Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust"

Kujutlege end elamas maailmas, kus inimesed on ilusad ja head. Naeratavad.  Müüjad ja turvamehed on sõbralikud ning abivalmis, Suvalised võõrad inimesed tänavalt hakkavad sinuga rääkima, sõbrunevad ja kutsuvad külla. Eesti keeles. Pakuvad kohvi ja pitsikese kangemat ning moodustavad raamatuklubi.
Selline maailm on päriselt ka olemas. Maailma otsas:)

Igal asjal on oma aeg. Ma kujutan ette, kui paljud loevad seda raamatut ja ei saa aru, mis pagana jura see ometi on?
Mind kõnetab see hetkel väga.

Mis ootaks mind maailma otsas? Päike ja lebo ja puhkus, nagunii. Aga ühel hetkel hakkab ju igav?
Ja siis tahaks, et oleks huvitav.
Päris elus väga ei taha, et oleks nagu filmis. Mina küll ei tahaks leida laipa, põdeda haruldast haigust, matkata kuude viisi kõrbes või Antarktikas, võidelda piraatide või röövlitega. Ja ausalt öeldes ei taha ma isegi enam seda, et prints valgel hobusel minusse esimesest pilgust armuks.

Ja kas pole veider, et tavalised keskklassi inimesed tunduvad meile naljakad ja napakad. Luuserid on märtrid, piiride lõhkujad kangelased ja yuppied ihaldusväärsed. Ja ometi elab enamik meist seda tavalist keskklassi elu. Ning needsamad naljakad ja napakad vaatavad sind ning arvavad, et ka sina oled naljakas ja napakas ja elad mingit arusaamatut, pealtnäha igavat elu.

See midagi huvitavat, midagi muud, ei saa olla vaba aeg, sest vaba aeg on ka siin ja praegu. See midagi huvitavat saabki olla töö- see, et oled kasulik, vajalik, oluline... Ma teen tööd, mida peetakse üldiselt huvitavaks ja nii on ka.  No kes ei teaks- et oleks huvitav, tuleb muuta oma mõtlemist. Me kõik teame seda tarkusetera juba lasteaiast ja ikka unustame vahel ära. Miks see ometi küll NII raske peab olema?!
Ja nagu Kivirähk tabavalt väidab- töö on üks seitsmest surmapatust. Tuleb ainult nõustuda ning ehk see ongi põhjus, miks me sellest vabaneda püüame ja midagi paremat otsime?

Väga naine kirjeldas blogis  oma elu, küll teises, väsimuse kontekstis. Aga ma hakkasin mõtlema  rutiini seisukohast. Minu elus ei ole enam (õnneks) kella peale lasteaeda jooksmist, kool-trenn-pood logistika korraldamist, õhtul kell 10 järgmiseks päevaks sitsi ja suuskade otsimist jne.jne jne
Aga. Paradoksaalselt, mida rohkem on su elus rutiine, seda rohkem on tegelikult ka võimalus, et midagi juhtuks. Ja mingil veidral põhjusel ei oska sa sellel hetkel sellest väsimusest ja sebimisest rõõmu tunda.
Ning kui ühel päeval on neid rutiine vähe, siis pole inimene ikka rahul. Igav on. Ja järjest  kõvemini hoiad neist  vähestest rutiinidest kinni, kartes neidki kaotada. Nagu su vanaema, kes maikuus hakkas planeerima oktoobrikuus lapselapse sünnipäevale minekut.

Kui on  see huvitav aeg, palju juhtub ja muutub, siis tahaks vähem. Vähem stressi ja väsimust ja rohkem rahu. Kusagil vahepeal on paras. Ja sellist õiget aega on vähe. Ikka on natuke liiga palju või natuke liiga vähe. 


Jah, täiesti kindlasti läheb see raamat mu naljakate raamatute edetabelisse.

vahel on nagu tahaks midagi muud...

