György Dragomán Valge kuningas

Ma lihtsalt olen sunnitud loetud raamatutest kirjutama, sel põhjusel, et inimesed ei laseks end eksitada kaupluste avaldatud tutvustustest. Ma ei tea kes ja millises seisundis neid küll kirjutab ja kas see kirjutaja resümeeritavat teost eelnevalt ka ise lugenud on. Või on inimeste arusaamised lihtsalt nii erinevad?
Näiteks on selle raamatu kohta kirjutatud: Ühel hetkel ääretult naljakas ja järgmisel õudusvärinaid tekitav „Valge kuningas“ koosneb novellidest, ..

Ma kinnitan teile, selles raamatus pole kriipsu võrragi nalja. Selles on kuhjade viisi vägivalda. Lausa nii palju, et ma polnud võimeline seda järjest lugema- vajasin taastumiseks pause. Viimati sain taolise vägivallaüledoosi ilmselt kaua aega tagasi "Kellavärgiga apelsini " lugedes.
Kui  võtta võrdluseks teine ungarlane, siis nt "Pal tänava  poiste" vägivallas on midagi õilsat, see on põhjendatav ja räägib selle taustal väärtustest: sõprus ja lojaalsus ja reetmine jne. Burgess keerab vindi üle, nii et sa muutud etenduse pealtvaatajaks ja see annab loole põhjenduse.


"Valges kuningas" on vägivald selleks, et nõrgemat ja nooremat alandada. See on täiskasvanute vägivald laste vastu, suuremate laste vägivald nooremate suhtes. Mänguasjadeks noad ja püssid...
Jah, need lapsed pole ka ise mingid lillekesed. Aga, kui ma mõtlen sigadustele, mis ma oma lapsepõlves korda saatsin, siis peamiselt oli põhjuseks kas uudishimu või siis elementaarne mõtlemisvõime puudumine.
Selle raamatu lastel on väga sageli põhjuseks hirm. Suurema ja tugevama, olgu siis riigi või täiskasvanu poolt, vastuhakkamise korral saadav koslep on nii ebaproportsionaalselt räige, et tehakse mida iganes. Ka siis kui mõistus ütleb ei. Ja see on ängistav.

Kui ma oleks kirjanduskriitik, siis ma kirjutaksin umbes nii, et autor näitab meile totalitaarse hirmuühiskonna tulemusi: kõik kardavad kõiki ning on kaitses  ja et mitte alla jääda, siis ründavad esimesena. Ainult vägivald on lahendus. Inimese elu ei maksa midagi. Ja eriti, kui oled rahvavaenlase laps, võib sind ühiskonnast probleemideta välja tõugata.
Autor näitab läbi peategelase sisemonoloogide, et väärtused ja arusaamised heast ning kurjast võivad olla paigas, kuid ümbritseva keskkonna surve sunnib astuma vastu oma südametunnistusele
jne bla-bla. teate küll.

Ma üritasin kogu lugemise ajal seda raamatud ajateljele kuhugi paigutada. Kohati viidatakse NSVLs lõhkenud tuumareaktorile- see oleks siis nagu 1986? Aga olme tundub selle aja kohta kuidagi mahajäänud. Ungari oli ju 80-date lõpus progressiivne riik? Või vähemalt nii meile räägiti.
Siis on vihjeid Ungari kodusõjale ja Doonau kanalite kaevamisele. See viitaks nagu kuuekümnendatele. See, kuidas lastel on relvad lahedalt käes, viitaks nagu sõja lõpuajale, ehk siis hoopis viiekümnendad .
Noh, tegelikult pole see muidugi väga oluline.
Ja võimalik, et see oligi autori taotlus- kunstiline üldistus, et sõltumata ajast ja ajastust sunnib hirm tegema rumalusi.

 See on tegelikult hea raamat, aga mul oli hea meel, kui see läbi sai.

Tom Rachman Imperfektsionistid

Üks naksakas kolmekümnene preili uuris hiljuti, et mida ma tahaksin oma elus saavutada. Ilmselt vastasin talle treenitud-pr-korrektselt. Aga see pani mind mõtlema.

Ühel päeval, kui sa enam pole 30. Saad sellest aru.
Kõik kaob ja saab otsa. Kõnnid mööda juba valitud rada ning see rada enam ei hargne.
Saad aru, et oledki kõik juba saavutanud. Ehk olid eesmärgid liiga lihtsad ja madalal, aga nii on.
Või et saavutaks küll, aga võimed ei tule järele või tähendab saavutamine enese maha salgamist ja suuremat muutmist kui südametunnistus (jah, ok, Ka mugavus) lubaks.

