RMK Matkatee Kalmeoja- Aegviidu. Osa 2

Rabamurakas

Jehuu, umbes 70 käidud ja 300 km veel minna :) Ma tahtsin puhkuselt võtta maksimumi, aga kahjuks ei õnnestunud leida kahte järjestikust vaba päeva.

Seega seekord ühepäevamatk. Kalmeoja- Aegviidu 38 km. Eelmisel korral alustasin Aegviidust.  Nii et, võtsin tüki eespoolt.

Alustama samast kus eelmise matkapostituse lõpetasin. Kiidan endiselt RMKd loodud infrastruktuuri eest ja laidan info pärast. Neil oleks hädasti vaja tööle võtta üks IT tüüp ja nutikam turundusinimene.

Tõsi, ma tõesti ei tea, äkki enamik inimesi käib matkal nii, et sõidab autoga punkti A, jalutab seal ringi ja tuleb alguspunkti tagasi. Sellisel juhul ma vabandan. Ehk siis, mu pahameele põhjuseks on see, et ülitäpselt on kirjutatud kuidas saab alguspunkti autoga, palju on parkimiskohti jne. Aga kuidas saaks algusesse/lõppu ühistranspordiga?? Ilmselgelt ei käi buss iga telkimisplatsi juurde, aga nagu ma tänaseks tean, siis kilomeetri- kolme kaugusel on alati mingi bussipeatus või asustatud koht.
Jah, mul ei ole keeruline see guuglest ise välja otsida. Aga miks ma pean? Miks see eeltöö ei ole eelnevalt RMK infomaterjalide koostajate poolt tehtud.

Viru Raba

Niisiis. Kalmeoja telkimiskoha juurde saab Ulliallika peatusest. Kas pole tore nimi ?:)
Kui bussist maha tuled, jaluta paarsada meetrit tagasi ja keera vasakule metsavahele. Kilomeetrike kõndida ja oledki alguspunktis. Väikese metsajärve kaldal, kõik vajalik olemas, ideaalne ööbimiskoht.
Soovi korral võib selle vahele jätta, sest Viru Raba on kohe sealsamas.
Bussisr väljusin kell 9.30

Viru raba, nagu rabad ikka, oli imeline. Muuseas, tulemas on super murakaaasta, murakaid oli palju, aga nad polnud veel valmis.
Rabasse oli toodud ka neli bussitäit sakslasi. Ja nii nad tulid mulle sel kitsukesel real gundersendi meetodil vastu. Õhates ja pildistades ja viisakalt tänades, aga tüütu oli. Astuda iga mõnekümne meetri pärast kõrvale. Nagu oleks kesklinnas :)

Ma olin sel korral juba teadlikult sisse planeerinud eksimised. Ja esimest ei tulnud kaua oodata.

Peale raba oli suur silt. "Järgnev rajalõik on muudetud, järgi looduses olevaid silte."
Sildi all oli kaart. Vaadates kaarti jäi mulje, et kinni on pandud vasakule minev rajalõik ja minema peaks paremale. Samas oli otsene korraldus " jälgi LOODUSES olevaid silte" ja need sildid näitasid vasakule.
Ette rutates võib öelda, et see oli vale otsus. Ja ma ei saa tõepoolest aru. Sa kujundad, lased joonistada, paigaldada. korraliku viida. KUI raske on sildile lisada info. "Mine PAREMALE???"

Ehk siis, mina läksin looduses olevaid silte järgides vasakule. Jõudsin Peterburi mnt äärde. Järgmine viit oli üle tee ja näitas endiselt vasakule. Lippasin üle tee ja (täitsa lollakas) kõndisin märjal rohtu tallatud rajal kuni,... see sai otsa ja polnud rohkem ka ühtegi viita. Õnneks polnud see maa pikk, aga jalad lirtsusid ja olid läbimärjad.

märg

Vihastasin ja võtsin appi guugle. Guugle juhtas mind Liiapeksi- Kemba teele, sihtkohani u 9,3 km, mis oli enam- vähem sama pikk, kui oleks pidanud ka RMK rada olema.

