10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

reede, 20. detsember 2013

A. Ivanov Harbini ööliblikad

Ja nii reetsime me, eestlased, venelased...
Ivanovi loomingus juba teist korda.

Ivanov räägib jälle venelastest võõrsil. Kui esimeses raamatus tegutsesid nad selle sajandi alguse Eestis, teises Taanis, siis kolmanda tegevus toimub Eesti Wabariigis. Esimeses eeldatavasti siia suunatud või saadetud teise ja kolmanda põlve venelased. Teises mugavus- ja majanduspõgenikud.
Ja kolmandas on olnud põgenemine vajadus. Kontekst ja põhjused on erinevad, aga olukord ikka sama. Ikka on vaja õppida kohalikku keelt. Üritada mõista kohalikke, mitte kaotada sidet kodumaaga...
Migrandid, immigrandid ja emigrandid.
Sõltub, millise mätta otsast vaadata.
Ning sellest mättast sõltub, millisel juhul me tunneme kaasa ja millisel puhul mitte.

Ma vahel mõtlen, et mida ma teeksin, kui homme kehtestatakse näiteks Eestis islamiriik. Keelatakse näiteks laulmine ja naermine ja sunnitakse kaetud juustega liikuma? Või midagi muud, mis on minu väärtushinnangute ja põhimõtete vastu. Kas ma põgeneksin või kohaneksin?
Oktoobrirevolutsioon võis olla samasugune vapustus. Või siiski mitte? Muutused ei tule järsku, vaid samm sammult?

Selle raamatu algus oli üsna vaevaline, kuna autor räägib peategelasest segamini esimeses, teises ja komandas isikus. Kuid edenedes keris kiht-kihi haaval lahti ja tegevus muutus köitvamaks.
Ma ütlen kohe ka ära, et sellele raamatule ma poliitilise- ja ajaloolise tausta süvaanalüüsi teha ei suuda- puuduvad vastavad teadmised. Raamatu lõpuni jäi üsna segaseks kes või mis on Harbin. Google väidab, et see on Hiina provints- milline on selle seos Vene fašistidega?..

Aga seda oli põnev ka lihtsalt juturaamatuna lugeda. Mul on 30-date aastatega üks oma asi ajada, mistõttu mulle pakub tollane ajastu ja olme eriliselt huvi.
Sinu kodumaast on saanud midagi ajuvaba. Ja paar kümnendit hiljem saab kogu Euroopast midagi ajuvaba. Valida saabki halva ja veel halvema vahel.
Ei kadesta tollaseid inimesi.
Külm. Külm. Kuivkäimla ja kopituse ja niiskuse lõhn. Põrandal lumetükid ja puu- ning samblapuru. Ahi praksub. On jäänud mulje, et tollased inimesed peamiselt külmetasid, praktiliselt ei söönud ja elasid väga tihedalt üksteise kukil. Vaene oli meie tänaste kriteeriumite järgi ikka väga vaene, rikka elul polnud väga vigagi.
Ja kusagil kõrvaltänavas võis samal ajal kõndida Indrek Paas ja Lilli Mets:)

Ning kõige olulisem: ma lihtsalt ar-mas-tan Ivanovi keelekasutust. Kujundlik, lopsakas.  See on laul.
Täiesti suvaline näide: Kangialune sünnitas suure lombi, milles loksus laternavalgus. 
Sellist eesti keelt enam ei räägita. Kui ma oleks sadistist emakeele õpetaja, siis laseksin lastel sellest raamatust lauseid "tõlkida". 
On natuke kurb ja irooniline, et nii kaunis eesti keel tuleb meile vene keelest tõlgituna. Ja siinkohal peaks tegema suure-suure kummarduse ka tõlkijatele Veronika Einbergile ning esimese raamatu tõlkijale Ilona Martsonile.

Jah, Ivanov meeldib mulle.

Loe ka nende raamatute kohta:

kolmapäev, 20. november 2013

Valdur Mikita Lingvistiline mets

Dokumendid tõestavad, et mul on vähemalt 400 aastat ajalugu lõunaeestlasena. Oma esimesed 10 aastat olen ma kasvanud metsas ja metsaga, tänased kontaktid on jäänud järjest põgusamaks, Kuid klassikalises valikus - mets või meri, valin ma alati esimese. Ma mäletan veel seene- ja marjaloitse, millega neid samblast  välja meelitada. Ma armastan metsa ja ma usun, et saan temast siiani aru.

Seega, ma tahan uskuda kõike, mis selles raamatus kirjas. Ja ma usun, et ma ka mõistan seda. Või vähemalt teoreetiliselt peaksin mõistma.

See raamat oli tegelikult minu jaoks üks eklektiline puder.
Kohati pööraselt naljakas, siis väga igav ( peatükk mitmiktajust) ja minu jaoks täielik woo-doo. Absurd, mis jooksutab juhtme kinni.
Kui prognoos võimalusest, et meie lapselapsed suudavad kõrvitsatega suhelda, ajab mind naerma, on see siis fakt sellest, et mul on hea huumorimeel või on see märk- et ma ei saa millestki aru? Et ma ei oska näha ja kuulata, Need osad raamatust peegeldavad väga irooniliselt tänast tegelikkust.
Nagu autor ise ütleb- meie teadvus on märgistatud. Me oleme õpetatud õigesti või "õigesti" mõtlema. Meie ümber on kuhjades infot ja me ei tea mida uskuda. Kas absurd on absurd või näitab see meie reeglitega rikutud mõttemaailma.
Või peaks võtma seda kui väljakutset- nii ongi õige mõelda alati, mitte ainult peale kanepi suitsetamist?


Siis on selles veel asjalik (populaar)teaduslik osa  ja suuremalt jaolt väga nauditavad (ilukirjanduslikud) hüpoteesid ja mõttemängud.
Seda tüüpi raamatud peaksid ilmuma esimeses järjekorras digitaal-kujul. Vähemalt mina tundsin karjuvat puudust võimalusest ühenduda internetiga, et kontrollida fakte. Ma olen niivõrd rikutud inimene, et ma ei usu, Ma loen minu jaoks uusi ja huvitavaid fakte ja mu reaktsioon ei ole mitte- ahhaa. Vaid - ausalt ka, või? Ma kahtlen ja ma tahan saada kinnitust, et antud fakt on tõene.

See raamat on kui lihvimata teemant. Ma väga loodan, et see on jõudnud nii Eesti Turismiarenduse kui ka haridusministeeriumi lauale. Esimesele inspiratsiooniks, milliseid turismilõkse ja sihtmärke meie maa peidab- kui palju kasutamata ressurssi!
Ning haridusministeerium peaks seda käsitlema kui ideaalset näidisõpikut- distsipliinideülene ja integreeritud ajalugu, bioloogia, geograafia, eesti keel ja kirjandus...
See konkreetne raamat on lastele ilmselt pisut keeruline, aga kui mina oleks haridusminister siis teeksin sellest lihtsama variandi ja muudaks (ka näiteks Lennart Mere Hõbevalge) koolis kohustuslikuks kirjanduseks.
Esiteks juba eelpool mainitud fantaasia ja faktide piiri näitamiseks. Oskus, mis tänases maailmas on mu meelest ellujäämiseks hädavajalik.
Ning teine, väga oluline põhjus. Need raamatud kasvatavad uhkust Eesti üle. Annavad sulle teadmise, et Eesti maa ja rahvas ja keel ja kultuur ja ajalugu.. see on midagi ääretult ägedat, salapärast... Kui meie lastel oleks tugevam identiteet  ja uhkus oma rahvuse ja rahva üle, ehk jääks nad siia?

Ja ( pagan, ma olen ikka nii müügist läbi imbunud) kui võtta sealt välja kordused, asendada mõnede lõikude ettevaatlik kõneviis kindlaga ning tõlkida see inglise keelde, oleks meil maailmale pakkuda super-bestseller. (Ning see viimane lõik on tegelikult täpselt risti vastu raamatu ideoloogiale?)

Mulle väga imponeeris autori terane tähelepanek perifeeriast "spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba "ruumi" meil peaaegu enam polegi". Ehk siis põhjendus meie ülekontrollitud "nanny" kultuurile, poliitkorrektsusele.
ning samuti mõttekäik, mille tõesust on bioloogia juba korduvalt tõestanud: kui üks liik saavutab ülekaalu, kaob puhvertsoon ning ka dominantne liik ise on ohus.