Ja kas üldse peab saavutama. Ehk ongi maailma parim elu ilma saavutusteta. Kodu ja pere ja rahu maailmas?

See on tegelikult väga depressiivne avastus, et kõik jääbki nii nagu on ega pole enam kunagi esimest korda. Kuni aegade lõpuni. Aamen.

Sa käid ja käid ja käid tööl. Ja vaheaega ei tule. Sa elad kogu oma elu lõpuni ikka selle sama mehega ja ei armu enam kunagi temasse esimest korda. Su lapsed pole enam mitte kunagi väikesed. Ja peeglist vaatab sulle vastu iga päevaga järjest vanem naine. 

On heledamaid ja tumedamaid päevi. 

Nii nagu lapsena sai noomivaid vanemaid ähvardatud- vaata, kui suren ära, ja siis te alles nutate. Nüüd enam surra ei tahaks. Jäänud on ainult sisemine ultimaatum: vaat, kui lähen homme päev siit töölt ära, küll, te siis näete ja kannatate... 

Aga sa tead ise ka, et ei lähe. Ei julge. Selleks, et ronida redelil järgmisele pulgale, tuleb korraks käed lahti lasta. Aga ei julge.

Ja niimoodi kõik kestab ja kestab ja kestab... ja ei lõppegi ära.
See- eest muutub peadpööritava kiirusega maailm sinu ümber. Ja selleks, et sinna peale jõuda, peab midagi tegema. Aga sa ei tea mida. 

Sest sa ei tea, mida sa saavutada tahad.

Ja siinkohal pead häbenema. Sest inimene peab seda teadma. Eks?

Ma olen nii väsinud.

Ja ilmselt selle tundega vist mitte üksi.
Rachman on osanud selle tunde kirja panna. 

Üks tegelane ütleb umbes nii, et " väidetakse, et surres ja sündides oleme me üksi. Tegelikult on vastupidi. Nii sündides kui loodetavasti ka surres ümbritseb meid kari rahvast. Üksi oleme me elades".
Kõige jubedam (oli raamatus see), kui ka üksikud ja üksildased ei oska kokku hoida, vaid tehakse haiget. Füüsiliselt, emotsionaalselt ja lemmikloomale.
See oli nii masendav.
Me kõik tahame nii armastust ja ometi ei oska me seda õiglaselt vastu võtta ja hinnata, kui seda meile pakutakse.

Ma tean, et ma olen sellest kõigest varem sada korda kirjutanud. Ja see on väga depressiivne ja selles raamatus oli oluliselt rohkem, kui see üksinduse ja muudatuste teema.

Mind kõnetas see raamat väga.

Selle raamatu tegelaste jaoks lõppes asi näiliselt kurvalt, kuid traagiline lahendus tõi neile lõpuks hoopis õnne. Kõigile.

Kas õnnelikud lõpud on ainult raamatutes?

S.J. Watson Ei. Tohi. Magama. Jääda

Ilmselt siis, kui raamat ilmus ja pealkiri meediast läbi jooksis- jäi see mind kummitama. Ilma, et ma oleks teadnud, millest lugu räägib, sai sest mulle nagu mingi mantra: Ei Tohi Magama Jääda.
Kuna mind on karistatud küllusliku unevajadusega, oli seda enda korrale kutsumiseks hea kasutada.

Kui see raamat lõpuks mulle lugemiseks jõudis, selgus, et lisaks unele räägib see teisest, minu jaoks ülitähtsast: mälust.
Mul ei ole mälu.
Ma pakun, et 90% mu mälestustest on omandatud, mitte ma ei mäleta neid. Need on mu peas tänu fotodele, kellegi poolt räägitud lugudele, päevikule, blogile...
Ma kardan klassi- ja malevakokkutulekuid, kuna ma ei mäleta ühegi õpetaja nime ja seiklused, mis meil olevat olnud, kõlavad mulle alati uudisena. Ma oleks nagu käinud täiesti teises koolis ja teises klassis.
Ma tean peast vaid üht telefoninumbrit: oma mehe oma.
Ja kui poleks mu ustavat märkmiku, siis ei suudaks ma teha ühtki tööülesannet ja unustaksin kõik kokkulepped ja kohtumised.
Kui peaks juhtuma, et ma oleksin mõne kuriteo tunnistaja, siis oleksin täiesti kasutu. Ma ei suudaks mitte iialgi meelde tuletada, mida ma tegin näiteks 3. märtsil 2014 kell 12. Või mis oli seljas mu vestluspartneril, kellest lahkusin 5 minutit tagasi.
See kõlab õõvastavalt.