Tee oli mõnus. Ümberringi taas imelised metsad, mille "majandamisega" oli minu arvamuse järgi kohati natuke hoogu mindud.
Aga NB! juhul, kui järgid minu viga, siis umbes poole tee peal tuleb pöörata paremale, rohtukasvand metsateele, selle kõige otsesemas mõttes. Enam polnud vahet, et jalad on märjad. Kahel pool oli täielik džungel, ürgmets :)
Ma pole " kakaekspert", aga kohati olid rajale kakanud kas hobused või põdrad, ehk siis, tuli vaadata jalge ette, et mitte sisse astuda. Ja tagatipuks hakkas veel sadama ka.
Kuna vihma oli lubatud, siis olin ma selleks valmistunud, seega hullu polnud, lihtsalt ebamugav.
Ja niimoodi rassides, on kilekotis üsna palav olla.

hooldusraie...

Ja siis. keset teerada märk. Eramaa. Inimestel läbikäik keelatud- piktogramm, mis tõmbas astuvale inimesele joone peale.
No pekki, Tagasi ma küll ei lähe. Laske mind siis maha. Ma olin nii otsustavust täis, et tõesti ei kottinud.
Ja veidi hiljem oligi üks tüüp täpselt keset teed  ehitanud endale elamise. Täpsemalt, asi oli alles ehitusjärgus. Ma ei kujuta ette, kas selline asi on päriselt ka legaalne, kuidas niimoodi ehitusluba antakse, et sa saad tee keskele maja ehitada?
Õnneks kurja koera polnud, marssisin hoovist läbi, teisel pool  oli aed ja värav, aga värav polnud lukus.

Ja edasi jätkus imeilus mets. Ma luban, et ma seda lauset enam ei korda. Kuid tõepoolest, kogu selle raja ulatuses olid imelised seene- ja mustikametsad. Seega poole kuu pärast soovitan minna :)

Umbes kilomeeter enne sihtkohta jõudsin uuesti matkateele. Ei teagi siis, kust ja kuidas õige tee tuli.

 Endale memoks. Võta järgmisel korral lõks või klamber kilekapuutsi jaoks kaasa.

Järvi Pikkjärve äärde jõudsin kella 13 paiku. Tegin väikese pausi, sõin. Ja panin kuivad sokid jalga. Mingil põhjusel ei taibanud ma kaasa võtta teisi jalatseid. Kuigi, ega sellest vist kasu poleks olnud, kuna rohust teed oli palju, ja ka need teised oleks märjaks saanud.

Samuti polnud mul kaasas eelmisel korral kasutuks osutunud villaseid sokke ja sääsetõrjevahendit. Sel korral oleks ära kulunud. Ma ei tea, kas sokid oleks mu jalad kuivemad hoidnud, aga oleks olnud sobiv aeg katsetamiseks.
Sääsetõrje ma lihtsalt unustasin. Sääski oli sel korral palju.

Enne Paukjärvele jõudmist tuli läbida Kõnnu suursoo, mis erinevalt Viru rabast oli inimtühi. Vaid kaks kiivitajapere suutsin ärevusse ajada. Ja kiivitaja hüüd, sünk kriiskav metsik oli nüüd...
Ma kirjutasin sellest ka eelmisel korral, aga mulle tõepoolest meeldib see " üksinda maailmas" tunne. See paneb sind tundma väiksena, sa tajud kui pisike ja tähtsusetu sa tegelikult oled.  Raba, laugastega, annab veel lisatähenduse. Astu vale samm, ja sind enam pole.
Sa võid kujutleda, et kontrollid ja juhid. Aga tegelikult on see loodus, mis juhib sind...

Paukjärvel oli vaatetorn. Ja loomulikult pidin ma sinna otsa ronima. Energiat oli üllatavalt palju ja tuju hea. Oli nii vihma ja siis jälle päikest.
Edasi läks aga huvitavaks.

Vaade Paukjärvele

Paukjärvest Jussini oli. Ütleme tehniliselt väljakutseid pakkuv rada. Üles alla. Üles alla.  seal hulgas püstloodis laskumine. Ma tuletan meelde, et just oli sadanud vihma.
Aga maastik oli huvitav ja vaheldusrikas. Hämarad salumetsad, müstilised kuusikud, heledad männikud... Siia tasub niisama tulla. Kõrvemaa on väga ilus ja huvitav.
Ühes kohas suundus nn vale rada tasasele maastikule, aga ma ei julgenud loomulikult nn märkidest väljuda. Seekord oleks võinud, sest rada kulges paralleelselt ja jõudis lõpuks samuti välja Jussini.