Selliseid raamatuid lugedes tekib mul alati kaks mõtet.
Esimene, äkki me st Eesti ei peakski igatsema suureks. Ehk peaks Eestimaa eesmärk olema jääda väikseks? Tõmmata piltlikult öeldes müür ümber ja säilitada endid kui reservuaari.
See on vana hea küsimus nostalgiast ja kadunud maailmast.
Animistlik maailmakäsitlus on aidanud meid, autori hinnangul,  ellu jääda, aga kas see aitab meid ka elus püsida. Hoopis teistes oludes, olukorras, kus väliseid mõjusid pole võimalik vältida.
Mu esivanemad lahkusid kihelkonnast, kus nende vanemad olid elanud 400 aastat, alles 20 sajandil, peale sõda. Sest linnas oli kergem. Minna tagasi oleks täna ju veel reaalne, kuid see tähendaks tohutuid loobumisi. Ja me ei viitsi. Vähemalt mina ei viitsi.

See on klišee, aga maailm on päriselt ka hukas ja vanad reeglid- näiteks ilmaennustuse osas, enam ei kehti. Metsad on just tänu sellesamale liikide ühtlustumisele rikutud. Ja ehk on ka inimene tänu liikide ühtlustumisele liiga rikutud?
Ma isiklikult kaldun arvama, et progressi siiski peatada ei saa ning kadunud maailma saab meile tagasi anda vaid katastroof.

Ning teine mõte: kui ma oleksin sündinud ja läinud kooli mõned aastad hiljem, ehk poleks ma pidanud valima keele ja keemia vahel, vaid oleksin saanud õppida mõlemat. Või, kes muidugi teab. Ehk oleks siis maailmas juures üks keskpärane kibestunud teadlane, praeguse õnneliku unistaja asemel?
Igal juhul, see on midagi, mis mulle meeldib-kompott geneetikast, ajaloost, keelest ja lugudest.

reede, 4. oktoober 2013

Eestlane ja venelane 13 Õpetajate päev

Kui juba mingi kümnes vene rahvusest koolilaps mulle hommikul lilledega vastu jalutas muutus asi kahtlaseks.
Sest eesti koolilastel lilli käes polnud.

Uudisteportaal andis teada, et täna tähistatakse koolides õpetajate päeva.

Meie linnaosas saavad Valentina Ivanovad ja Margarita Fjodorovnad täna väga palju lilli.
Õpetaja Pärn ja õpetaja Saar parimal juhul üksiku õie.

kolmapäev, 2. oktoober 2013

Heljo Mänd Pilgu puudutus

Teoreetiliselt ei saa Heljo Mänd mulle meeldida. Just tema täiskasvanute raamatud.Pikad lõputud monotoonsed laused. Kui hoiaks neid lugedes hinge kinni kuni mõtte lõpuni, siis kaotaks meelemärkuse. Reaalses elus kutsuvad selliselt rääkivad inimesed minus esile kooma.

Siin oma blogis olen ma kõvasti sarjanud autoreid, kes kirjutavad ainult iseendast ja oma perest. Mulle meeldivad rohkem üldistused ja väljamõeldud lood.
Ja ometi on midagi neis lugudes, mis mind lummab. H. Mänd on kirjutanud sadu raamatuid. Ja kui ma vaatan seda nimekirja, siis on täiesti üllatav, kui paljusid neist olen ma lugenud.

Käesolev on minu jaoks kolmas raamat, mis räägib samal teemal- autori lapsepõlvest ja elust. Kõik tegelased on juba vanad tuttavad. Mõni neist, tõsi, saanud uue pseudonüümi (mis tegelikult poleks üldse vajalik).
Ma ei julge seda raamatut laiemalt soovitada, sest see on ühe teatud eluetapi ja seisundi lugu. Ja kõnetab mind hetkel väga.

Ma olen poole oma elust endale egoistlikult sisendanud- armastada ei saa kunagi liiga palju. Ja teise poole oma elust teadnud, et saab. Oi, kuidas saab. See on karjuvalt ebaõiglane, et ajal, kui sinu ümber on miljoneid inimesi, kes kisendavad armastuse ja tähelepanu järele. Peab armastust ometigi väga ettevaatlikult doseerima. et mitte lämmatada ja tappa teist inimest kõrval. Armastus- abikaasa, laste ja vanemate vastu, mis peaks olema siiras ja tingimusteta. peab tegelikus elus olema kontrollitud. Läbimõeldud. Ruumi jättev. Iseseisvuda võimaldav.

Ja kogu selle nö mängu tulemus on see, et me ikka pole rahul. Või tunnete te mõnd  kuni 30 aastast tütart, kes arvab oma ema kasvatuse ideaalseks. Ikka on midagi saanud liiga palju ja midagi liiga vähe. Ning see tütar, tänane noor ema on veendunud, et ta ise neid vigu ei korda. Ja on täiesti teistmoodi. Vahel vinti 180 kraadi teise suunda keerates. Ja ikka mõtleb tema tütar kunagi, et näe.. sundisid mind peenraid rohima ja viiulit harjutama, ei lasknud lapsepõlve nautida. Või siis: sa ei lasknud mul peenraid rohida ja lubasid muusikakoolist ära tulla ja nüüd ma ei oskagi seda...

Lugupeetud sõltumatud šveitsi teadlased võiks võtta nõuks uurida nähtust nimega nostalgia. Erinevalt mälestustest, mida me saame jagada ka teistega, on nostalgia ainult sinu enese oma. Sa võid elada südame rahus päevi, kuid, aastaid. Ja siis ühel päeval. Täiesti suvalisel hetkel, mõni heli või lõhn või valgus käivitab nostalgia. 
See on nagu tähistaevasse, või võõras linnas võõrastesse akendesse vaatamine- miljardid inimesed oma lugudega, mida nad soovivad teistega jagada, kuid mida teised ei viitsi kuulata või oma esivanemate fotode vaatamine.  Selline hoomamatu, absurdselt ängistav ja painav tunne. Arusaamine hetke mööduvusest ja kaugustest. Ma ei tea, kas minu elus on selliseid lahendamata teemasid, kui raamatu autoril aga ehk pole ma veel nii vana.

Ma olen oma elu kõige muretumas eluetapis. Enam ja veel ei pea hoolitsema kellegi eest, kuid noorusaegsest vabaduseajast eristab praegust suurem sisemine küpsus, rahu ja teadmine, kuhu ja mida. Peaksin olema  ( ja tegelikult ju ka olen) õnnelik. Ja ometi ma kardan. Ma kardan oma vanemate vananemist. Võimalikke hüpoteetilisi kohustusi. Ja ma kardan ka seda, kui ma ise olen täiesti üksi ja vana ja ei mahu enam ühegi oma lähedase elusse. Teadmatust, kas mind ootab ees aeg, mil vajan hädasti oma elu või selline, kus selleks omaks eluks polegi võimalust ja aega.
Ning see raamat ei teinud asja paremaks.
Selline. Uskumatult kurb raamat.

neljapäev, 12. september 2013

Eestlane ja venelane 12. Riigikeeled

Seisab tänaval noor 20-ndates daam, Silmnähtavalt murelik. Räägib mobiiliga.

знаете, мне  здесь noh, rehv...no знаете .. tyre
... on tühi,
я думаю, что vist katki.
...
okei, okei.


Lõpetab kõne. Tundub, et mõlemal pool toru saadi probleemist aru ja leiti lahendus.

teisipäev, 3. september 2013

Strugatski Hääbuv linn

Selle raamatu võiks kokku võtta kolme sõnaga: geniaalne. Vaimustav. Suurepärane.
Aga üritan siiski mõned laused rohkem kirjutada, lootuses, et suudan seda head asja reklaamida.

