10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

esmaspäev, 17. september 2012

Tarbija nõuab

Vorsti osta on lihtne. Vaatad pakendilt lihasisaldust ning otsustades kas pakutava kvaliteedi ja hinna suhe on sinu jaoks sobivas tasakaalus, teed otsuse.
Huvitav, miks raamatutele ei laiene tarbijate õigused ning otsustama peab ainult kaane ja apetiitse reklaamteksti põhjal?

Lugematu arv kordi olen ma selle õnge läinud ning nentinud, et hinna- kvaliteedi suhe pole olnud ootustele vastav.
Ma ei tea, kaugel  hr. Lang oma raamatukogureformiga on- pole meedias sellest ammu juttu olnud. Aga lihtne tarbija tänavalt teeks küll ettepaneku: kehtestada ka raamatutele kvaliteediklassid.

Esimeses klassis oleksid raamatud a la Tammsaare. Sellised, mida võid iga 10 aasta tagant uuesti lugeda ning leiad sealt ikka ja jälle midagi uut. Raamatud, millest  annab rohkelt välja kirjutada tsitaate ning imetleda, kui targad-originaalsed- suure üldistusjõuga mõtted kirjutajal on olnud.

Teises klassis on nö jutukad. Viimatiloetutest kuuluks siia ritta näiteks Donoghue "Tuba". Igati hästi ja korralikult kirja pandud. Pakub mõtlemisainet ja soovitad sõbrale. Üldjuhul põneva süžeega. Aga üsna suure tõenäosusega seda enam teist korda ei loe.

Ja kolmandas on siis nö sopakad. "Teate, mul juhtus ükskord nii" stiilis kirjandus. Osta ei tasu, laenutada võib. Ideaalne puhkuselektüür või peale rasket tööpäeva lõõgastumiseks.
Ehk siis mitte üks neist klassidest pole halb, aga annab ostjale- lugejale aimu mida oodata ning kas väljakäidav raha on vastavuses saadava sisuga.

Kes neid hindama ja klassidesse jagama hakkab? No kust mina seda teadma pean..:) Las nüüd keegi teine mõtleb...

laupäev, 1. september 2012

E. Donoghue Tuba

Kas olete kunagi proovinud täiesti sirgel teel silmad kinni käia?
See õnnestub seni, kuni hakkad... mõtlema. Enese alalhoiuinstinkt või hirm keerata võpsikusse sunnib piiluma Ja tavaliselt, kui juba mõtlema hakkad, siis maandudki kraavis. Imelihtsast ülesandest- tõsta üks jalg teise ette saab järsku ületamatu, sest sunnid aju tööle.

Kui aju rakendada 100% on see raamat õõvastav, jälk, vastik. Sa pead tekitama filtri ja mitte mõtlema, et kuidas see kõik oleks PÄRISELT.
Aga kui lugemisel keskenduda loole. Sellele, kuidas autor on teinud ära suurepärase töö mõtlemaks läbi kõikvõimalikud detailid- on tegu suurepärase saavutusega.

Me ei tea kunagi, kuidas me ise sellistes olukordades käituksime. Kui kaua säiliks lootus, või oleks lihtsam aju välja lülitada ning lebada, vaadata telekat ja mitte enam loota. Kas valida oma lapsele vabadus või valida omaenese ego- klammerduda võimalusele leida endas motivatsioon, anda endale tegevus, olla kellegi jaoks oluline...

Inimeste privaatsusvajadused on erinevad, ma pean ausalt tunnistama, et kõige jubedam tundus mulle- seda on inetu öelda-  võimalus olla kellegagi 24/7 koos. Olgu see siis sinu armastatuim laps. Ikkagi. Õudne.

Jah, meie aju on imelik asi. Üks suudab keskenduda lootusele, ootusele, leida endas jõudu ja energiat, et iga päev end liikuma sundida. Ning teine, kel kõik võimalused käes, lülitab oma aju välja. Oleskleb. Ei looda. Nagu peategelane raamatus ütleb- inimesed istuvad ju üksikvangis kümneid aastaid ning me ei pea neid kangelasteks. Ma lisaks siia vabatahtlikud vangid. Inimesed, kellel on vabadus minna ja tulla, kuid kes on valinud Toa.

