Kuidas joonistada kassi

Elu on alati suurem, kui kunst.  Mu kass on nii ebaõiglaselt sümmeetriline, et tema joonistamiseks peaks kasutama millimeeterpaberit.
Trikk, aga, on selles, et joonistamisel ei saa kopeerida. Siis lähed rappa. Joonistamisel pead sa edasi andma kujutise. Oma visiooni.
Aga kuidas seda teha, kui tulemus peab olema ideaalne kuldlõige?
Ning sina ise ei ole kahjuks oma olemuselt kuldlõige,

Kas olete tähele pannud, et me kõik joonistame iseennast. Mõelge näiteks Edgar Valteri, Jüri Arraku, Asta Venderi, Elle Tikerpäe peale ning kõrvutage nende loomingut autori portreega.
Me joonistame iseennast.
Ma pole nüüd küll väga ammu joonistanud, aga aastat 15 tagasi käisime koos lapsega maalilaagris. Pidime jäädvustama samu objekte.
Minu joon on karvane, suur, segane, tume. Tema oma on puhas, täpne...
See ongi mu meelest kõige huvitavam, kuidas me anname nii väheste vahenditega edasi meid ennast.

Kuidas aga joonistada kassi.
Võta paber, pliiats. Unusta ideaalne maailm  ja joonista see kass läbi enese:)

Sallimatu

Kui südamest aus olla, siis ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes - ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis. Teiste inimeste elu kallale kippumine või elu häirimine on ju taunitud ka mitteveendumuslike vaadete puhul. Ei tohi tappa ja ahistada ja kiusata...  Ega nn vihakõne ei jää inimese sisemuses olemata seetõttu, et me selle hukka mõistame.
Miks on liberaalsus õigem kui konservatiivsus, sotsialism valem kui kapitalism, kristlus siiram kui islam jne. Sallivus peak sallima ka sallimatuid ning neid kes on eriarvamusel. Valel arvamusel,
Kelle meelest?
Meil on õigus armastada ja rõõmustada ja samavõrra ka vihata ja ärrituda.  Miks mitte?
Kirjutades Ritsikule kommentaari hakkasin ma aga mõtlema sellest, et viha ja sallimatus pole absoluutne ja täielik. Või on?

Ma olen endiselt seisukohal, et tuldagu, kas või 10 tuhat, kui need inimesed on valmis panustama riigi arengusse ja ennast teostama. Küsimus on ju endiselt hoopis muus. Ja see, mis toimub, on lihtsalt õudne.
Ma tõepoolest usun, et nüüd on küll käes aeg sekkuda sõjaliselt, kõigile parimas eas põgenikele anda kätte relv ja ISIS maatasa teha, Jah, ma tean, et pole meie asi öelda jne.
Aga see lihtsalt ei ole enam normaalne.
Me elame globaalses maailmas, see, et EL andis sõnumi, tuldagu, on valla pääsnud kaose. Ning Rootsi ja Saksamaa peaksid kiiremas korras üle vaatama oma sotsiaalpoliitika ning toetused ja õppima USAlt ja Austraalialt ja Kanadalt,. Ei toetustele, jah isiklikule initsiatiivile...

Aga sallivuse juurde tagasi, Mul on venelastest sõpru ja kolleege ja naabritega liftis räägime maad ja ilmad läbi. Aga ma tõsiselt vihkan seda, et ma pean Eestis teenindajatega, teenusepakkujatega, müüjatega, reklaamimüüjatega rääkima vene keeles. Et vaikimisi nad kõik eeldavad, et ma seda oskan. Et mu kodupood on orienteeritud vene kliendile ja ei tea ega pea eesti pühadest ja tradistsioonidest,. Vihkan venelasi ja austan venelasi.

Ma vihkan seda kuidas koerad haisevad ja lipitsevad. Aga ma jumaldan neid nunnusid kutsusid, kes siiralt minu üle rõõmustavad ja vihkan neid sadiste, kes loomi piinavad. Ma vihkan koeri ja ma armastan koeri.

Mulle ausalt ka ei meeldi olla keskkonnas, kus naised kannavad pearätikut. Oleksin siiralt kurb, kui mu tütar armuks moslemisse. Aga siiamaani ma meenutan üritust, kus vennastusime Pakistani ja Iraagi jne naistega, Sellised mutid, et lase aga olla. Ma vihkan islamit ja mul on islamist ükskõik, kui inimene on ise tore.