Aga tegelikult pole see skleroos, ega ajupuudulikus (või mine tea?:)) Selle nimi on keskendumine ja tähelepanu. Ehk siis mõlema puudumine.
Ja ma tean üllatavalt palju inimesi, kes räägivad täpselt sama.
Ehk siis. Paljud meist elavadki iga päev mäluta.

Kuidas oleks siis elada, kui sa unustaksid veel rohkem. Et iga päev algabki nullist.
Raamatu alguses tuli mulle meelde film "Mu pruudil on mälukas" (50 First Dates), kus sama teema on lahendatud komöödiavõtmes.

Pean tunnistama, et ma pole väga ammu nii põnevat raamatut lugenud. Kuigi juba üsna esimeses veerandis (nagu hiljem selgus) oskasin päris täpselt prognoosida lõpplahendust ja kuigi raamat oli täis minu jaoks küsimusi.
Näiteks: kui su elust puudub viimased 20 aastat, kas on võimalik tunniga taastada mobiili, tolmuimeja kasutamise ja söögivalmistamise oskust. Või kuidas ei saa inimesel siiber rääkida hommikust hommikusse sama lugu. Ma oleks ilmselt juba kolmandal päeval alustanud enese lõbustamist väljamõeldud lugudega. Jne.
Ja kui mulle öeldakse täna hommikul, et ma olen see ja see ja mul juhtus õnnetus ja ma ei mäleta mitte midagi, kas poleks siis loogiline ise alustada märkmete tegemist ja arsti poole pöörduda?
Aga ega tegelikult ju ei tea. Iga inimene käitub erinevalt.

Aga hoolimata sellest, oli kogu kulg väga köitev. Tõesti soovitan- põnev, pretensioonitult lihtne ja mõnus lugemine.

Btw, selle raamatu kohta on isegi treiler olemas...

I. Gontšarov Oblomov

Follow my blog with Bloglovin

Oo, mõtlesin, kui paar esimest peatükki oli läbi loetud- keegi on minust raamatu kirjutanud...!
Millalgi raamatu keskel aga jõudis minuni arusaamine, mis vahe on väga heal ja heal kirjanikul. Väga hea teab, kustmaalt aitab.  Teab, et vähem on rohkem.
Lihtsalt hea kirjanik räägib sulle kõik puust ja punaseks ning lajatab moraaliga otse lagipähe.

Hea kirjanik muudab peategelase, et lugu oleks täiesti selge, naiivseks ja juhmiks.
Nagu Oblomovile, ei meeldi ka mulle õnnest värisevad ja nutma puhkevad neidised. Võimalik, et mina olen kuidagi imelik, aga mul lähevad nuttes silmad paiste, nina läheb punaseks ja hakkab lörisema... ehk siis ma olen kõike muud kui romantiline ja kaunis. Miks on see episood siis vene romantilises kirjanduses niivõrd ekspluateeritud?  Kas vanasti oli teisiti.


Ehk siis, kui selle raamatu oleks kirjutanud väga hea kirjanik, oleks see mulle väga meeldinud. Teema, iseenesest,on väga aktuaalne.
Miks ma pean suhtlema inimestega, kes mulle ei meeldi? Miks pean minema kuhugi, kus mul on igav? Miks pean minema pimedasse, külma ja märja kätte. Miks pean ärkama hommikul ja magama minema õhtul. Miks ei või mu põrandal olla tolmurullid. Miks ei või ma kaaluda 100 kilo või vastupidi, paista läbi.
Kui sul pole kohustusi, sa ei vastuta kellegi eest. Ja sul on korralik sissetulek: mõis ning kolmsada hinge.
 Miks ei või sa siis elada nii, nagu sa tahad.

Paraku on meie kõrval alati keegi, kes "soovib ainult head". Keegi, kes teab täpselt, milline on tegelikult tõeline elu.
Eraklik kulgemine pole tõeline elu. Teatavasti pole ka väikekodanlik idüll tõeline elu. Kas tõeline elu on enesehävitamine, risk, kannatused? Mis vahet on põgenemisel unenägudesse, telekasse-arvutisse või adrenaliini? Miks see viimane on õilsam?

Ma kordan taas oma mitmel korral kirja pandud mõtet.On palju inimesi, kes on sündinud energilisteks. Aga rohkem veel, on neid, kes on laisad. Täpselt nii laisad, kui lastakse. Ja kui lastakse, siis peidavad nad end arvutisse või sõprade sekka, nagu "üheksandikud" Või saavad nad suureks ja eeldavad, et neid peavad üleval need virgemad- nagu kirjutab Hunt.
Ja põhjus, miks nad peavad end kokku võtma ja ise elama hakkama, on paraku kinni ainult neis, teistes. Meie, teised, ei taha ei viitsi ei jaksa neid kätel kanda. Aga kui tahaksime ja jaksaksime, kas siis oleks ok? Kas siis võiksid laisemad inimesed elada nii, nagu neile meeldiks. Ja ei peaks end sättima virgemate diktaadi järgi?