Zanri poolest on tegemist ulmekaga: tegevus toimub väljamõeldud kohas. Samas, pole see ainult ulmekas.
See on  harvaesinev kombinatsioon põnevusest ning sügavusest.
Lugedes pidin korduvalt teadlikult tempot alandama- nii oleks tahtnud ju teada, millega see kõik lõppeb.
Aga samas oli vaja aega, et mõelda. Seedida ja nautida. Värskeid ja vaimukaid mõttearendusi inimeseks olemisest ja inimkonna olemusest.
Ning raamatu esimeses kolmes osas ka "mõttepärle". Demagoogia meistriklassi kuuluvat retoorikat eelmisest sajandist. Absurdse  totalitarismi iroonilist satiiri ja ühiskonnakriitikat. Naerad ja nutad. See kõik on päriselt olnud. Ma tean seda. Ma mäletan seda.


Vahel ma mõtlen, et olen õnnelik inimene- ma olen sündinud väga õigel ajal: olen saanud elada kahes, ei tegelikult kolmes, sest 90 aastate Eesti oli midagi muud, kui tänane; riigis.
Raamatu sissejuhatuses on mainitud, et tõlkida oli päris keeruline- viited ja kontekst võivad tänasele vabas riigis kasvanud lugejale olla arusaamatud. Kuid mida edasi, seda rohkem saad aru, et naiivsel ajupestud idealistlikul stalinistil ja manipuleerival kapitalistil on rohkem ühist,  kui tahaks ja peaks. See, mis peaks mulle lugedes paistma tolmunud minevikuna, on üllatavalt tuttav ja sarnane sellega, mis on mu ümber praegu.

Mõtlema paneb see, et minu teada pole Strugatskid seda raamatut kirjutades kapitalismis elanud. Teadmine, et puhtalt loogikaga, üldistusvõime ja intelligentsusega on võimalik täiesti täpselt prognoosida, mis saab pärast. See on õõvastav.  Näljaste mässust saab rasvaste mäss.
Pseudotegevused igavusest. Asendustegevused, et näida vajalik. Kas teie olete kellelegi andnud mandaadi alkomüügi keelustamiseks peale 10t, suitsetavate rasedate trahvimiseks, Haljala ja Mäo viaduktide ehituseks?...
Täpselt nii nagu tollal on võim mäng iseenesest, mitte rahva teenimine. Aastad mööduvad, impeeriumid varisevad, aga inimene on ikka endine.

Ma rohkem ei targuta, sest see tundub nii mage.

Vaid üks stiilinäide isu äratamiseks.

Kas teate, mis on müüt?
Müüt on tegeliku sündmuse kirjeldus idioodi vaatevinklist ja poeedi töötluses.


pühapäev, 1. september 2013

Viis riiki. Belgia- Luxembourg, Holland

Mul on teile väga hea uudis: EL pealinnades on kõik hästi. Ilm on ilus, inimesed rõõmsad ja rahulikud. Naeratavad. Tõsi, bürokraatide armee ei taha enam olemasolevatesse büroohoonetesse hästi ära mahtuda-aga uute ehitused juba käivad.

Ma leidsin endale uue lemmikriigi: Belgia. Imeline  loodus ja valged albiinolehmad, toredad inimesed. Ja loomulikult võrratud vahvlid ning friikad, "mispoleüldsesellised nagu macis". Väidetavalt ei tehta neid külmutatud kartulist, vaid tädi lõikab õli sisse värskeid. Natuke kahtlen selles, aga head on ikka. Belgiasse tahaks tagasi.

Mida ma Belgias eriti armastasin: isegi minusugune loll turist saab erilisi pingutusi tegemata  söönuks. Euro eest vahvel, teise eest friikad. 3-5 euro eest supp või salat või pasta. Ja kui raha on veel rohkem, siis praad.

Ma annan siinkohal ära ka 3 tasuta äriideed. Eesti ootab väga üht head pasta take a wayd, mõõduka hinnaga maitsva supi kööki ja 2 kuni 4-le inimesele mõeldud torte. tehtagu.

Kuna pealinnades on ööbimine kallis, otsisime majutust väiksemates kohtades.
Leuven. On nagu Tartu. Rahulik ja väga mõnusa auraga väikelinn. Kus iga veerandtunni tagant lastakse kirikukellade laulu (ei, ei ajanud närvi. Päriselt). Kuulus oma vana Katoliku Ülikooli poolest. Ülikooli raamatukogu on siiani vaatamisväärsus.

esmaspäev, 19. august 2013

K.Sepp Hetk enne homset

Ma kohe kardan kaasaegseid noorteraamatuid. Klassikalises moodsas  noortekas pole lastel ema ja isa. Parimal juhul on vanemad kaugel taustal, halvemal surnud või Soomes või asotsiaalid. Kindlasti on peategelasel olnud väga raske lapsepõlv. Ning kui ta pole tõrjutu ja heidik, siis on ta langenud liider. Neis raamatutes on palju seksi, ropendamist, vägivalda, lõikumisi, äng ja depressioon, hiv, sageli tapab keegi end ka ära, on narkot-alkot jm "noortepärast". (Igaks juhuks täpsustan, et üldistan muidugi oma lugemuse baasilt. Kindlasti on ka teistsuguseid raamatuid? Või?).

Kasvasin üles raamatuhulluna. Fiction ja action. Hingemattev armastus. Ajastukohased lood kangelaslikest pioneeridest pakkusid unustust ja unistusi. Aga selle kõrval oli mul veel üks suur pakk. Lisaks  Silvia Rannamaa ja Truu klassikale, õhukesi ja pisut paksemaid noorteraamatuid. Hind 20- 55 kopikat. Keskmisele ja vanemale koolieale. Trükiarv 25 000.
Ma olen tagantjärele üritanud aru saada, miks ma neid niiväga vajasin. Ja kui vaadata nende raamatute hulka ja kuluvusastet, siis vajasin väga. Enamik neist on loetud sõna otseses mõttes ribadeks. Kui järele mõelda, siis ega neis mingit erilist sisu polnud. Üsna must-valged lood tavalistest poistest ja tüdrukutest. Aga ilmselt ongi märksõna "tavaline", et samastuda, teada saada mis on hea ja halb, õige ja vale.  Nende raamatutega toimus vähemalt minu puhul väärtuskasvatus. 
Kas ja milline peaks olema tänapäevase noorteraamatu sihgrupp ja sõnum? Kui homogeense "meie" põlvkonna asemel on killustunud ja täiesti erinäoline lugejaskond. Kas nad vajavad infot õigest või valest. Väärtused on niigi selged ja nende kommunikatsioon üle-ekspluateeritud või vastupidi. Kuna me isegi ei tea, mida tahame, ei saa neid ka edastada?
Püüdsin kiirel suveajal kinni 13 teismelist, et küsida, kas nad loevad midagi peale koolis kohustusliku?  Ja leidsin ühe. 17 aastane neiu tunnistas, et on täielik sõltlane, kes neelab 24/7 telefonist ingliskeelset fictionit.
Kas võib olla, et seesama "tavaliste inimeste elu" ümbritseb meid pealetükkivalt nagunii- (sotsiaal)meedias ja rohkem ei jaksa. Kuuldavasti actionit-fictionit ikka loetakse.
Lisaks keskendumisvõime puudumine ja... hind. Minu raamatud maksid 1-3 jäätise hinna.

Kui mina oleks autor, siis teeksin ma puhtast uudishimust eksperimendi. Päriselt ka. Raamat hinnaga 1-3 euri. Promo õigetes portaalides ja võimalus alla laadida ja mugavalt (see on kriitilise tähtsusega) maksta mobiilis nii, nagu saad täna äppide, parkimiste, helinate jms eest. Kas päriselt ka ei tõuse müük 10 korda? Ehk ei tõusegi. Aga siis vähemalt teaks .
Ja seda enam sügav kummardus kirjastuse "Tänapäev" ees, kes raatsib panustada ressursse ja autorite ees, kes viitsivad kirjutada nii tänamatule sihtgrupile.