L.Tolstoi "Sõda ja rahu"

"Sõda ja rahu" on mu meelest nagu "Tõde ja õigus". Ilmselt pole paljud kumbagi raamatut  lugenud, aga no kes ei tunneks Nataša Rostovat, Pierre Bezuhhovit, Vargamäe Andrest või Oru Pearu.
Ma olen üsna kindel, et ma seda raamatud varem lugenud polnud, aga ju olen ma näinud filmi? Ja loomulikult olen ma käinud klassiekskursioonil Barclay de Tolly mälestusmärgi juures. Igaljuhul, nagu kohtumine vanade tuttavatega.

Sõda ja Rahu oleks tegelikult ideaalne e-raamat. Päris naljakas oli üle pika aja lugeda paberilt. Seda lugedes oleks kohe hädasti vaja, et saaksid online tõlkida prantsuskeelsed osad ( no miks neid nii palju peab olema!), esimese osa juures võiks olla "kes on kes?" ja hiljem Venemaa kaart  ja wikipedia tegelaste taustade uurimiseks samuti.

Lugesin raamatut ja raadiost tuli mingi Beethoveni lugu. Nii lummavalt imeline, et olin sunnitud lugemise katkestama ja kuulama jääma.
See oli aeg kus muusika oli ilus, kunst oli ilus, mood oli ilus, raamatud olid ilusad. Miks sai inimkonnal ilust kõrini? Ja miks me nimetame nüüd ilu ja harmooniat kitšiks ning kunstiks hoopis disharmooniat ja seda, mis on "huvitav". Suhtumisest- elu on niigi kole, milleks seda juurde toota sai millegipärast suhtumine- elu peab vaatama nii nagu see on. Ilustamata. Realistlikult.


Mulle tundub, et ühiskonda võib võrrelda inimesega. Tollased inimesed olid kui lapsed:
siirus, tunded, emotsioonid. Ja ma ei taha, et te mulle ütlete, et kuni 21. sajandini kirjutatu on puhas propaganda, ajastu stiil ja tellimus. Ma tahan uskuda, et vanasti olidki inimestes sügavad tunded. Naiivsust loota, et sind suudelnud mees sind armastab. Siirast meeleheidet kodumaa saatuse pärast.
Hämmastav arusaamatult aupaklik ja väärikas leppimine saatuse poolt määratud rolliga.
 Ja kuidas said nad olla ja jääda nii normaalseteks? Lapsi kasvatasid reeglina njanjad, abielluti tunneteta varanduse pärast. Kui meeste elus oli vähemalt midagigi, siis naiste elu võis küll olla üks pikk igav lõputu ja piinav päev külmas ja kõledas ja niiskes mõisas. Alamklassi elust ma ei räägigi. Tänapäeva psühholoogide jaoks oleks sealt kuhjadega psühhotraumasid, katkisi hingi?? Ja ometigi.

Ja nüüd, oleme saanud täiskasvanuks? Õppisime manipuleerima. Kas see, et meid on saanud nii palju, me oleme üksteisele nii lähedal nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, on sundinud ellujäämiseks teesklema, kiiresti ja pealiskaudselt suhtlema. Teesklusest, esinemisest ja poosist on saanud norm.
200 aastat tagasi ei üritatud vaeseid mõista. Jumal olevat nii tahtnud, kõik teadsid oma kohta, leppisid saatusega (või ei leppinud) ja nii oli. Nüüd me üritame mõista,
Ja on võimalik, et just see lõputu empaatia, arusaamine, et me küll mõistame,üritame- aga me ei suuda maailmast likvideerida vaesust ja ebaõiglust,  ükskõik kui palju me ka ei püüaks- see muudabki meie elu ebasiiraks? Et me tajume oma võitluse lootusetust, kapitalismi paratamatust, aga ühiskondlik norm ning meedia sunnib meid andma katteta lubadusi?

Veel olen ma kuulnud teooriat, et pealiskaudsus on põhjustatud tööstuse arengust, mis on omakorda reklaami abil kujundanud uued väärtused ja hoiakud: suuremad partiid = kiirem läbimüük = kiirem majanduskasv = tarbimine hea ja mittetarbimine halb. Et siis masinaid purustama?