Ning kõige õudsem- sellised asjad nagu raamatus, juhtuvad päriselt. Siinkohal tuleb aju jälle välja lülitada...


esmaspäev, 6. august 2012

Marcin Šwietlicki "Kolmteist"

Mida me teame Poolast ning poola kirjandusest. Esimese hooga meenub mulle S.Lem ning Wiktor Woroszylski "Sinustki võib saada indiaanlane", mis oli üks mu lapsepõlve lemmikutest. Viimasest sain teada, et poolakad söövad hommikusöögiks kaerahelbeid kas külma või kuuma piimaga. Tollal liikus mu kodulinnas retsept, mis nägi ette kaerahelveste üleöö leotamist õunamahlas ja seejärel võis neid süüa nii külmalt kui ka kuumalt... Kahjuks ei tea, kuidas see kindlasti väga tervislik hõrgutis ka maitses, kuna olles tookord laps keeldusin ma seda isegi proovimast. Vot selline väga oluline seos, eks. Ma olen korra ka Poolas käinud, nii kümme aastat tagasi. Mäletan, et Varssavi tee ääres olid puravikud ja prostituudid. Mõlemad müügiks. Ja Krakovis, kus toimub ka selle raamatu tegevus, olin pettunud, kuna krakovi vorstide asemel müüdi tänaval hoopis mingeid kummalisi saiu. 
Ehk siis Poolast tean ma üsna vähe ja tuleb välja, et kahjuks- poola kirjandusel on üsna väärt kraami pakkuda. 

See on üks äraütlemata kummastav raamat. Olles lugenud 46% ( e-luger näitab sulle täpselt., palju loetud on:)), polnud veel mitte midagi juhtunud. Ja ometi jääb see painama ja kummitama ning sa loed ja loed edasi.
Mõtlesin kaua, et mida tuua võrdluseks näiteks. Usun, kui Mart Juur kirjutaks ilukirjandust, siis võiks see olla samalaadne raamat,. Vaimukas, irooniline ja mingil veidral moel- mitte võttes seisukohti, lugemata moraali, lihtsalt kirjeldades- ühiskonnakriitiline.

Peategelasena  nö Väikese Inimese, joodiku kasutamine on äraleierdatud klišee- no eks ikka selleks, et see annab kõige paremini edasi maailmale vastandumist, materiaalse tühisust jne jne bla-bla-bla. teate küll. Marcin Šwietlicki suudab seda teha kuidagi värskelt, tema joodik ei puista kõrgfilosoofilisi mõtteterasid, nagu näiteks Remarque joodikud. Samuti pole siin Poirot või Holmesi mõttemänge. Ta lihtsalt joob. Joob. Täiesti tavaline sõltlane, kes elab 100% olevikus. Paks, hall ja paistes.  Ma kujutan ette, et need tegelased, kes elavad mu kodu lähedal sirelipõõsas ja alustavad päeva hommikul kell kaheksa sidrunipildiga pudelist rüübates, näevad maailma üsna samamoodi. Pudel on peos, sa oled olemas ja elad oma vaikset joodikuelu. Mingid naljakad inimesed su ümber ajavad oma naljakaid asju. Sa jälgid ja ei sekku. Ei sega mitte kedagi, lihtsalt jood ja haised. Aga kuidagi sattud ikkagi keset sündmusi. 
Peategelane, kes peaks olema peategelane, tegelikult nagu polekski peategelane. Lihtsalt üks hall molekul elus. Kelle ümber toimub värvikas elu.

Raamatu zanriks on kriminull. Jah, on täiesti olemas laip ja teises raamatus (tegelikult esimeses osas) "Kaksteist" on neid isegi mitu. Aga see on kuidagi kõrvaline, ebaoluline. Võiks vabalt ka olemata olla. Tegelikult kirjeldab autor oma vaimukal moel tänapäeva elu Poolas, lõpplahendused ja sündmuste pöörded on totrad ja absurdsed.

"Kaksteist" on traditsioonilisem, tavalisem. Peategelane lausa räägib, suhtleb ja mõtleb. Ning see muudab paradoksaalselt selle osa mitte nii ägedaks.