Sügava eelarvamuse ja skepsisega avasin raamatu ja üllatusin positiivselt. Ma annan autorile 10 punkti originaalsuse ja raamist välja mõtlemise eest. Siiras. Normaalne. Helge. Raamatu edenedes täisnutetud taskurätikute pakk mu kõrval küll kasvas. Ja kõik polnudki nii rõõmus ja tore. Aga väga värskendav oli üle pika aja lugeda raamatut, milles oli pinge, selge konkreetne lugu ja sõnum. Ning asja krooniks (ajakirjaniku) "mis pärast sai" püänt. Kardetavasti jääb see iroonia päris õigele sihtgrupile tabamatuks, aga hea raamat peabki kõnetama erinevaid vanusegruppe..:)

Tõsi, on mõned klišeed, aga üldiselt nagu öeldud, on see raamat raamist väljas. Ma saan täiesti aru, et te ei mõista mind- aga päriselt ka, mina elan planeedil, kus tavapäraste noortekate teemad (vt eestpoolt) on marginaalsed. Minu planeedil on hoopis teised mured ja Kaja on neist kaks VÄGA olulist osanud leida ja looks kirjutada. Elu maal ja meedia.

Öelge mulle, keegi, palun, mis meist saab? Mis saab Eestimaast ja maaelust. See on nii uskumatult traagiline, et ma lihtsalt nutsin. Ja mitte tüdrukute- naised saavad alati hakkama, vaid Ahtide, Jannode ja Ricode pärast.  Autor on väga korrektne. Ta ei anna hinnanguid, ta lihtsalt jutustab loo.  Loo, mida me kõik tegelikult teame, aga .. me ei oska reageerida. Ükskõikselt leppida? Sekkuda- mis oleks patroneeriv ja eetiliselt vale, Täiskasvanud peavad elama oma elu nii nagu oskavad, ju? Ja see, millised on lapsed, on vanemate kohustus ja töö. Eks?

Kuuldavasti on päris mitmed maakohad ellu äratatud noorte linnast tulijate poolt. Ja siis ühel päeval saavad nende lapsed 16. Lõpetavad põhikooli. Ja mis saab edasi? MIS SAAB EDASI? Põllumajandus ja turism ei vaja niipalju inimesi.
Miks. Öelge mulle, miks ei õpetata meie kolkakoolides endiselt ettevõtlust, majanduse aluseid...Kas oleks väga naiivne loota, et mõne erakonna noortekogu tuleb välja loosungi ja konkreetse tegevuskavaga: meie ei lähe Soome. Meie teeme Eesti ise korda?

Ja teine väga-väga oluline teema. Meie ja meedia.  Hiljutise Madame M loo valguses veel eriti. Kuna raamatu autor istub mõlemal pool lauda, siis ma väga loodan, et see raamat ei jää sel teemal viimaseks. Ja vanaegse hea noorteka eeskujul antakse ka mõned ellujäämisnipid, kuidas reklaami-ajakirjanduse-meedia maailmas ellu jääda ja hakkama saada.  Kaja, see on Sinu ülesanne siin maailmas.

Mul on natuke kahju, et raamatu formaat sundis autorit kiirustama ja pisut pealiskaudseks jääma. Mõned saladused olekski võinud jääda aimatavaks või selguda hiljem. Värvikate karakterite tausta oleks saanud sügavamalt edasi arendada  jne
Kui norida, siis mina selle raamatu lapsevanemana poleks alkoholi tolereerinud. Skandaali poleks teinud, aga oleksin selgelt väljendanud taunivat suhtumist.
Aga. Kokkuvõttes, pole sest lugu. Noortekas peabki olema lihtne ja selge.

Ühe positiivse lisapunkti annan ka peatükke sissejuhatavate luule/laulusõnade eest. Ühest küljest võttis see küll hoogu maha, aga samas andsid õige meeleolu ja ma väga loodan, et ehk mõni noor inimene viitsib hiljem ka originaalid välja otsida ja pikemalt lugeda. Mulle oleks meeldinud (aga ma saan aru, et see on autoriõigusepusade tõttu mõeldamatu) kui seal oleksid olnud ka vastavad helifailid, et nö õiget laulu peatüki taustaks kuulata otse. Mitte otsimata.

Ma ei ole (meelega) teisi arvustusi lugenud ja mul pole õrna aimugi, mida tegelik sihtgrupp asjast arvab. Aga mina julgen küll soovitada nii noortele, kes ilmselt haaravad sealt peamiselt romantilist liini, Kui ka nende vanematele. Väga ladusalt loetav.
Sai nutta. Ja sai naerda. Nagu ütleks hr. Vooremäe.


PS. ma lugesin seda raamatut, kuna mul tekkis idee lugeda läbi kõikide oma lemmikblogijate välja antud teosed (mis ei kuulu "Minu" sarja). Ja minu suureks kurvastuseks pole ei kummagi Triinu, ega ka Mae raamatuid elektroonilisel kujul:( ?!
Seega, kuniks me jõuame siin 21. sajandisse ja pole ilmunud Notsu hüljatuid ja Tavainimese stepihunte, Rentsi tuulest viiduid ja Iibise bullerbeyd. Seniks jääb hea idee pooleli.

teisipäev, 6. august 2013

E. Petrone Kas süda on ümmargune 2

See raamat ärritas mind ja tegi samaaegselt väga kurvaks.

Ma tean täpselt mis tunne on olla vastutus- ja kohusetunne ruudus. Ajada inimesi närvi sellega, et sa ei suuda aega lihtsalt surnuks lüüa ja tundide viisi lämiseda. Vaid, et sa otsid tähendust, mõtet.
Jälgid ja ei ole. 
Ka see, millest jutt, oli täielik äratundmine. Aeg- ajalt tabasin end sellelt, et paar lehekülge oli loetud nii, et ma polnud arugi saanud, millest jutt. Sest ma olin mõtetega oma  "saartel". Oma minevikus. Aga ma ei taha. Ma ei taha mäletada. See kõik on möödas, unustatud, maha maetud. Oli mis oli.

Ma olen raamatu peategelasega uskumatult sarnane inimene. Meie suurim erinevus on empaatias. Peategelane muretseb teda ümbritsevate inimeste pärast. Mul on oma suurepärase isikuga niipalju tegemist, et pole aegagi teistele mõelda. Ma ei karda manipuleermist ja vale- sest kogu mind ümbritsev elu ongi manipuleerimine ja vale.

Nii tõde kui ka vale on kinni meie peades. Selles, mida me usume.
Me olime Alexiga vaid sõbrad. Midagi keelatut ei juhtunud. Ma kujutasin seda kõike ainult ette. Ja kui sa seda usud, siis saab see tõeks.
Oma süütunde, emotsioonide ja vigade teise inimese kaela lükkamine on minu meelest isekas ja äärmiselt ebaõige. Ise teed, ise vastutad, ise kannatad.

Ma ostsin selle raamatu, kuna mind huvitas Robinsonide teema (siia tahaks nüüd võrdluseks kõrvale lugeda Kati Murutari raamatut, kes oli osavõtja rollis). Esilehel oli juhitud ekstra tähelepanu sellele, et tegemist on ilukirjandusega. Olgu. Kuigi mul oli üllataval hästi meeles kogu too seep ja Rutiku "issiklik  assi saarel..." üritasin seda lugeda suuremas kontekstis.  Ja millalgi raamatu keskpaigas tekkis segadus- mis, pagan, see nüüd siis ometi on.
Miks tunda end Alexi suhtes süüdi mehe ees, kellega on vaid formaalne suhe?  Milleks on sisse toodud tänased lapsed. Ja mis ja miks India? jne jne jne. Kuidas need alustatud teemaga haakuvad?

Raamatu lõpus sain vastuse. See on keskmine osa triloogiast ning ühe inimese elulugu. Ehk siis üsna suure tõenäosusega on vastused mu küsimustele vist kirjas esimeses või viimases osas?
Ja rohkemgi veel sai lõpuks selgeks, et tegu polnud ilukirjanduse vaid naisteajakirjanduse- trükitud blogiga. Seesama, mida mina siinsamas teen- aga teate, mul oli ükskord niimoodi...
Elus, erinevalt ilukirjandusest, pole loogikat, tugevaid karaktereid ja mingit sügavat mõtet. On nagu on.
Ning minu valed eeldused ei muuda seda naistekat ei paremaks ega halvamaks. Siinkohal võiks panna punkti. Mis see minu asi on. Nii seda konkreetset kui ka miljoneid samasuguseid müüakse nii mis mühiseb. Järelikult on neid inimestele vaja, järelikult on maailmale neid vaja.

Aga ma ei saa, sest see teeb mind väga kurvaks.