Pean tunnistama, et mulle meeldis pigem Sõda, kui Rahu "ja nad said lõpuks ikkagi rikkaks ja kui nad surnud pole, siis elavad siiani õnnelikult" osa

Kuigi ma absoluutselt ei jaga Tolstoi vaateid naiste rolli osas perekonnas jne, siis raamatu viimases osas leidsin endale mõttekaaslase teemal sõda ja ajalugu ja juhuslikkus.
Ma olen ise varasemalt väga sageli sel teemal mõelnud. Minu jaoks on sõda midagi ääretult abstraktset. Ok, tänapäeval, kui on võimalik vaenlast väga täpselt positsioneerida- aga varem. Istud, passid pöösas ja ootad, et vaenlane samuti sinna tuleks ja siis võitlete. Mis paneb inimesed seda tegema. Kui on nii palju rahvast, siis võiks ju vabalt võitluse ajaks kuhugi kaugemale jalutada? Milleks oodata vastast, kui maa on suur ja lai ning võiks valida möödumiseks teise tee? Kuidas korraldatakse logistika, et need tuhanded oleksid söönud ja ravitud ? Kes matab langenud ja kes transpordib tuhanded haavatud.
Samuti teema, kui palju üksikud isikud mõjutavad sündmusi ja kui tihti on lihtsalt"aeg küps".
Niipalju küsimusi ja seda enam oli mul hea meel lugeda, kuidas Tolstoi kirjeldas ja rõhutas nii sõja kui üldse ajaloosündmuste juhuslikkust.


Mis oleks juhtunud maailmaga, kui Napoleon oleks võitnud?

Eks onu, käest ei lasknud minna
nii kergesti me kallist linna
kui prantsus Moskvas käis?
Siis löödi lahinguid,
neid aegu-
me rahvas mäletab veel praegu...

(see luuletus on pärit ühest lasteraamatust, mille pealkirja ma ei mäleta, Kui keegi teab autorit, siis palun lahkesti teada anda)

Hea raamat

Ma ei tea, kas ma suhtlen valede inimestega, loen valesid raamatuid, tarbin vale meediat...?
Aga mulle ei meenu peale 1990 aastat avaldatust mitte üht raamatut, mis jääks nö klassikariiulile.  Mida ma tahaksin ja loeksin veel teist ja kolmandat korda, milles oleks uusi originaalseid mõtteid. Lugu, mis elaks üle  muudatused ja oleks aktuaalne ka 10 aastat hiljem.
Mis on meie aja inimestega juhtunud? Mis on meie raamatutega juhtunud? Kas me/ma jääme kinni oma noorusesse ja lapsepõlve ja nii ongi. Ma ei suuda kaasaegses näha väärtusi, olen ajast maha jäänud, elan minevikus?

Milline on hea raamat?
Niimoodi, sügavalt järgi mõeldes, on minu jaoks heal raamatul järgmised tunnused:


1. autor on suutnud sõnastada mingid mõtted, mida lugedes ütled vau- ohhoo- just see, milllele ma olen mõelnud, ja näe-, tema on osanud selle nii täpselt kirja panna. Boonus veel see, kui on midagi täiesti uut, teise nurga alt kui ma kunagi ise oleks osanud mõelda ja arvata.
2. kindlasti mitmekihilisus- mingi point, miks on võimalik seda raamatut  veel teist või kolmandat korda lugeda, leides iga kord uue loo, uue vaatenurga ja tasandi. Ajastu/ teema üldistus ja laiem pilt.
3. Mida aeg edasi, seda olulisem on minu jaoks see, et raamat paneks kaasa mõtlema, infot juurde otsima, spekuleerima, fantaseerima.
4. mingi seletamatu siirus, kirg. Ma saan lugedes aru, et autoril oli hädavajalik see lugu kirja panna.

ja et eelneva põhjal ei soovitataks mulle relatiivsusteooria nautimist, siis  lisaks lõppu veel
5. põnev lugu. Kuigi ka see on nii ja naa. Mõni hea raamat on lihtsalt kulgemine, midagi väga ei juhtugi, aga ikkagi on köitev.