Järgedes oli autor ära jätnud fookuse teemalt, mida ta väga hästi ei valda - nimelt ulme osa ning keskendunud sellele, mida oskab suurepäraselt. Tapmine ja tagaajamine. Ausalt, ma pole üldse Hollywoodi actionite sihtgrupp, aga lugesin rannas ühe hingetõmbega, raatsimata katkestada, hooga mõlemad raamatud läbi, Jalad ja turi on tumepunased...
Nagu öeldud, siis ulme ei ole Crouchi teetassike.
Hullult on küsimärke, peategelane Kuri Geenius pole samuti just kõige teravam pliiats. Miks mitte näiteks panna oma mänguasju sipelgatena tööle, selle asemel, et neid toita ja katta. Samuti peaks olema lausa arulage, planeerides elu tulevikus ilma korralike agronoomide jt agraarühiskonna alustaladeta.
Ilmselgelt pole autor ka päevagi elanud totalitaarses riigis. Mina olen ja seetõttu ma lihtsalt ei osta seda utoopiat ära. See pole loogiline. Ja lisaks ulmele pole ka inimsuhted ning psühholoogia selle autori tugevaim külg.
Mis on ühest küljest väga intrigeeriv.
Kui mõtlen näiteks Strugatskitele ( sellepärast, et nad on kõige värskemalt meeles), siis on hämmastav, kuidas detaili täpsusega on suudetud ette kujutada maailmakorda, milles nad pole päevagi elanud., Ma ei tea, kas probleem on selles, et heas ja õiglases ja demokraatlikus riigis elanud- kasvanud inimesed on lihtsalt oma loomult nii head, natuke naiivsed ja idealistlikud ja nad ei suudagi ette kujutada, et maailmas on olemas kurjus ja julmus ja inimesed, kes ei mängi mängureeglite järgi, kes sülitavad kokkulepetele ja viisakusele jne. Nad ei kujuta ette kui palju suudab inimene taluda ja kui mõjus on hästi tehtud ajupesu. Nad kujutlevad, et demokraatia on ainus ja ainuvõimalik riigikord ja jooksevad ummikusse, kui selgub, et ühe hullu asemele tuleb lihtsalt teine hull.
Aga ehk on lihtsalt Strugatskid andekamad kui Crouch.
Mis mind veel häiris, oli see, et õhku visati äärmiselt intrigeerivad süzeeliinid- näiteks Tedi romaan, nomaadi lugu, armukolmurgad, elu üldse sellises keskkonnas, laste kool ja haridus, vanaproua suhe värraga jne jne jne. Ja need kõik sumbusid kuhugi, Jäidki õhku.
Kuuldavasti on sellest romaanisarjast juba tehtud teleseriaal ja ma usun, et üsna hea. Sest stsenaariumiks on see piisavalt skemaatiline, tegelased must-valged ja nagu öeldud, siis kõik katsed muuta tegevus sügavamaks- põnevamaks- intrigeerivamaks, lõpetatakse kiiresti ära.
Aga ometi see kõik köitis. Väga sobiv rannaraamat,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!