Ja see, et meis on nii vihkamine kui ka tolerants, see muudabki meid vist manipuleeritavaks?
Ma vihkan seda, kuidas meiega manipuleeritakse. Pildid nunnudest kannatavatest lapsukestest, hukkunutest ja ohvritest. Ja pealkirjad manipulaatoritest, kes tulevad otsima paremat elu.
Vooglaid ütleb saates ja mingi Islandi kirjanik ka, et antagu neile orvukesed, küll me kasvatame ja aitame. Ja ametnik vastab mokaotsast, et sorry, orvukesi polegi...
Nii me kõigume selle kahe vahel. Mina kõigun.
Te võite mind vabalt nimetada rassistiks või kuidas iganes soovite.
Mul on lihtsalt kahju, et me oleme nii manipuleeritavad, nii haavatavad ja kõigest pisikesed mutrikesed selles suures mängus.
Meil on täna võimalik pealt näha maailma täielikku muutumist.
Ja,
Me ei saa mitte midagi teha.
Me oleme etturid suuremas plaanis, Ja see on väga õudne.
Kohe ikka väga õudne ja kohutav.
Mina ei taha et maailm muutub. Aga ma ei saa selles suhtes absoluutselt mitte midagi teha.
Aga minul on ju ka õigus olla ning arvata, kas pole?
Las ma siis vähemalt vihkan ja elan oma emotsioonid välja.

Amsterdami TOP

Ööbimine
Kesklinna hotellide toad on reeglina imepisikesed (olen ööbinud 1,7x 2 m toas) ja söök, kui pole spetsiaalselt märgitud, on üsna nadi a la prantsusmaa. Mõistlikum (kui pole euro-buffee) on sellisel juhul süüa hommikust väljas. On spets kohad, palju pakutakse pannkooke. Ja mingi 5 euriga saab kindlasti söönuks.
Äärelinnas võib juhtuda, et rajoon eeldab pearätikut:), aga hotellid on kaasaegsed, suured. Ja ka toit on seal tavaliselt laia valikuga hommikubuffee.

Kui olete autoga, siis soovitan kindlasti Park and Ride parklat linna servas. Auto linna äärde parklasse ja sealt saab tasuta ühistranspordi päevapileti. Trammiga on kesklinna vaid paar peatust.
Kesklinnas parkimine on kallis, lisaks kohtade puudus, kitsad tänavad, hullud jalgratturid..
Ühistransport on väga hea. Ja vahemaad lühikesed.
Taksoga lennujaamast kesklinna on ca 35-45 euri.

Trammipileteid saab muidu osta trammist seest, trammi keskel on putka, kus neeger müüb pileteid. Hind ca 1 eur, sõltub tsoonist. Saab osta päeva-tunni jne pileti. Kõik räägivad inglise keelt.
Rongipiletiga on keerulisem. Mina pole nende mitme korra järel veel suutnud lahendada piletiautomaadi kasutamise saladust. Aga äkki sul õnnestub...:)
Pileteid on mulle vajadusel müünud hotelli reception.

Vaatamisväärsused ( mis siia kirja panen) on kõik jalgsi leitavad- käidavad. Piisab kui sõita nt Central Stationisse ja sealt hakata jalutama.

J. Petrone Minu Eesti 3

See ei ole minu Viljandi. See ei ole minu Eesti. 

Kui esimestes raamatutes oli veidi äratundmisrõõmu, siis nüüd tiirlevad meie elud täiesti erinevatel orbiitidel.

Jah, ma tean. et  inimeste elud ongi erinevad ja see on suurepärane. See on väga hea, kui inimesed elavad omamoodi elu, mis teeb neid õnnelikuks. 

Sürr on see, et Justin pole oma maailmas õnnelik. Mispeale tahakski talle öelda, et- Hei, tule ja ela nagu 90% eestlasi. Sa päriselt ka ei pea vägistama end mingis rahvusromantilises 20. sajandi pseudoelus...

Ma ei saagi aru, miks see raamat mind ärritab.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.

Miks peab üritama sarnaneda ja võrdlema end eesti mehega? Miks ei või inimene olla tema ise. Kui ta naine oleks tahtnud eestlast, ju ta siis oleks selle eestlase leidnud.