Selles jutukas on olemas minu meelest kõik, et saada ja olla korralik (tegelikult mitu ja täiesti erinevat) raamat: originaalsed ideed, leidlikud seosed, uudsed metafoorid, põnevad tähelepanekud ja üldistused. Kui vaid keegi oleks autorile näidanud, kus asub "delete" nupp. Maha kõik praeguse perega seotu. Maha targutused stiilis- " kui me vaid oleksime tookord teadnud..." ja mis eriti oluline. Maha selgitused. Räägi meile oma lugu ja las me ise arvame, mõtestame ning oletame. Mida vähem, seda rohkem jääb ruumi tõlgendustele, fantaasiale...
Ning veel. Millest sa soovid seda raamatut kirjutada? Manipuleerimistest? Sündimata lastest? Armastusest ja truudusest? Reality showde tagamaadest? Siis kirjuta. Ja ainult sellest. Palju intrigeerivaid mõtteid, mis igaüks iseenesest on pärl aga kokku... maasikad suitsuangerjaga ( kas pole suurepärane, et maailmas on minu näol olemas inimene, kes teab täpselt, milline peab olema hea raamat...? ehh...:):))

Ehk siis nagu selles raamatus (vähemalt mingis osas selles)  räägitakse, kuidas vaatajanumbrite, raha ja reitingu nimel ollakse valmis milleks iganes, siis  mul on kurb, et reitingu nimel raisatakse annet ja ideid ning minnakse selgelt lati alt läbi lihtsama vastupanu teed.

Nagu öeldud, pole see tegelikult oluline ja pole minu asi.
Aga ma ikkagi sooviks kunagi lugeda E.Petrone poolt kirjutatud ilukirjanduslikku teost, mis ei põhine tema ja tema lähedaste elul, vaid oleks 100% fiktsioon.

Aga muidu. Väga hea, ladus ning lustakas puhkuseraamat, mida tasub laenutada ning lugeda. Osta pole mõtet.

kolmapäev, 12. juuni 2013

J.K. Rowling Ootamatu võimalus

Ma ikkagi kirjutan ka sellest raamatust, sest üks teema jäi mind painama.

Kokkuvõtteks. See raamat on just täpselt selline, nagu te ilmselt olete juba kuulnud. Nagu BBC seep(kultussari, esilinastus, kvaliteetseriaal) väiksest Inglise linnakesest. Umbes 100 tegelast, kes meelde ei jää.
Millegipärast oli mulle jäänud teadmine, et tegemist on kriminulliga. Ja nii ma ootasin asjatult lõpuni, millal selgub, et surnud mees oli hoopis mõrvatud. Aga polnud. Kõik kes surid, surid ise.

Kõige veidram oli  minu jaoks väga arusaamatu jutukat kooshoidev ja tegevusliine ohjav kandev teema. Et siis haldusprobleemid. Kohalikule tasandile tuues: a la kas Peetri alevik peaks olema Rae valla, Tallinna või Mõigu haldusalas. Väga intrigeeriv, kas pole.
Kui ma oleksin selle raamatu toimetja, siis ütleksin. kallis J.K. või kuidas iganes nad omavahel teineteist kutsuvad- ära püüa kirjutada sellest, mida sa ei oska. Kirjuta sellest, mida sa suudad maailmatasemel. Nimelt lastest ja noortest.

Seal on tegemist lastega ( teismelised), kellel on oma vanematega kuidagiviisi halb suhe. Kõik noored reageerivad erinevalt. Kes murdub, kes võitleb, kes üritab üle olla, kes ülbitseb teistega...Skeem on sama, aga lahendused ja tulemused on erinevad. Sest inimesed on erinevad.
Eriti läks mulle südamesse üks india tüdruk, kellel olid edukad õde-vend. Ja tema, oli selline tavaline.

Ma loen ajalehest, et sõpruskond teeb oma lastele kooli, sest: vanemad soovivad, et kool arvestaks lapse eripärase loomusega.ja tööandjad arvavad, et noored kandidaadid arvavad lihtsalt, et küll «teie tahate mind ja mina ei pea pingutama", ehk siis noored usuvad, et nad on erilised. Siia ma linki ei panegi, sest selleteemalisi artikleid on kümneid. 
Tuleb välja,et noored on jõudnud selleni, mille nimel tänast haridusreformi ja erakoole luuakse- iga inimene on eriline ja peaks saama võimaluse selle eripära säilitada, täiesti iseenesest. Ses samas praeguses haridussüsteemis, mis ei tunnusta ja ei näe lapses isiksust ning tema erilisust.

Mu tutvusringkonnas, välja arvata üks erand, on kõigil väga tublid lapsed. Ja kui oma tuttavad oleme valinud ehk mingite parameetrite põhjal, siis ka blogiring, mida loen- mitmelapselised emad,-ka neil on eranditult ainult väga tublid lapsed ( Ma rõõmustan koos teiega!) Õpivad neljadele-viitele, on aktiivsed, ettevõtlikud, hea suhtlejad ja tegelevad oma hobidega. Juhul, kui me loeme meediast nö  ühiskondlikult mitteheaks kiidetud "hea lapse" standardile vastavatest noortest, siis on tavaliselt tegemist looduse viperuse või õnnetuse tagajärjel füüsilise või vaimse puudega noorega. Kes ikka saab hakkama.

Aga, nagu ka selles raamatus on olemas ka lapsed kes õpivad vaevu kolmedele on passiivsed ja halvad suhtlejad? Filmides on sellised lapsed- nohikud ja heidikud tavaliselt muus mõttes nutikad. Aga kui pole film vaid päris elu ja päriselt polegi mingit tugevat külge. Ja kas emad peavad ja saavad ning peamine küsimus- suudavad, olla uhked ka nende üle. Selles raamatus ei suuda. See india ema ei suuda, sest ta muretseb ja tunneb end süüdi: ühiskond ja tööandjad neid end erilisena tundvaid lapsi ei vaja ega oota. Või peavad emad teesklema- sest "me peame ju armastama oma lapsi just sellistena, nagu nad on". Ja siis tahaks ma lugeda ka raamatut sellest, kuidas tunnevad end lapsed ise. Kui nende kõrval kasvavad edukad õed-vennad, koolis ei ütle talle küll keegi pahasti (st õpetajad), aga ta tunneb ja tajub ja näeb seda, et ta suudab vähem kui teised.

Misläbi ma jõuan küsimuseni, et kas ja kui palju üldse mõjutavad noort inimest nende vanemad ja kool. Ning, kui see on kaasasündinud, siis ei peaks ju vanemad end süüdi tundma?
Nad ei peaks kurvastama, et neil on nt ekstravertne, aeglane, kohmakas vm laps- vaid rõõmustama, et tulevane haridusüsteem võimaldab tal selline olla ja selliseks jääda. Ei peaks muretsema, et kuhu see laps tulevikus sobitub ja kuidas saab hakkama kiirete ja nutikate konkurentsitihedas keskkonnas

Aga pole ju nii..? Või on?

Natuke segane sai see monoloog. Ma mõtlen veel selle üle ja ehk kirjutan kunagi veel.

esmaspäev, 10. juuni 2013

Costa Brava Lloret de Mar

Nagu juba paaril viimasel aastal traditsiooniks kujunenud, oli ka sel aastal.
Mõtled et võtaks puhkuse ja kui on selgunud, et "ükskõik millal" on piiratud ikkagi kuupäevadega X, " siis on eksam" ja Y  "ma pean kindlasti Tallinnas olema"- ehk väljuda saadki ainult ühel konkreetsel päeval, et siis nädal hiljem tagasi olla. On valikuid täpselt 1.
Palun väga- lennuk Türki läheb nagu Mustamäe troll. Iga päev mitu korda päevas. Aga Türgis olen ma paar korda käinud. Seal on väga lahe, aga.  (ja nagu nüüd selgub, poleks seal olnud ka väga rahulik)
Tahaks midagi muud....


