Türgi Bodrum

Tegelikult oli meil plaan minna Kreetale. Ning esimest korda elus otsustasime kasutada viimase hetke pakkumist.
Kui me reisibüroosse jõudsime, selgus, et Kreeta ei sobi meile kuupäevade pärast ning Rhodos on välja müüdud. Jäid Bulgaaria või Türgi. Peale mõningat arutelu jäi sõelale Türgi. Valisime pakkumise välja ning otsustasime võtta tunnikese mõtlemisaega.
Kui tunni pärast tagasi jõudsime siis selgus tõsiasi- meil polegi midagi valida, sest alles ongi ainult üks hotell. Delta Beach, neli ja pool tärni, all inclusive.
Nii oligi otsus meie eest tehtud.

Kümne paiku hilisõhtul tuppa jõudes selgus, et toas pole kolmandat
lisavoodit, lubatud rõdu (et ujumisasju kuivatada) ja seifi...Algas mäng:" me saadame kellegi teile sinna umbes 10 minuti pärast". Kella poole üheks oli meil olemas voodi ja voodiriided. (Hiljem selgus, et see oli suur asi. Meie reisikaaslastel polnud kolmanda voodi voodipesu veel ka teise päeva õhtuks...). Kui läksime veelkord receptionisse täpsustama, kust lubati muidugi 10 minuti pärast keegi saata..., palusime, et jätkaks seda mängu homme. Magada tahaks.
Hommikul alustasime uuesti- selgus, et rõdule meil õigust polnudki (kuigi standardpaketis oli see kirjas), sest meile bronnitud tuba oli standard land view. Vaatega tänavale. Õnneks saime võimaluse vahetada toa ümber. Just sellise vastu, nagu olime oodanud. Vaatega merele, suure rõduga, avar ja valge. Lisavoodi osas tegutsesime nüüd oluliselt otsustavamalt. Room service´l tuli lihtsalt seni kõrval seista ja kannul käia, kuni asjad olid korras. Seif oli uues toas olemas, aga ei töötanud. Olgu öeldud, et kasutuskõlbmatuks see jäigi. Meil lõppes enne kannatus otsa.
Room service töö oli ka kuidagi veider. Tekkidest lillekeste meisterdamises olid nad tõelised meistrid, samas oli meil pidevalt puudu seepi (kuid õnneks oli meil juba olemas kogemus oma soovide realiseerimiseks:)ära tulles oli meie skoor: viis patja ning peoga lisaseepe..., põrandaid pesti vist üsna harva, kuna tolmutordid polnud ka peale koristamist kadunud; ja mis mind kõige rohkem hirmutas- vannitoas olid vaaraosipelgad. Õnneks, .. tundub praegu, koju kaasa neid ei tulnud.

Lisaks kirjelduses olevale., aga puuduvale rõdule igas toas, tuli nii mõnigi muu asi natuke suuremaks mõelda, kui reklaamis lubatud:), "Sandy beach" osutus umbes 5 meetri laiuseks kruusaseks merele otse juurdepääsuks (muidu pääses merre platvormilt); "Aquapark" koosnes kahest liumäest jne.
Selle "liivarannaga" olen ma muidugi juba varemgi alt läinud ja ikka alati naiivselt usun, et kusagil tähendab liivarand samasugust randa, kui meil Läänemere ääres...:) Järgmisel korral, ma luban, ostan kaasa spets jalanõud merreminekuks, kuna kivid olid ikka nii teravad...:( ja minust pole platvormilt merre hüppajat.
Iseenesest oli platvormisüsteem hea: kui muidu liival kõhutades ei suuda ma üle 10 minuti lebada, siis praegu jahutasid allpool olevad lained ja tuuleke piisavalt, et kasvõi päev otsa probleemideta pikali olla.

Kui negatiivsest veel rääkida, siis hotellis domineerisid meie idanaabrid. Nii külastajatena, teenindajatena (Animation team- ehk siis grupp noori, kes sporditegevust korraldas olid pooled venelased; ekskursioonid olid kahe- või täiesti venekeelsed); isegi türklastest baarmanid eelistasid suhtluskeelena inglisele venet.