Hea puhkuseraamat, soovitan.

teisipäev, 24. juuli 2012

Eesti etümoloogiasõnaraamat

nii hea raamat! ausalt.
kõvasti hilinenud sünnipäevakingitus, kuna selgus, et lisaks minule ihaldasid seda nii paljud eestimaalased, et tuli juurde trükkida ja seetõttu oodata ja oodata.
Lähedased käivad nüüd küll kikivarvul ja mulle vargsi murelikke pilke heites. Ju ma meenutan Vihmameest telefoniraamatut pähe õppimas.
Aga ma olengi natuke hull:)
Teadlased on teinud tänuväärset tööd ja uurinud välja, kust meie igapäevased sõnad pärit on. Aga tegelikult on kogu kõne areng jube intrigeeriv.
Miks pidi sõnavara laienema. Välistele vaenlastele selgeks tegemiseks, et me nüüd võtame teie maa ja naised, polnud ju sõnu vaja. Kogukonnasiseseks suhtluseks piisas ilmselt kümmekonnast sõnast.

Ma loen praegu J.Verne "Kapten Granti lapsi", kus on tegelaseks üks paha sepp, kes tuleb kohale, rautab hobuse , saab tasu ning kogu selle aja jooksul ei lausu sõnagi. Võimalik ju.
Tollased vanaemad vangutasid kindlasti pead ja arutasid- kuidas küll lapselapsed on lobisema hakanud. Ei kasutagi enam 50-t sõna... No tegelikult seda muidugi ei toimunud, sest vanaemadel polnud selliseks arutamiseks ju sõnavara ja väidetavalt on vanavanemad üsna hiline leiutis, mil eluiga muutus piisavalt pikaks, et lastelaste sünd ära näha...

Arusaadav, et kui võõrad tõid kaasa uued nähtused, tegevused  siis koos nendega tulid ka sõnad. Aga see päris-päris algne.
Kes tuli üldse selle peale, et nimetada tuld näiteks "tuleks". Oli ta siis keegi uuralite tegelane, nagu raamat väidab. Aga keegi pidi ju olema esimene, kes selle nimetuse välja pakkus? see loogika, mis kaasaegsete sõnade tekke puhul toimib a la " teate küll see kõrvetav asi, mille me saame, kui täksime taelaga ja siis läheb kuiv hein põlema, annab sooja jne". Ja et see siis nii pikk poleks, siis järjest lühendades  ja meedias kasutades jääb käibele miski termin. Aga tookord ju nii pikalt ei saanud seletada. Polnudki ju analooge, võrdlusnäiteid.

väga põnev.

teisipäev, 3. juuli 2012

Dazai "Inimeseks kõlbmatu"

See raamatu tundub mulle hoiatusraamatuna. Mõeldes riikidele, kus lapsi on vähe ning seetõttu kantakse neid kätel, on järjest reaalsem oht, et selliseid inimesi, saab olema järjest ja järjest rohkem. Selline ongi meie tulevik? Lapsed, kel lastakse kasvada turvalises ülereguleeritud mullis. "Ma pole kunagi tundnud nälga" räägib raamatu minategelane. Nii ka need lapsed- nad pole tundnud nälga, igavust, valu, kaotusi..Kas nii kasvavadki sellised tahtetud isikud, kes on lähedaste poolt positsioneeritud igaveseks lapseks ning kes võtavad mugavusest ja soovist meeldida, vastu saamatu ja abitu isiku  rolli. Inimesed, kes lõpuni ootavad, et abi ja sekkumine tuleks väljastpoolt? Inimesed, kes omamata edukogemust usuvad, et neist endist ei sõltu mitte midagi ning janunedes oma mina tunnustuse järele, soovist olla märgatud ja oluline, soovist kõigile meeldida, ei julge ümbritsevaga konflikti minna. Tasakaalu rikkuda.


Ma isiklikult tegelikult usun, et omadused, nagu ettevõtlikus, energia, tahtejõud on tegelikult kaasa sündinud. Neid on võimalik ilmselt arendada, aga end lõpuni muuta ei saa. Kuid kui kriitiline mass muutub, võib olla muutuvad siis ka väärtused, mille põhjal kõlblikust hinnatakse?