Avasin hajameelselt Tallinna lennujaama koduhele ja ohoo... on ilmunud Ryanair, mis sõidutab eestlase Barcelonasse. Ja Hispaania, see on päike, fiesta ja siesta:)

Ryanairi 313 eurosest (2 inimest) piletist sai tellides sujuvalt 425. Et pagas, ja kindlustus, ja ma isegi ei mäleta mida veel. Väga kaval süsteem.
Majutuse võtsin booking.com-ist. Ühes aknas pakkumised, teises google view üritasin leida normaalset hotelli. Ja üritades säästa, valisin selle, mille eest ettemaksu tagasi ei saanud. Viga.
Viga sellepärast, et kuigi ma uskusin, et olin süsteemselt kogu ranniku läbi töötanud ja leidnud parima pakkumise, saatis booking mulle iga jumala päev kuni reisini VEEL soodsamaid ja VEEL ägedamate hotellide pakkumisi....:(

No vahet ju pole, kus magada. Aga põletavaimaks probleemiks osutus hoopis ilm. Wall Street kutid ei jälgi oma kursse ka ilmselt suurema hasardi ja tähelepanuga, kui mina  terve maikuu jooksul Hispaania ilmateadet. Mai keskel oli 14-16 kraadi. Ja vihm. Eelmiste aastate ajaloost oli lugeda, et vanasti oli sel ajal nii 30. Ehk siis kuni ärasõiduni oli paanika- kas prognoosis näidatud 20 kraadi vastab ikka tõele, ja kas võiks loota, et tõde on selles suunas, et tegelikke kraade on rohkem.

esmaspäev, 6. mai 2013

Jensen, Aaltonen The Renaissance Society*

Jenseni üle- eelmine raamat "Unelmate ühiskond" oli minu jaoks aastaid tagasi täielik vau! elamus ning ka selles teoses ei pidanud ma pettuma.
Ta ei kirjuta midagi uut, revolutsioonilist. See kõik on täna ja meie ümber. Nad on lihtsalt need trendid välja noppinud ja suudavad tõestada, miks usuvad, et just need konkreetsed hakkavad meie tulevikku mõjutama.
Kas pole suurepärane töö- unistada ja saada selle eest palka:)

Ma üldjuhul  oma blogis raamatuid ümber ei jutusta, aga kuna ma usun, et enamik teist pole seda lugenud ja ilmselt ei kavatse ka, siis lubatagu mul seekord  levitada võõraid mõtteid, mis mind inspireerisid ja vaimustasid.
Ma ei jutusta küll ümber tervet lugu, vaid üksikuid kohti, aga kui keegi soovib seda raamatut ise avastada, siis jätke siin kohal lugemine katki.

Autorid on taanlane ja soomlane (see algab nagu anekdoot, eks), mistõttu neil on head näited omast käest võtta. Jah, me elame riikides kus on kõrged maksud, rikkad ei saa kunagi liiga rikkaks, väga nõme kliima, ütlevad nad- aga, pange tähele, kõik maailma uuringud kinnitavad: põhjamaades elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed. Seega mehed teavad, millest räägivad.

Maailm muutub järjest rikkamaks. Nad soovitavad meenutada näiteks Napoleoni, kes oli igati vägev mees. Aga tal polnud telekat, autot, kraanist ei jooksnud vesi ja arst oli üsna kehv. Tarbimine ei lõppe, sest ka tänased vaesed riigid tahavad saada seda, mis on meil.  Ja tarbimine ei lõppe ka küpsetes riikides. Kuid kui me ostame T-särgi, siis mitte selleks, et nö sooja saada, vaid põhjusel, mis väärtust  see T-särk kannab ja millist sõnumit edastab.
Ma jätan kõrvale Hiina, Kagu-Aasia (lugege selle kohta raamatust ise), sest minu meelest on meil olemas suurepärane mudelriik Eesti, kes on marssinud 20 aasta jooksul sotsialismist läbi  materialismist uude ühiskonda.
Mis tuleb küpsetes ühiskondades peale materialismi? Postmaterialism.

Kas Lääs leiab uue unistuse.

"kui materiaaalsed asjad muutuvad enesestmõistetavaks, mis saavad siis juhtida meie unistusi? Uus vaimsus, emotsioonid, ideed, kunst, ilu, hoolitsus, tunnustus, armastus ja kujutlusvõime on osa vastusest".
Uuringud näitavad, et riikides, kus rahval ja valitsusel on ühine unistus, on inimestel kõrge usaldus valitsuse vastu (siit mõtteainet ka meie valitsusele:))
Kas Lääs muutub seisvaks tiigiks ja sureb välja? Tuuakse kaks teooriat:
Gr. Ichak Adizes võrdleb inimese elu firma käekäiguga- vananeb, väsib ja kui ei reinvesteeri, siis muutub fossiiliks ning kaob turult.
Teine teooria, optimistlikum. Joseph Cambell väidab, et  tõusud ja mõõnad on normaalne ja vahelduvad. Kütt püüdis kinni mammuti, seejärel puhkas, kuni kõht täis. Kui mammut otsa sai, tuli jalad kõhu alt välja võtta ja jälle elu ja toidu ja eksistentsi eest võidelda.

Materialistliku aja inimestega ja arenevate turgudega on lihtne- inimesed soovivad üht ja sama-  tööd, kodu ja autot. Millest unistada, kui sul on kõik eelnev olemas, kõht täis ja tuju hea?
Selle raamatu autorid on optimistid ja usuvad, et uus unistus tuleb. Järk-järgult ja mitte üks ühine, vaid miljon individuaalset unistust, mis on samas sarnased. Postmaterialistide unistus on, et nende elu kuuluks neile endile, et nad saaksid oma elu ise kontrollida; teha valikuid ning suunata oma eluteed. 

Minu lemmikküsimusele- kas töö saab otsa, vastavad autorid. Jah, lühemas plaanis on oodata suurt tööpuudust, kuid pikemas perspektiivis töö otsa ei saa. Autor soovitab meenutada oma vana-vanaisa, kelle meelest oli töö midagi, mida tehti kätega ja millel oli konkreetne tulemus. Tollased inimesed ei usuks iial, et makstud tööks võiks nimetada kirjutamist, mõtlemist ja rääkimist. Või sportimist. Seega, töö tähendus muutub. Ning tööd tekib teistes valdkondades.
Kuna postmaterialistlik ühiskond on jõudnud Maslow püramiidi tippu, kus tähtsaimaks on eneseteostus, ollakse järjest enam valmis maksma teenuste eest, mis teevad meile rõõmu, annavad võimaluse näidata meie väärtushinnanguid jne. Üsna loogiliselt tekivad uued töökohad teenustele, mis seotud puhkusekorraldusega, vaimse tervisega, iluga jms. "mental fitness"

Teine trend, kust tekib töö ja mis juba täna samuti toimib, on väiksed firmad. Autorid on  veendunud, et suured globaalsed korporatsioonid tugevnevad ja konsolideeruvad veelgi. Kuna postmaterialistlikus ühiskonnas on järjest enam neid, kes on nõus maksma individuaalsuse ja väärtuste eest, tekivad vastukaaluks väikeettevõtted, mis suudavad toota väikesi partiisid a la väiksed õllepruulid jms. Teine variant- uued ettevõtjad muudavad Fordi või Puma sinu personaalseks esemeks. Ehk siis suured firmad jäävad, aga et tooted oleks "müüdavad" peavad tekkima ahelasse teised ettevõtted.

Nad hoiatavad, et uutel postmaterialismi-firmadel on võimalik edukas  olla ainult väiksena. On ka võimalus, et sa ei müü "globaalsele turule" vaid leiad väikese globaalse segmendi ja oled suur sedapidi. Nende firmade omanikud ei saa ilmselt väga rikkaks, aga kindlasti saavad ise ja teevad teised inimesed väga õnnelikuks:)
Me läheme tagasi tööstusrevolutsiooni eelsesse aega, käsitööliste ajastusse. Tekivad ühe inimese "tehased" ainult et täna on meil lisaks veel internet, 3D printerid, rahvaste vahelise suhtlemise keel, tehnoloogia jne.
Ja autoriõigus, lisaksin siia mina.