Teele jäi ka kaasikuta Kaasikjärv. Mis sildi järgi olevat sügavuselt Eesti kolmas. Üldse oli sel rajal palju kauneid metsajärvi, kus soojemal ajal oleks olnud ideaalne end vahepeal jahutada.

Kell  15. 30 jõudsin Jussi telkimisalale. Läbitud oli ca 17 kilomeetrit. Olin arvestanud, et käin selle raja läbi kaheksa tunniga, nüüd tekkis töeline kahtlus, kas ma viimasele, poole kümnesele rongile jõuan..
Kui see rada samamoodi jätkub, on see vägagi kahtlane, kuna pool maad oli veel ees. Ja väsimus hakkas vaikselt tunda andma.

 Ja. Jätkus samamoodi. Üles alla, dzunglis ja padrikus ja kergetes männikutes.
Maastik muutus laugemaks alles Jussi Linajärve juures. Algasid nõmmed ja niidud. Mina nägin oma elus esimest korda maastikku, kus kasvab ülikõrge kanarbik. mitte ühtegi puud. Ja maastik pole tasane, vaid mägine. Kaugelt arvasin, et see on turvas. aga täitsa kanarbik oli.

Niimoodi kõndides küsid ja mõtled ikka, et mis teed need on. Kohati annavad sirelid vihje ammusest talukohast, aga kes neil täna käib? Kuidas nad säilivad?

Umbes 5 km enne lõppu otsustas rajameister, et aitab nüüd tasasest maast ja suunas jälle rappa. Ma praegu RMK lehelt ei leidnudki, aga mälu järgi oli see Araka raba. Siinsed teed olid laudadeta ja üsna porised. Aga läbi sai (veel), kui vihma peaks jätkuma, siis tasub ettevaatlik olla.

Enne Aegviidut  paarutasid mingid tüübid villistega edasi- tagasi.. Lehvitavad ja naeratavad, aga vanaprouale keegi  küüti ei paku, mossitasin omaette.

Kõige raskemad olidki viimased kolm kilomeetrit, Algas sama jama, mis eelmisel korral. Silt ütleb, et on jäänud 3 km, kõnnid kõnnid kõnnid.. uus silt. Ja ikka 3 km!! :)
Ehk siis, neid kilomeetreid loetakse ümmardatult. Aga sina oled juba staadiumis, kus iga meeter loeb.

Aegviitu oli saabumine puhkekeskuse poolt, vana tuttav koht ja kuidagi rõõmsam oli minna, Kuna umbes tead, kui palju on veel raudteeni jäänud.
Kui keegi RMKst peaks seda lugema, siis väga oleks raja lõikude lõpus abiks infost... palju veel on jäänud. Mitte Iklani, aga selle konkreetse lõigu lõpuni :)

Kõnnu suursoo

Kokkuvõtteks
Raudteejaama jõudsin pool kaheksa st kokku kulus ca 10 tundi 38 km peale. Tegelikult peaks arvestama veel tund- poolteist rohkem. Saaks rahulikuma tempo ja pikemad pausid.
Kui ville poleks tekkinud, oleks distants olnud paraja pikkusega.
Ja mida ma tahan kindlasti lisada, see on super- hüper rajalõik. Kõrvemaa oma tuntud ilus, metsane, rabane. Eesti parimad palad.

Aegviidus juhtus veel üks kafkalik olukord. Inimtühi perroon. Mitte kedagi. Kaks tühja ja pimedat rongi seisavad. Tabloo näitab, et rong peaks väljuma 20.17. Kell on juba 20.15, mitte midagi. Vajutan tagajärjetult rongi ustel olevatele nuppudele. Suletud.
Paanika. Laske mind koju!!! Mitte kelleltki küsida ka pole.

Ja siis, kell 20.16 vurab ette kolmas rong. Täiesti toimiv. Sain koju :)

Tänu märgadele sokkidele tekkisid mul talla alla villid. Talla alla!!! Praegu olen jalutu. Aga eks kevadeks saab terveks, kui külm ära ei võta :)
Vaid 300 km veel käia!

Eelmisest matkast loe siit.,