Raamatu pealkiri- "inimeseks kõlbmatu", eeldab, et kõlblikuks inimeseks olemiseks on kusagil olemas reeglid. 
Huvitaval kombel on suur osa blogijatest, kaasa arvatud mina, positsioneerinud end "mitte normaalseks". Parim kaitse on rünnak? Silt "ma ei peagi olema normaalne" võimaldab mõelda ja arvata teisiti, ilma, et peaks põhjendama ning vabandama. Kas normaalsust ongi siis üldse olemas, kui iga inimene väidab, et tema küll normaalne pole?

Me oleme ammu väljas kogukondlikust külaelustiilist. Miks me siis ikka veel nii väga tahame meeldida ühiskonnale, sobituda massi. Raamatu tegevus toimub Jaapanis, mis kuuldavasti on väga kollektivistliku mõttelaadiga ning kirjutatud sõja-ajal, kui üsna ootuspäraselt pidi ühiskonna liige olema valmis tööks ja kaitseks. Aga täna?
Kui sa oled alaealine või Bill Gatesi pärija, ehk siis söök ja  katus olemas, miks siis ei suudeta olla õnnelikud passiivse, tahtetu, asotsiaalsena? Miks tekib tajumisest, et me ei vasta ühiskonna ootustele ja eeldustele, depressioon ja soov tõestada, et ma tegelikult pole selline?

Vahel läheb mul meelest ära, miks peab kogu aeg olema energiline, tegus ja töökas?
Et olla edukas. edukas milleks? Et teha paremini tööd, mis annab sulle kuuluvuse, tähenduse ja leiva laulale? Kui töö saab otsa, nagu mina usun, siis mis saab meie "protestantlikust tööusust". Läbi mille me end sel juhul identifitseerime. Kui töö ei saa enam anda meie olemasolule tähendust, aga passiivsus tekitab identiteedihäire. Kuidas siis saab.


Hiljutise seasõja kontekstis mõtlesin mõtet, et olgugi kehvades tingimustes elatud elu, aga kui paljud samuti väga kehvades tingimustes elanud inimesed saavad enne surma öelda, erinevalt tavalisest seast, et nende elul on olnud tähendus, mõte, eesmärk. Olgu seks ideeks saada kellegi praeks, rihmaks või harjaks- aga, ses on mõte. Kas sinu elul on mõte?

neljapäev, 14. juuni 2012

Eestlane ja venelane 11 Uhke ja hää

Kas sa solvud, kui sind peetakse venelaseks?
Aga kui soomlaseks või sakslaseks? Viimasel juhul tunneb enamik meist ilmselt end isegi natuke meelitatult, mõistvalt naeratades ja andeks andes- kust nad peaksid väikest Eestit üldse teadma...., selgitame kannatlikult kus ja mis see Eesti on.

Vene naised on ju üldjuhul ilusad, reisivad venelased rikkad ning laia joonega ning ekspressiivne käitumine väga paljudes riikides täiesti normaalne suhtlusstiil. Venelaseks pidamine võiks seega olla kompliment.

Suurem osa mu tuttavatest vastaks esimesele küsimusele - jah.
Kui mitu põlvkonda kulub, kuni me andestame?

kolmapäev, 13. juuni 2012

Riviera

Milano võttis meid vastu väärikalt ning vääriliselt. Turvatsoonist väljudes pimestasid ja kurdistasid meid sähvivad välklambid ning kiljuvad teismelised plikad.???
Meid nähes möll millegipärast vaibus:).. Pliksid kandsid kõik sama dresscode- lühikesed püksid ning tennised ja  käes Justin Bieberi plakateid ning pilte. Kas tõesti Tema Ise on tulemas ja nagu tavaline lihtsurelik mööda tavalist turvaväravat? Vastus jäi saamata, sest meid ootas ees esimene blondiinihetk. Auto, mille olime rentinud, asus teises lennujaamas. Nii umbes 80 km kaugusel. Jep, uskumatu aga tõsi, Milanos polegi ainult üks lennujaam...:)


Tähelepanek tulevikuks. Uuri alati ka tagatisraha suurust. Rendifirma suutis nii meid kui ka meie kõrval olevaid sakslasi viia infarktieelsesse seisundisse soovides krediitkaardilt bronnida tagatiseks üle 1000 euro, lisaks juba makstud tagatisrahale. Variant b oli lisaks juba olemasolevale täiskindlustusele osta veel üks kindlustus hinnaga 140 eurot. Tõsi, millegipärast maksti lõpus sellest 30 eurot tagasi. Me ei hakanud vaidlema.
Ja siis teele.