Kuidas majandus muutub?
 Pierre Paul Leroy arvestas juba aastal 1888, et avaliku sektori kulutused peaks olema 12-13% GDP-st. Täna on need isegi kaks korda suuremad.  Selge, et see pole jätkusuutlik (ma ei peatu sel teemal pikemalt, sest kes seda ei teaks, et me ei suuda üleval pidada tänast sotsiaalsüsteemi) Milline on lahendus?
Raamatus on välja toodud mitmeid trende, ma rõhutaksin neist mõnd: ühiskond muutub "lamedamaks"(flat), hierarhia ja võimupüramiid muutub oluliselt madalamaks. Põhjuseks nii juba mainitud individuaalsuse, egoismi ja väärtuste muutus, kui ka info väga kerge kättesaadavus, mistõttu puudub vajadus autoriteetide järele. Riigid ei jõua oma sotsiaalsüsteeme üleval pidada ja võimalusena näevad autorid, et nii inimesed kui ka ettevõtted peavad hakkama rohkem panustama. See tähendab muuta suur riik suureks ühiskonnaks (society).

Autorid juhivad tähelepanu, et majanduse struktuur on juba muutumas. Kui vaadata tööstusrevolutsiooni ajalugu, siis edukad olid ja reaalse muutuse tekitasid  need muudatused, mis vähendasid drastiliselt kulusid ( ja toote või teenuse hinda). Raamatus väidetakse uueks revolutsiooniks: me liigume aatomite majanduselt bittide majandusse. Aatomite majanduses tuleb kõige eest maksta ja tehingud on rohkem või vähem lineaarsed. Bittide majanduses on algne hind null või selle lähedal. Maksta tuleb ikka, aga mitte nii otseselt.
Tasuta teenused on tasapisi juba meie ellu tulnud: spotify, angry birds, google, skype.., seega pole mingit põhjust mitte uskuda, et trend laieneb ja muutub järjest tavalisemaks.

Kolm võimalikku tulevikustsenaarumit:
1. uus renessanss, mis teeb Lääne inimesed uuesti vabaks, just nii nagu eelmine renessanss tegi.
2. riskiühiskond. Meile öeldakse, kui ohtlik on elamine, me järgime kõiki reegleid. Uute puritaanide võim
3. roheline ühiskond
Paar minu mõtet siia juurde: see on ääretult optimistlik raamat. Ma usun, et see on olnud autorite teadlik taotlus mitte tuua sisse "aga" ja "mis siis kui". Unistada ei tohi end piirates.
Millised on riskid ja millist mõju avaldavad näiteks suurenev immigratsioon ja seeläbi küpsete ühiskondade suurenev heterogeensus ning väärtuste paljusus. Keskkonnast on raamatus palju juttu. Aga. Kas postmaterialistlik inimene valib puhtama looduse nimel maisist tehtud biolagunevast plastist coca pudelid, teades, et pool maailmast nälgib. jne.
Aga ehk on vastupidi, kõik need "agad" ja riskid muutuvad hoopis katalüsaatoriteks teel ilusasse uude maailma:)?


3 ägedat mõtet:
Kaasaegsed puritaanid. Autorid tõmbavad paralleele kunagiste puritaanidega, kes keelasid endale lusti ja lõbu.
Ta näeb analoogse liikumise teket ka täna, kuid erinevalt kunagistest puritaanidest on tänaste puritaanide eesmärgiks vaimse puhtuse asemel terve keha.: me keelustame suitsu, alkoholi, suhkru, rasva, me kontrollime detailideni mida me sööme. Paha on see sellepärast, et kõike kontrollida me ei suuda ja abitu ning enesele naudinguid keelav inimene on kuri.
Ja paraku, võtavad puritaanid meie üle järjest rohkem võimu.

Kontroll. Nii meie riigid, valitsused ja firmad muutuvad järjest enam "nanny" -deks. Klaasmajades avatud kontorid, mille peidetud idee on parem kontroll.  Sa saad vaadata mida su boss ja kolleegid teevad, samal ajal edastakse mulje väiksemast hierarhiast- me kõik oleme ühel tasemel, Väljaspoolt läbipaistev- mööduvad inimesed näevad meid ning meile jääb mulje, et me oleme ühenduses reaalse maailmaga: me ju näeme inimesi tänaval.

Meil kõigil peab olema tunne: ma pean tundma mõnd filmitähte paremini, kui oma naabrit. Meedia sünkroniseerib meie arvamused, otsused ja soovid- ja see on ohtlik.
Miks me tarbime nii palju. Me ihaldame paljusid asju seepärast, et teised neid soovivad.
Teadmistest on saanud globaalses infohunnikus arvamused.

* raamatu täielik pealkiri
Rolf Jensen, Mika Aaltonen The Renaissance Society: How the Shift from Dream Society to the Age of Individual Control will Change the Way You Do Busines

esmaspäev, 22. aprill 2013

Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust"

Kujutlege end elamas maailmas, kus inimesed on ilusad ja head. Naeratavad.  Müüjad ja turvamehed on sõbralikud ning abivalmis, Suvalised võõrad inimesed tänavalt hakkavad sinuga rääkima, sõbrunevad ja kutsuvad külla. Eesti keeles. Pakuvad kohvi ja pitsikese kangemat ning moodustavad raamatuklubi.
Selline maailm on päriselt ka olemas. Maailma otsas:)

Igal asjal on oma aeg. Ma kujutan ette, kui paljud loevad seda raamatut ja ei saa aru, mis pagana jura see ometi on?
Mind kõnetab see hetkel väga.

Mis ootaks mind maailma otsas? Päike ja lebo ja puhkus, nagunii. Aga ühel hetkel hakkab ju igav?
Ja siis tahaks, et oleks huvitav.
Päris elus väga ei taha, et oleks nagu filmis. Mina küll ei tahaks leida laipa, põdeda haruldast haigust, matkata kuude viisi kõrbes või Antarktikas, võidelda piraatide või röövlitega. Ja ausalt öeldes ei taha ma isegi enam seda, et prints valgel hobusel minusse esimesest pilgust armuks.

Ja kas pole veider, et tavalised keskklassi inimesed tunduvad meile naljakad ja napakad. Luuserid on märtrid, piiride lõhkujad kangelased ja yuppied ihaldusväärsed. Ja ometi elab enamik meist seda tavalist keskklassi elu. Ning needsamad naljakad ja napakad vaatavad sind ning arvavad, et ka sina oled naljakas ja napakas ja elad mingit arusaamatut, pealtnäha igavat elu.

See midagi huvitavat, midagi muud, ei saa olla vaba aeg, sest vaba aeg on ka siin ja praegu. See midagi huvitavat saabki olla töö- see, et oled kasulik, vajalik, oluline... Ma teen tööd, mida peetakse üldiselt huvitavaks ja nii on ka.  No kes ei teaks- et oleks huvitav, tuleb muuta oma mõtlemist. Me kõik teame seda tarkusetera juba lasteaiast ja ikka unustame vahel ära. Miks see ometi küll NII raske peab olema?!
Ja nagu Kivirähk tabavalt väidab- töö on üks seitsmest surmapatust. Tuleb ainult nõustuda ning ehk see ongi põhjus, miks me sellest vabaneda püüame ja midagi paremat otsime?

Väga naine kirjeldas blogis  oma elu, küll teises, väsimuse kontekstis. Aga ma hakkasin mõtlema  rutiini seisukohast. Minu elus ei ole enam (õnneks) kella peale lasteaeda jooksmist, kool-trenn-pood logistika korraldamist, õhtul kell 10 järgmiseks päevaks sitsi ja suuskade otsimist jne.jne jne
Aga. Paradoksaalselt, mida rohkem on su elus rutiine, seda rohkem on tegelikult ka võimalus, et midagi juhtuks. Ja mingil veidral põhjusel ei oska sa sellel hetkel sellest väsimusest ja sebimisest rõõmu tunda.
Ning kui ühel päeval on neid rutiine vähe, siis pole inimene ikka rahul. Igav on. Ja järjest  kõvemini hoiad neist  vähestest rutiinidest kinni, kartes neidki kaotada. Nagu su vanaema, kes maikuus hakkas planeerima oktoobrikuus lapselapse sünnipäevale minekut.

Kui on  see huvitav aeg, palju juhtub ja muutub, siis tahaks vähem. Vähem stressi ja väsimust ja rohkem rahu. Kusagil vahepeal on paras. Ja sellist õiget aega on vähe. Ikka on natuke liiga palju või natuke liiga vähe. 