Ma olen nüüd eelkõige halbadest asjadest kirjutanud- tegelikult polnud asi üldse traagiline, üldmulje jäi ja oli ka tegelikult ülipositiivne. Hotell oli värskelt renoveeritud, puhas, korras ja ilus. Palju erinevaid basseine, ülipuhta veega sinise lipuga hinnatud sinine meri, soovijatel oli võimalik osa võtta erinevatest spordiaktsioonidest. Süüa sai (liiga)palju ja hästi jne.

Igal juhul sain esimest korda aru All Inclusive eelistajatest. Tõeline puhkus. Su ainukesed mured: kas ma saan hommikul just selle rannatooli mis mulle kõige rohkem meeldib ja teine: minna õigel ajal sööklasse et saada parim laud. Ülejäänud aja. Magad. Päevitad. Mängid palli. Sööd. Jood. Magad. Päevitad. Võimled. Sööd. Jood....
Super.
Ma pole vist elus niipalju maganud. Lainete kohin lamamistooli all, vari varjab aktiivse päikese, kuum päike, soolane kerge tuuleke.
Avastasin enda jaoks vesiaeroobika. Nii kahju, et Eestis pole sellist kliimat- 18 kraadise klooriveega sisebasseinis pole see ilmselt pooltki see.

Bodrum
Esimene ekskursioon kus käisime, oli ülevaatlik Bodrumi linnaekskursioon koos shoppinguga. Üks miinus hotellil oli tegelikult veel asukoht. Hotelli ümber polnud jalgsikäigu kauguses tegelikult eriti midagi- nii et kui hotellist siiber sai, siis olid nagu vangis- minna polnud kuhugi. Suuremad külad/linnad olid bussisõidu kaugusel ja näiteks hotellist bussisõit Bodrumisse ja tagasi maksis 7 eurot.

Aga tagasi tulles ekskursiooni juurde, siis see oli jama. Õnneks maksis vaid 5 dollarit. Bodrumit näidati möödaminnes. Silma jäi, et iga kõrgema künka otsas oli Türgi lipp. Giidi selgitusoli, et kuna üle mere oli (näha) Kosi saar, siis lipud on märk, et kreeklased ei unustaks- Türgi on siinsamas kõrval. Türgi ja Kreeka suhted tundusid üleüldse sealkandis olevat suur teema. Väidetavalt toimus aastaid tagasi riikidevaheline kokku lepitud küüditamine- ca 1,5 miljonit kreeklast saadeti Türgist kodumaale kohvrike näpus ning Kreekast tuli ca o,5 mln türklast kodumaale tagasi.
Põhirõhk oli sellel nn shopinguosal. Kohustuslik naha- ja kullakeskuse külastus. No jah, võib olla kui varem pole käinud, on see elamus.
Jee.. nahakeskuse seinal oli ANTM Eva ämblikuga pilt!!! Oli täpselt nii ilus, kui telekast paistis..:)

Ühel päeval käisime Bodrumis omal käel. Külastasime Bodrumi kuulsat kindlust. Oli vägev küll. Kui nuriseda, siis selle üle, mis mind häiris ka eelmisel korral Türgis käies. Kui ma tulen Türki, siis eeldan, et tulen islamimaale- kõik need amfiteatrid, antiiksed linnavaremed, amforad.. need on minu jaoks kuidagi Kreeka, ja neid tahaks ma tegelikult Kreekas vaadata. Aga no mis teha, Kreekasse ei õnnestunud minna ning Türgi need piirkonnad on Kreekaga ajalooliselt väga tihedalt seotud.

Omal käel Bodrumis käies, selgus muidugi ka tõsiasi, mida oligi arvata- nn kohustuslikus suveniiripoes olid hinnad kallimad, kui pärast tänavalt ostes (kus lisandus veel kauplemisvõimalus). Ainus, mille soodsamalt saime oli millegipärast halvaa.
Idamaistest maiustustest ma väga lugu ei pea, aga üks ostuhitt oli kreekapärased ülilahedad rihmikud ning granaatõunakaste.
Kui kauplemisest rääkida siis... huvitav, kas nad ise kujutavad ette, kui palju tehinguid jääb neil tegemata tänu nende agressiivsele kauplemisstiilile. See on ju puhas turismipiirkond, Et kui tuleb heleda nahaga inimene, siis võtaks natuke tuure maha- ei käperdaks, ei küsiks lolle küsimusi, ei muliseks vahetpidamata. Vaid KUULAKS natuke, laseks kaupa vaadata ja vajadusel soovitaks ja suhtleks. Tegelikult on see muidugi üldistus- oli ka selliseid, toredaid, mitte pealetüükivaid muhedaid huumorimeelega kaupmehi. Ja nemad said minu raha ka omale.

