J. Petrone Minu Eesti 3

See ei ole minu Viljandi. See ei ole minu Eesti. 

Kui esimestes raamatutes oli veidi äratundmisrõõmu, siis nüüd tiirlevad meie elud täiesti erinevatel orbiitidel.

Jah, ma tean. et  inimeste elud ongi erinevad ja see on suurepärane. See on väga hea, kui inimesed elavad omamoodi elu, mis teeb neid õnnelikuks. 

Sürr on see, et Justin pole oma maailmas õnnelik. Mispeale tahakski talle öelda, et- Hei, tule ja ela nagu 90% eestlasi. Sa päriselt ka ei pea vägistama end mingis rahvusromantilises 20. sajandi pseudoelus...

Ma ei saagi aru, miks see raamat mind ärritab.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.

Miks peab üritama sarnaneda ja võrdlema end eesti mehega? Miks ei või inimene olla tema ise. Kui ta naine oleks tahtnud eestlast, ju ta siis oleks selle eestlase leidnud.

Ja teiseks see elitaarsus ja snooblikus. 

Hea teada, et ma olen pööbel. Ma ei söö mahesepikut ja pane lapsi Waldorfkooli, sest ma ei pea seda vajalikuks. Ma ei oma kinnisvara vanalinnas, sest olen liiga vaene, et seda taastada ja hallata. Folgil ei käi, sest ei huvita ja ahju kütta ei viitsi.

Mulle tuli seda lugedes meelde koht mu lapsepõlve lemmikust "Väike teater". Kus Milie manitseb Gervaisi, kel teatritegemisest kõriauguni ja rõõmus, et lõpuks sellest pääses normaalse elu peale. Kuid Gervaisi võõrustajad tahavad teha teatrit ja Milie noomib venda: nende inimeste jaoks on see midagi eksootilist ja erilist. Ning sina pead olema viisakas ja kaasa mängima.
Sama tunne on lugedes. Et tulevad välismaalt mingid pärismaalaste juurde ja tahavad onnis elada, kuigi kohalikud on ammu majadesse kolinud. Kuidas te rumalukesed aru ei saa, et naturaalmajandus on äge. Jah ebapraktiline, ressursimahukas, vaeva ja tööd nõudev. Aga nii lahe, cool...

Ka mina sõitlen oma vanematega, kes ostavad Leedust toodud plastikkanistris piima. Aga mulle tundub, et minu  motiivid on teised. Töökohad, toidujulgeolek ja terve mõistus. Ja ma oskan lugeda.

Hea asja eest tuleb maksta rohkem, aga
Statoili kohv on täitsa ok. Ja kreeka maasikad ja ukraina arbuus lihtsalt on magusamad.

Ma soovitaks Justinile sama, mis oma hipsteritest Kalamaja tuttavatele. Minge Tallinna X Maximasse ja seiske seal 15 minutit. Vaadake, kuidas inimesed tegelikult elavad. Ja elavad sellepärast, et nad ei tea ja et neil pole vahendeid.

Jah, ma kuulen, kuidas minus räägib see Justini kirutud pragmaatiline eestlane. Ja ma tunnen ka sada põlve eestlaseid, kes teevad arutuid otsuseid. Käivad endiselt torkivates karupükstes, kuigi vahepeal on leiutatud supermaterjalid. 

Nende erinevus on selles, et need, keda ma tunnen, teevad seda kirega. Neile meeldib see.

Justinile ei meeldi.

Ma väga väga vabandan, et ründan autorit niimoodi isiklkult. Aga käisin tavalises riigikoolis, ma olengi lõhutud loovusega, mulle "ei antud hingamis-, mõtlemis- ja enesearendamisruumi". Ma olen kibestunud ja kade ja ju mul pole närvid korras.

Võimalik, et see on ilukirjanduslik roll ning kõik kirjapandu taotluslik, saavutamaks intriigi. Näe, mina ju reageerisin.

Kogu see juhiloa saaga oli mul täiesti meelest läinud. Aga ju autor tahtis, et see taas päevakorda tõuseks ja ajaloo annaalidesse jäädvustataks...:)

Kindlasti on see parem, kui kaks esimest raamatut. Jutt on kordades ladusam. Ajakirjaniku intervjuustiili enam pole. Üldistused ja tähelepanekud on terased. Samuti on Justin väga vaimukas. Kohati naersin südamest.

Kui oletada, et tegemist on autori tegeliku minaga, siis Justin on nende raamatute põhjal küpsenud, kasvanud ja täiskasvanumaks muutunud. Rohkem eestlaseks muutunud?:)

Minu jaoks on positiivne ka see, et raamatutest on kadunud " Epu arvamus, Epu nägemus". Mitte et mul Epu vastu midagi oleks, aga Epu jutte tahaks lugeda tema enda lugudest. Seda raamatut alustades tahan teada, mida arvab Justin.

Väga põnev oli see genotüüpide idee. Kuna ma lugesin seda raamatut reisil, siis üritasin lennujaamas samuti inimesi liigitada. Mul läks küll untsu. Ilmselge eestlane osutus venelaseks või rootslaseks. Ja venelane või soomlane eestlaseks.

Seda teemat võiks autor kindlasti edasi arendada, sest saaks päris mitme erineva žanriga raamatut.

Mul täitsa tekkis tahtmine lugeda Justini mõnd muud raamatut.

Btw, minu Mulgimaal korjati kõik säilitusõunad puu otsast.