Jah, täiesti kindlasti läheb see raamat mu naljakate raamatute edetabelisse.

vahel on nagu tahaks midagi muud...

esmaspäev, 15. aprill 2013

L.Tolstoi "Sõda ja rahu"

"Sõda ja rahu" on mu meelest nagu "Tõde ja õigus". Ilmselt pole paljud kumbagi raamatut  lugenud, aga no kes ei tunneks Nataša Rostovat, Pierre Bezuhhovit, Vargamäe Andrest või Oru Pearu.
Ma olen üsna kindel, et ma seda raamatud varem lugenud polnud, aga ju olen ma näinud filmi? Ja loomulikult olen ma käinud klassiekskursioonil Barclay de Tolly mälestusmärgi juures. Igaljuhul, nagu kohtumine vanade tuttavatega.

Sõda ja Rahu oleks tegelikult ideaalne e-raamat. Päris naljakas oli üle pika aja lugeda paberilt. Seda lugedes oleks kohe hädasti vaja, et saaksid online tõlkida prantsuskeelsed osad ( no miks neid nii palju peab olema!), esimese osa juures võiks olla "kes on kes?" ja hiljem Venemaa kaart  ja wikipedia tegelaste taustade uurimiseks samuti.

Lugesin raamatut ja raadiost tuli mingi Beethoveni lugu. Nii lummavalt imeline, et olin sunnitud lugemise katkestama ja kuulama jääma.
See oli aeg kus muusika oli ilus, kunst oli ilus, mood oli ilus, raamatud olid ilusad. Miks sai inimkonnal ilust kõrini? Ja miks me nimetame nüüd ilu ja harmooniat kitšiks ning kunstiks hoopis disharmooniat ja seda, mis on "huvitav". Suhtumisest- elu on niigi kole, milleks seda juurde toota sai millegipärast suhtumine- elu peab vaatama nii nagu see on. Ilustamata. Realistlikult.


Mulle tundub, et ühiskonda võib võrrelda inimesega. Tollased inimesed olid kui lapsed:
siirus, tunded, emotsioonid. Ja ma ei taha, et te mulle ütlete, et kuni 21. sajandini kirjutatu on puhas propaganda, ajastu stiil ja tellimus. Ma tahan uskuda, et vanasti olidki inimestes sügavad tunded. Naiivsust loota, et sind suudelnud mees sind armastab. Siirast meeleheidet kodumaa saatuse pärast.
Hämmastav arusaamatult aupaklik ja väärikas leppimine saatuse poolt määratud rolliga.
 Ja kuidas said nad olla ja jääda nii normaalseteks? Lapsi kasvatasid reeglina njanjad, abielluti tunneteta varanduse pärast. Kui meeste elus oli vähemalt midagigi, siis naiste elu võis küll olla üks pikk igav lõputu ja piinav päev külmas ja kõledas ja niiskes mõisas. Alamklassi elust ma ei räägigi. Tänapäeva psühholoogide jaoks oleks sealt kuhjadega psühhotraumasid, katkisi hingi?? Ja ometigi.

Ja nüüd, oleme saanud täiskasvanuks? Õppisime manipuleerima. Kas see, et meid on saanud nii palju, me oleme üksteisele nii lähedal nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, on sundinud ellujäämiseks teesklema, kiiresti ja pealiskaudselt suhtlema. Teesklusest, esinemisest ja poosist on saanud norm.
200 aastat tagasi ei üritatud vaeseid mõista. Jumal olevat nii tahtnud, kõik teadsid oma kohta, leppisid saatusega (või ei leppinud) ja nii oli. Nüüd me üritame mõista,
Ja on võimalik, et just see lõputu empaatia, arusaamine, et me küll mõistame,üritame- aga me ei suuda maailmast likvideerida vaesust ja ebaõiglust,  ükskõik kui palju me ka ei püüaks- see muudabki meie elu ebasiiraks? Et me tajume oma võitluse lootusetust, kapitalismi paratamatust, aga ühiskondlik norm ning meedia sunnib meid andma katteta lubadusi?

Veel olen ma kuulnud teooriat, et pealiskaudsus on põhjustatud tööstuse arengust, mis on omakorda reklaami abil kujundanud uued väärtused ja hoiakud: suuremad partiid = kiirem läbimüük = kiirem majanduskasv = tarbimine hea ja mittetarbimine halb. Et siis masinaid purustama?

Pean tunnistama, et mulle meeldis pigem Sõda, kui Rahu "ja nad said lõpuks ikkagi rikkaks ja kui nad surnud pole, siis elavad siiani õnnelikult" osa

Kuigi ma absoluutselt ei jaga Tolstoi vaateid naiste rolli osas perekonnas jne, siis raamatu viimases osas leidsin endale mõttekaaslase teemal sõda ja ajalugu ja juhuslikkus.
Ma olen ise varasemalt väga sageli sel teemal mõelnud. Minu jaoks on sõda midagi ääretult abstraktset. Ok, tänapäeval, kui on võimalik vaenlast väga täpselt positsioneerida- aga varem. Istud, passid pöösas ja ootad, et vaenlane samuti sinna tuleks ja siis võitlete. Mis paneb inimesed seda tegema. Kui on nii palju rahvast, siis võiks ju vabalt võitluse ajaks kuhugi kaugemale jalutada? Milleks oodata vastast, kui maa on suur ja lai ning võiks valida möödumiseks teise tee? Kuidas korraldatakse logistika, et need tuhanded oleksid söönud ja ravitud ? Kes matab langenud ja kes transpordib tuhanded haavatud.
Samuti teema, kui palju üksikud isikud mõjutavad sündmusi ja kui tihti on lihtsalt"aeg küps".
Niipalju küsimusi ja seda enam oli mul hea meel lugeda, kuidas Tolstoi kirjeldas ja rõhutas nii sõja kui üldse ajaloosündmuste juhuslikkust.


Mis oleks juhtunud maailmaga, kui Napoleon oleks võitnud?

Eks onu, käest ei lasknud minna
nii kergesti me kallist linna
kui prantsus Moskvas käis?
Siis löödi lahinguid,
neid aegu-
me rahvas mäletab veel praegu...

(see luuletus on pärit ühest lasteraamatust, mille pealkirja ma ei mäleta, Kui keegi teab autorit, siis palun lahkesti teada anda)

kolmapäev, 10. aprill 2013

Hea raamat

Ma ei tea, kas ma suhtlen valede inimestega, loen valesid raamatuid, tarbin vale meediat...?
Aga mulle ei meenu peale 1990 aastat avaldatust mitte üht raamatut, mis jääks nö klassikariiulile.  Mida ma tahaksin ja loeksin veel teist ja kolmandat korda, milles oleks uusi originaalseid mõtteid. Lugu, mis elaks üle  muudatused ja oleks aktuaalne ka 10 aastat hiljem.
Mis on meie aja inimestega juhtunud? Mis on meie raamatutega juhtunud? Kas me/ma jääme kinni oma noorusesse ja lapsepõlve ja nii ongi. Ma ei suuda kaasaegses näha väärtusi, olen ajast maha jäänud, elan minevikus?

Milline on hea raamat?
Niimoodi, sügavalt järgi mõeldes, on minu jaoks heal raamatul järgmised tunnused:


1. autor on suutnud sõnastada mingid mõtted, mida lugedes ütled vau- ohhoo- just see, milllele ma olen mõelnud, ja näe-, tema on osanud selle nii täpselt kirja panna. Boonus veel see, kui on midagi täiesti uut, teise nurga alt kui ma kunagi ise oleks osanud mõelda ja arvata.
2. kindlasti mitmekihilisus- mingi point, miks on võimalik seda raamatut  veel teist või kolmandat korda lugeda, leides iga kord uue loo, uue vaatenurga ja tasandi. Ajastu/ teema üldistus ja laiem pilt.
3. Mida aeg edasi, seda olulisem on minu jaoks see, et raamat paneks kaasa mõtlema, infot juurde otsima, spekuleerima, fantaseerima.
4. mingi seletamatu siirus, kirg. Ma saan lugedes aru, et autoril oli hädavajalik see lugu kirja panna.

ja et eelneva põhjal ei soovitataks mulle relatiivsusteooria nautimist, siis  lisaks lõppu veel
5. põnev lugu. Kuigi ka see on nii ja naa. Mõni hea raamat on lihtsalt kulgemine, midagi väga ei juhtugi, aga ikkagi on köitev.