Mingi teema on Itaalias liiklusmärgid. Tundub, nagu oleks keegi andnud mõnele tegelasele pundi- a la jaga laiali. Kaherealised lõigud, kus meil siin on lubatud 110- äkki lambist 50. Ja serpentiinid, kurvid ning ole lahke- vabalt võid 90-ga sõita... Või on see tasuliste teede omanike lobby? Et kui tavalistel teedel sõita on nii ajuvaba ja nõme, siis nad ehk tulevad mu tasulisele teele?
Meie otsustasime minnes vältida tasulisi teid- et hoida raha kokku ning et "imetleda maalilisi alpikülakesi".
Oi. Oi. Oi.
Pööre 180 kraadi, ja siis jälle 180 kraadi ja veel kord ja nii ikka edasi ja edasi ligi 7 tundi. Oled juba jõudnud alla orgu ja hingad kergendatult, aga oi rõõmu- algab uus mägi ja seejärel jälle järgmine. Lisaks veel mägedes tõusnud udu (või olid need pilved), tasakesi tibutav vihm, juht, kes jumaldab rallimist. Ning ööd on siin mustad.
Appi. Kui kohale jõudsime. Siiski jõudsime ja ligi pool tundi varem, kui Michelin meile planeeris- tuli mind autost välja keevitada.  Never. Ever.

esmaspäev, 9. aprill 2012

Eriefektid

Black and white
vivid
Vivid- paremad kontrastid, eredad värvid
low sharpening
 Low Sharpening- kontrastid all ja piirjooned ning üleminekud sujuvad
Sepia
neutral

custom

effect off

Valgus 4 valge valgel

Manual, auto valgus, iso 0

Tegelikult ei saa ma ikkagi veel täpselt pihta. Kasutasin õpiku soovituse järgi Manual reziimi. Väljas paistis kena kevadpäike, seega valgust teoreetiliselt oli.

Manual pilves, iso 50, F2,8

Päikeseline reziim on pildi üle valgustanud (sinine).
Pilves reziim on kõige optimaalsem, aga mitte ideaalne.
Manual, päike, iso 50

kolmapäev, 28. märts 2012

Kevad tuleb

iso 50, -1

iso 50, -1
iso 50, -2

iso 100, av2,8
iso 100, av2,8

iso 50, av 2,8

Valgus 3- Must ja valge

Haa, mul on mune:)
Kuidas muutuvad parameetrid, kui pildistada heledat objekti mustal taustal või heledat heledal taustal.
Üsna ootuspäraselt tuleb tumedal taustal hea pildi saamiseks kruttida valguse tasakaalu miinuse poole. Teeb tausta kenasti mustaks ning toob heledad objektid esile. -2-ga tegin ka pildi, aga -1,75 jäi pisut parem tulemus- kahega läksid munad liiga "pruuniks".

iso 50, pilvine -1,75

iso50, +1










iso 50, pilvine -2

iso 50, pilvine +1










üllatavalt keeruliseks muutus asi siis, kui üritasin valgele taustale panna täiesti valge tassi. Väga head tulemust ei saanudki. Ilmselt tuleks siin lisada veel mõned nipid, mida ma täna ei tea.
pilvine, iso 50 +0,3
valge tasakaalu kõrgemaks plussi poole keerates, "kadus" tops laualt st sulas taustaga kokku.  Võttes valget allapoole muutus aga lina tumedaks, halliks.
Sellega peab tegelema.

teisipäev, 27. märts 2012

Sibulad

Jama, kui valgust on liiga vähe, jama kui seda valgust on liiga palju. 

