Professor Langdonil on haruldane anne sattuda sekeldustesse. Seekord tehakse puust ja punaseks Dante Põrgu.
Ma teen sügava kummarduse autori ees, kes valdab põneva loo jutustamise saladust. Oskab lõpuni hoida pinget ja (kui suhteliinid välja arvata) siis tuua sisse ootamatuid süzeeliine. Leninil oli õigus: kinokunst on üks mõjusamaid. Vähemalt minu silme ees sebisid kogu raamatu jooksul Tom Hanks ja Keira Knightley. Keira on lihtsalt loodud Sienna rolli mängima.
Ja see, et ka sellest raamatust on tulemas film, on ilmselt fakt.
Ma teen sügava kummarduse autori ees, kes valdab põneva loo jutustamise saladust. Oskab lõpuni hoida pinget ja (kui suhteliinid välja arvata) siis tuua sisse ootamatuid süzeeliine. Leninil oli õigus: kinokunst on üks mõjusamaid. Vähemalt minu silme ees sebisid kogu raamatu jooksul Tom Hanks ja Keira Knightley. Keira on lihtsalt loodud Sienna rolli mängima.
Ja see, et ka sellest raamatust on tulemas film, on ilmselt fakt.
Ma aplodeerin Browni oskusele segada fantaasiat ja fakte. Erinevalt nt "Da Vinci koodist" on vigadest õpitud ja (eestikeelse versiooni)esilehel on pikk jutt sellest- halloo, inimesed, tegemist on ilukirjandusega. See on väljamõeldis!
Ja loomulikult olen ma vaimustatud Dani panusest kunstiajaloo populariseerimisel. Kuuldavasti on Firenze, õppides Pariisi kogemusest, teinud juba ettevalmistused turistidevoo suurenemisele. Kui türklased teaks, kes on Dan Brown, siis ilmselt valmistuks massiliseks turismiks ka Istanbul. Huvitav oleks teada kui palju rohkem on youtubes hakatud klikkima Liszti Dante sümfooniat?
Minu edetabelis on Inferno pisut nõrgem kui "Da Vinci kood", aga parem, kui olid "Inglid ja deemonid". Taustaks olev teema ja idee on väga hea. Kui ma midagi oleks palunud, siis mõned leheküljed rohkem oleks võinud pühendada tegelaste eetiliste dilemmadele. Natuke vähem tagaajamist ja intriige ning pisut rohkem võimalusi ja mõtteid. Aga seda on vist liiga palju tahta ühelt jutukalt?
( ja mida põrgut tähendab sõna "tuiutama", mida on ilmselgelt üleekspluateeritud)
Mind pole vaja veenda selles, et inimkond sammub krahhile. Ma usun seda niigi. Ja näen seda enda ümber. Posthumanism ei ole meist kaugel. Küsimus on pigem selles, kas need järgijäänud 5 või 50 või 500 või 5000 aastat nautida ja võtta viimast. Või võtta midagi ette.
Ja kas see peaks olema passiivne ning reaktiivne: nagu ma ka varem olen kirjutanud, me oleme loodusest seekord paar sammukest ees.
Aga tahes tahtmata on loodus meie endi abiga juba sekkunud: me ise ja juba, reguleerime endi arvukust läbi endi valikute. Kes sööb end rämpstoidust surnuks; kes nõrgestab end, vastupidi, liiga tervislikuga. Mõned naljatilgad on lõpetanud oma laste vaktsineerimise. Tehnoloogia on muutnud meid füüsiliselt nõrgaks ja keskkond pärssinud viljakust.
Paradoksaalsel kombel muretseme selle kõige pärast meie, riigid, kus elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastootluse. Probleem pole ju meis.
Vaid neis.
Kas piits või präänik? Sunnime arengumaade naised kooli ja jagame lahkelt kontratseptiive? Aitame nad enda tasemele?
Või laseme neil üksteist, sekkumata, maha tappa?
Raamatu geeniused pakuvad lahenduseks eugeenika järgmise astme- transhumanismi.
Kas maailma saab päästa või ei saa? Ja kõige olulisem küsimus- kas peaks?
Ideaalne puhkuseraamat.