Veel tahaks ma kirjutada puuviljadest. Ma ei tea, kas me käime reisidel alati valel ajal, aga ei Ukrainas, Itaalias, Hispaanias ega ka Türgis pole olnud võimalik nautida odavaid kvaliteetseid puuvilju. Kui ka valik turul või supermarketis on olnud ok, siis hinnad on alati olnud samad, mis Eestis- näiteks nüüd Türgis kõik luuviljalised 4-7 Türgi liiri. Ainus, mis oli tõsiselt odav- arbuus 3-4 eesti krooni kilo. Ma tõsiselt ei saa aru, kuidas on võimalik, et riikides, kus virsikuaed on müügileti taga maksab puuvili sama palju kui tuhandete kilomeetrite kaugusel Eestis ja ma pean hommikusöögilauas venelastega puuviljade pärast võitlema, kuna laual on neid limiteeritud koguses... Ok, kvaliteet on lõunamaal ilmselt parem (kuigi on olnud igasugust).
Delta Beachi valik olid õunad, apelsinid, melon ja arbuus. Kõik. Kogu puuvili.

Kaks detaili Türgist - kõikjal hulkuvad ükskõiksed magavad koerad ning lilledesse uppuvad aiad. Giid väitis nende taimede nimeks olevat bugenvillea 

Sellistel ekskursioonidel käies valdab mind alati vastupandamatu soov käia turismigrupiga kaasas Eestimaal. Päris huvitav oleks kuulda mida meie kohta turistidele räägitakse, milliseid stereotüüpe levitatakse. Kas Eestis on samuti sellised nn kohustuslikud ostukohad- ja mis need on- Kalev ja Baltika? Kas Eesti firmad teevad samuti sellist koostööd jne.

Rafting
Minu ettekujutus raftingust oli pärit "Pöörasest seiklusest"- inimesele pandi kalipso selga ning lükati lainelauaga kärestikku. Kuna kanuuga sõitmine kuulub minu jaoks TOP10 igavaimate tegevuste hulka, siis tänu sellele (valele) eelarvamusele tahtsin raftingu ära proovida.
Bussis(!) selgus, et sõitma hakkama tegelikult hoopis kummipaatidel ning hea oleks, kui päästevesti all on nii futbolka kui ka shortsid (giid oli umbkeelne Katja). Kuiva T-särgi sai õnneks osta kohapeal, tagavara pükse polnud ma taibanud küll kaasa võtta, mistõttu istusin üsna palja pepuga kummipaadil. Ja uskuge, see ei olnud eriti mõnus:(

Puudu oli ka infost (ise rumalad, et ei taibanud küsida), et sõit sinna kestab 4,5 tundi(!). Mööda käänulisi serpentiinseid kruusateid bussiga millel vist puudusid pidurid ( millegipärast pidurdas juht käiguga ja maksimaalseks käiguks oli teine..).

Aga kui need pisiasjad kõrvale jätta, siis rafting oli LAHE!!! Erinevalt kanuutamise tuimast töötegemisest, oli siin pidevalt action. Tähelepanu pidi olema 100% kogu aeg valvel. Ja see loodus! Kanjonis, kõrgete mägede vahel, pulbiseval veel. Ma saan aru, miks inimesed muutuvad religioosseks. Imekaunis.
Praegu tagantjärele võib öelda, et tegelikult oleks võinud veel isegi suuremad kärestikud olla. Kõik tundus (pärast) nii turvaline ja lihtne.
Lisaks mõnus seltskond ja muhe kohalik instruktor. Raftingust kahjuks pilte pole, kuna oma aparaati ei lubatud kaasa võtta ja pärast pakuti võimalust osta kohaliku fotograafi/video toodangut 40-60 dollari eest. No tänan väga.