Ja teiseks see elitaarsus ja snooblikus. 

Hea teada, et ma olen pööbel. Ma ei söö mahesepikut ja pane lapsi Waldorfkooli, sest ma ei pea seda vajalikuks. Ma ei oma kinnisvara vanalinnas, sest olen liiga vaene, et seda taastada ja hallata. Folgil ei käi, sest ei huvita ja ahju kütta ei viitsi.

Mulle tuli seda lugedes meelde koht mu lapsepõlve lemmikust "Väike teater". Kus Milie manitseb Gervaisi, kel teatritegemisest kõriauguni ja rõõmus, et lõpuks sellest pääses normaalse elu peale. Kuid Gervaisi võõrustajad tahavad teha teatrit ja Milie noomib venda: nende inimeste jaoks on see midagi eksootilist ja erilist. Ning sina pead olema viisakas ja kaasa mängima.
Sama tunne on lugedes. Et tulevad välismaalt mingid pärismaalaste juurde ja tahavad onnis elada, kuigi kohalikud on ammu majadesse kolinud. Kuidas te rumalukesed aru ei saa, et naturaalmajandus on äge. Jah ebapraktiline, ressursimahukas, vaeva ja tööd nõudev. Aga nii lahe, cool...

Ka mina sõitlen oma vanematega, kes ostavad Leedust toodud plastikkanistris piima. Aga mulle tundub, et minu  motiivid on teised. Töökohad, toidujulgeolek ja terve mõistus. Ja ma oskan lugeda.

Hea asja eest tuleb maksta rohkem, aga
Statoili kohv on täitsa ok. Ja kreeka maasikad ja ukraina arbuus lihtsalt on magusamad.

Puhkus Roomas ja Lido di Ostia

Siesta. Kass. Pesu ja lilled.

Kuna mulle pakettreisi ei müüdud, tuli ise tegutseda,
Võtsin ette Euroopa kaardi, avasin internetis lennupiletite portaali ja hakkasin järjest sisestama Musta- Vahe- ja Aadriamere äärseid linnu.

Selgus, et kõige soodsam on sõita Nice või Rooma. Nice-is ma alles käisin, seega jäi Rooma.
Tükk aega ma kahtlesin ja kõhklesin.
Kas neli päeva on ikka piisav ja mõistlik.

Ja äkki läheb ilm Eestis ilusaks. Kuigi selline 20 sobib mulle päris hästi, tahaks korra suve jooksul siiski päikesepõletuse üle kaevelda. Eestis jäigi ilm koledaks.
Ja ka Roomas läks külmaks. 37 kraadi asemel oli vaid 33.

Colossium ei mahtunud pildile

Ma valisin majutuse muidugi hinna järgi. Kõige soodsama. Ja olin põhimõtteliselt valmis ööbima põhjapoolses ruutmeetrises toas vaatega prügikastidele.
Saan toa kätte. Tuba nagu tuba ikka. Kerin metallist kardina üles.
Ja ei usu oma silmi...
Mul umbes kolme toa suurune veranda.  Kui ma õigesti plaadid kokku lugesin, siis ca 5 x 5 m.

Vaatega merele. Vaatega päikesele. Päevita. Loe. 
Dolce vita.
Mis seal salata. Pea viimase tunnini pelgasin, et tullakse ja öeldakse, et sorry, andsime kogemata vale toa...

Hommikusöök oli ootuspärane. Lubati saia ja kohvi. Tegelikult oli veel juustu ja jogurtit ja helbeid ka. Ja muidugi Nutellat. (mis teema itaallastel selle nutellaga on. Isegi jäätisemees mangus, et äkki ikka natukene..)

Lido di Ostia asub huvitava koha peal. Otse lennujaamast autoga on ca 10 min ( takso ca 35 euri). Ühistranspordiga u 1.5 tundi... kuna algul tuleb sõita Rooma ja siis tagasi rannikule.
Kohapeal selgus, et tegelikult oli kõik väga lihtne. Metrooga Rooma ja sealt rongiga mere äärde. Pilet u 1,5 euri.

Aga linn mulle tegelikult ei meeldinud. Väga mürarohke, palju autosid, vähe meelelahutust ja puudus korralik rannapromenaad.