Landscape pildil on mu idee põhimõtteliselt teostunud, sibulad on suht-koht rohelised, mitte taganttuleva valguse tõttu mustad. See pilt andis ka õppetunni, et keskendudes tervikule ei tohi ära unustada detaile- aknaraam ja üks kole sibul poleks siia pildile  pidanud sattuma. Kuuldavasti saab seda fototöötlusega eemaldada, seetõttu las jääb- ükskord jõuan nende peatükkideni ja siis teeme selle korda.
Portrait pilt meeldib mulle väga, kõigi oma vigadega. Mulle meeldib et pildil on piisavalt õhku ja avarust ning alusel tekkinud peegeldused ja varjud.

Mis omakorda tõestab seda, mis ikka. Vahel pole  vaja tehnilist täiuslikkust, et saada kena fotot.


Punane ja roheline

Huvitav, et punase ja rohelise kombinatsiooni ei peeta nö heaks tooniks. Samas on looduses punase ja rohelise kombinatsioon täiesti tavapärane ja loomulik.

Mu püüdlus oli tegelikult saada üle tavapärasest ( ja ka mulle väga meeldivast) lakoonilisest, skandinaavialikust valge-esteetikast. Et oleks lopsakust, värvi.
Kindlasti pole see parim tulemus. Ülesanne, mis tulevikus lahendada, kuiad mahutada fotole suur mitmest elemendist koosnev kompositsioon. Tingimusel, et kõik objektid oleks näha ning hoolimata objektide rohkusest  ei kao fookus pildi kirjususse.
töötame edasi..:)

Valgus 2- valguse tasakaal

TEOORIA: Valguse kompenseerimiseks on aparaadil funktsioon Exposure, tõstmaks ja toomaks pildistatavat objekti taustast välja ja esile. Eestikeeli on selle nimeks "säri" ning õpikud räägivad, et säriaja kasutamine sõltub sellest, palju on pildistamise hetkel valgust saadaval. Mida pimedam on ümbrus, seda pikemat säriaega peab kasutama, et pildistatav objekt teravalt jäädvustatud saaks.
Kaamera mõõdab ise ära valguse ja pildistamiseks seab mõõdetud valgusele vastavad säriaja ja ava väärtused.  Automaatika on häälestatud nö standardile ning käsitöö mõte on vastavalt oma soovile tuua esile kas pigem objekti või tausta- heledat või tumedat. 
pilves exp 0

pilves, exp +1/3

pilves, exp +2/3

pilves +1
PRAKTIKA: kontrastne oranz apelsin ja valge taust. tegelikult oli see objekt kehv, kuna apelsin on teatavasti ümmargune ning ei tahtnud hästi paigal püsida:)
Võrdluseks ka negatiivse säriajaga pildid:

pilves exp -1/3
pilves exp -1




JÄRELDUS: Nagu katsed apelsiniga näitavad, siis toimib suurepäraselt, ehk siis mida suurem on väärtus, seda suurem on kontrast heleda tausta ja oranzi apelsini vahel.

Valgus 1- ISO

Minu suurim probleem, mis selgeks saada, on õige valgus. Kuigi mu kodu on kõrgel, suur valge ja avar- on siin pildistamise jaoks ikkagi pime.
TEOORIA: ISO väärtus näitab sensori tundlikkust ja reageerimiskiirust valgusele. Mida suurem on ISO, seda vähem on teoreetiliselt valgust  vaja ehk seda hämaramas saab pilti teha.
PRAKTIKA:Test tomatiga.  
pilves, ISO 400
 
pilves, ISO 50


pilves, ISO 100
Miks mulle tundub, et kõige madalama ISO-ga foto on kõige heledam? 
Teeme veel ühe testi:
ISO50 pilt sai pisut udune, kuid valguse osas saab sotti küll. Hämmastav ja märgatav vahe on tavareziimi  vs pilves reziimi vahel. Tark masin..:)
Samuti on vahe märgatav ISO auto ning ISO 100 vahel. Siin on point täiesti sees.
ISO 100 AV

ISO 50 AV

ISO auto pilves

tavareziim
JÄRELDUS: tasub ISOga mängida küll, annab päris tuntava efekti. Ning veel olulisem on valge/valguse balanss- ehk siis valida sobiv reziim (pilves, elektrivalgus jne), automaatne reziim ei taba siiski piisavalt hästi vahet ära.