Päev tõelisel Türgimaal.
Kuna Hispaanias jättis analoogne ekskursioon ülihea mälestuse, otsustasime selle ka siin võtta. Ja samuti ei kahetse.
Kõigepealt käisime väikses külas a la Abja-Paluoja (või veel väiksem, kus peetakse veel loomi. Kas Eestis on veel selliseid külasid kus peetakse loomi?). No täpselt nagu meil, mehed istuvad kohaliku teemaja ees- ainult Bocki asemel libistavad Ayrani ja mängivad Trik-Traki. Ja naised rabavad kusagil samal ajal tööd teha.
Viigipuud, granaatõunapuud, sidruni ja mandariinipuud....aah!! kahjuks polnud viljad veel valmis. Ja arbuusipõld.
Lehmad ja lambad pikutasid oliivipuude all.
Külavanema ema pakkus meile omatehtud oliive. Super! Samasugune vahe nagu poe- ja kodumoosil.
Käisime kohalikus 8-klassilises koolis. Koolisüsteem pidi olema sama nagu meil- samavanalt kooli, samapalju klasse läbida jne. Koolis oli isegi arvuti:)
Mis hämmastas- Atatürki isikukultus. Sellest on ju möödunud niipalju aastaid. Samas, ma nõustun, et see mida mees tegi oli imetlusväärne. Pöörata sügav ja väga suur islamiriik demokraatlikule teele. Siis ma sain veel teda, et Türgi surnuaiad on sellepärast nii räämas, et islam ütleb: ära raiska surnutele, vaid anna see raha parem vaestele. Väga mõistlik mõte. Lisaks pidi Koraan ette nägema, et mingi osa oma tuludest (ma kahjuks ei mäleta kui palju), tuleb alati anda heategevuseks. Islami ja ristiusu peamine vahe pidi olema selles, et kui meie usk küsib ja palub andeks, siis islamis andeks ei saa ning mangumise asemel koosnevad palved Allahi ülistamisest.
Väidetavalt ca 90% türklastest väidavad end olevat muslimid, samas tõsiusklikke, kes palvetavad 5 korda päevas jne olevat vaid ca 30%. Rohkem pidi usklikke olema idapoolsetes regioonides. Põhjus, miks türklased nii usklikud pole olevat vesi. türgis on piisavat vett. Kui islam lubab peale surma elu kenade neitsite ja rohke veega, siis türklastel on seda vett juba eluajal piisavalt.
(Kõrvalehüppena tekkis mul küsimus- et kui eestlased protestivad kõrvaleehitatava lasteaia vastu (et lärmakas)- kas ja millal loodakse siis näiteks Türgis pretedent, kus kohalik protestib muezzini palvelekutsete osas...?)
Sain teada ka seda, et täpiga i loetakse i-na. Samas täpita I- loetakse õ-ks. Katusega g on eelnevat häälikut pikendav märk.
Käisime ka kohalikus mošees. Võimalik, et tegemist oli turismiatraktsiooniga, aga giidi väitel pidigi nii (juba)olema. Kõik mu eelarvamused purunesid- meid lasti sisse suveriietes, Noorel väga võluval muezzinil polnud probleemi anda kätt meie giidile (võõras blond naine) ja üleüldse oli olemine väga vaba ja mõnus.

Samuti käisime vaibakeskuses. Näidati siidiusiikesi ja seda, kuidas vaipu kootakse. Täielik lugupidamine, milline töö!.
Samas on huvitav kas ja kui palju jagub inimesi, kes on nõus maksma käsitöövaiba eest maksma sadu tuhandeid. See, et vaip kestab põlvest-põlve pole ju enam mingi müügiargument.. Natuke õõvastav oli kuulda lugu ka sellest, et siidivaipade kudumine on ainult noorte tüdrukute töö, kuna vajab peenikesi sõrmi ja head nägemist. tuleb teile EL ja on ka selle kunstiga kõik.

Päev lõppes Milase lähedal Savrani kalafarmis. Täielik paradiis. Kõigepealt mudavann, seejärel loputad end mineraalvee vannis ja pikutad beebipehme nahaga viinamarjaväätide all patjadel, kuni kutsutakse sööma värskeltpüütud grillitud kala...

Selle puhkuse laul on DJ Casper Cha Cha Slide mida sai küll söögi alla ja peale kuulda ning näha (tantsuna)
Puhkuse raamat on Juha Vuorineni "Joomahullu päevaraamat"
puhkuse film "Brüno"...:)