 Inimeste energia oli/on vajalik arenguks ja progressiks. Kes ütleb, et nüüd pole käes aeg stagnatsiooniks?

 Ma pole kursis, aga oletada võib, et vene kirjanduse mahtu kohustusliku lugemise nimestikus on vähendatud. Oblomov võiks seal kindlasti olla. Ma usun, et tänases päevas oleks see isegi vajalikum, kui Dostojevski või Tolstoi.

 Vajalik, et "üheksandikud" saaksid mõtiskleda teemal: miks ja milleks on vaja elule tähendust, eesmärki ja mõtet. Kas on piisav, kui elu juhib mind või peaksin siiski mina oma elu juhtima.

Eriti, kui sul puudub mõis ja kolmsada hinge.

Dan Brown Inferno

Professor Langdonil on haruldane anne sattuda sekeldustesse. Seekord tehakse puust ja punaseks Dante Põrgu.

Ma teen sügava kummarduse autori ees, kes valdab põneva loo jutustamise saladust. Oskab lõpuni hoida pinget ja (kui suhteliinid välja arvata) siis tuua sisse ootamatuid süzeeliine. Leninil oli õigus: kinokunst on üks mõjusamaid. Vähemalt minu silme ees sebisid kogu raamatu jooksul Tom Hanks ja Keira Knightley. Keira on lihtsalt loodud Sienna rolli mängima.
Ja see, et ka sellest raamatust on tulemas film, on ilmselt fakt.

Ma aplodeerin Browni oskusele segada fantaasiat ja fakte. Erinevalt nt "Da Vinci koodist"  on vigadest õpitud ja (eestikeelse versiooni)esilehel on pikk jutt sellest- halloo, inimesed, tegemist on ilukirjandusega. See on väljamõeldis!

Ja loomulikult olen ma vaimustatud Dani panusest kunstiajaloo populariseerimisel. Kuuldavasti on Firenze, õppides Pariisi kogemusest, teinud juba ettevalmistused turistidevoo suurenemisele. Kui türklased teaks, kes on Dan Brown, siis ilmselt valmistuks massiliseks turismiks ka Istanbul.  Huvitav oleks teada kui palju rohkem on youtubes hakatud klikkima Liszti Dante sümfooniat?

Minu edetabelis on Inferno pisut nõrgem kui "Da Vinci kood", aga parem, kui olid "Inglid ja deemonid". Taustaks olev teema ja idee on väga hea. Kui ma midagi oleks palunud, siis mõned leheküljed rohkem oleks võinud pühendada tegelaste eetiliste dilemmadele. Natuke vähem tagaajamist ja intriige ning pisut rohkem võimalusi ja mõtteid. Aga seda on vist liiga palju tahta ühelt jutukalt?

( ja mida põrgut tähendab sõna "tuiutama", mida on ilmselgelt üleekspluateeritud)

Mind pole vaja veenda selles, et inimkond sammub krahhile. Ma usun seda niigi. Ja näen seda enda ümber. Posthumanism ei ole meist kaugel. Küsimus on pigem selles, kas need järgijäänud 5 või 50 või 500 või 5000 aastat nautida ja võtta viimast. Või võtta midagi ette. 

Ja kas see peaks olema passiivne ning reaktiivne: nagu ma ka varem olen kirjutanud, me oleme loodusest seekord paar sammukest ees. 

Aga tahes tahtmata on loodus meie endi abiga juba sekkunud: me ise ja juba, reguleerime endi arvukust läbi endi valikute. Kes sööb end rämpstoidust surnuks; kes nõrgestab end, vastupidi, liiga tervislikuga. Mõned naljatilgad on lõpetanud oma laste vaktsineerimise. Tehnoloogia on muutnud meid füüsiliselt nõrgaks ja keskkond pärssinud viljakust. 

Paradoksaalsel kombel muretseme selle kõige pärast meie, riigid, kus elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastootluse. Probleem pole ju meis.

Vaid neis. 

Kas piits või präänik? Sunnime arengumaade naised kooli ja jagame lahkelt kontratseptiive?  Aitame nad enda tasemele?

Või laseme neil üksteist, sekkumata, maha tappa? 

Raamatu geeniused pakuvad lahenduseks eugeenika järgmise astme- transhumanismi. 

Kas maailma saab päästa või ei saa? Ja kõige olulisem küsimus- kas peaks?

Ideaalne puhkuseraamat.