10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

reede, 26. juuni 2015

Lilleke pasameres

Suurim kahju, mida vanemad oma lapsele saavad teha- panna ta uskuma, et laps on eriline.

Sest eriline ja eristuv olla on üks piin  ja viletsus.
Ma ei mäleta, kas mu vanemad mulle seda sisendasid. Ja kui ka mitte, siis pole lugu .
Elu ise hõõrub seda iga jumala päev nina alla. Ja irvitab mõnuga.

Sellest, et midagi selga pole panna, olen korduvalt kirjutanud.
See, et müügilt kaob ära toit, mis maitses; või šampoon, mille oled lõpuks ometi leidnud 10 aastase katsetamise tulemusena, kuid selgub, et olid Eesti Vabariigis ainus, kes seda tarbis ja kasutas- see on normaalne, tavaline.  Nii ju alati ongi.

Aga see, et uusi värskeid kaasaegseid ja kvaliteetseid raamatuid pole lugeda on juba üle mõistuse. Ma ei pea vabandama ega selgitama, miks ma loen just e- raamatuid.  Ja mul on põhiseaduslik õigus lugeda kirjandust eesti keeles.
Ja ega paberiturul olukord parem pole.
Nii EPL raamatuprojekt, kui ka raamatupoodide valik pakub krimkasid ja eneseabi.
Ma lihtsalt ei jaksa enam.
Mõned helged sutsakad, aga üldiselt... mitte midagi lugeda pole.
Saan aru, et nõudlus ja pakkumine, aga äkki lihtsalt proovite. Ehk see üks kord, kui proovisite midagi muud, oli lihtsalt juhus.

Tõlkige näiteks Soumission ära. Isegi inglise keel oleks juba abiks...

esmaspäev, 22. juuni 2015

H. Fielding Bridget Jones. Poisi järele hull.

Kui peatükid ei algaks viitega, et aasta on 2003 ja tegelased ei kasutaks arvuteid- mobiile, siis võiks vabalt arvata, et tegevus toimub eelmise sajandi keskpaigas.
Kuna meedia ja EPL e- raamatud on mind hoidnud viimasel ajal Põhjamaade lainel, on kontrast eriti terav.

Kuidas on ikkagi võimalik, et Euroopas, üsna üksteise lähedal asuvates riikides elatakse nii erinevates kultuuriruumides.
Koduperenaised. Päevad täis mõtisklusi enda väljanägemisest.
Kus ideaalmees on "... ta oli nii isandlikult käskiv, ta oli nii MEES"...
Inglise naiste feminism on kuidagi teistsugune, kui siin, Läänemere kaldal. Neil on a la Caitlin Moran. Naine on õrn, abitu, väga rumal ja saamatu. Tegelane, kelle päeva täidavad juurdlused selle üle, kuidas meestele rohkem meeldida. Aga samas on ju täiesti normaalne, et sa pead saama õiguse otsustada ja võimaluse olla võrdne. Et see vastutamise ja kohustuste osa on kuidagi vahele jäänud.

Era- ja internaatkoolid. Ja nendes koolides mitte käimine annab hariduse, et meil on võimalik nalja visata täiskasvanud inimese rumaluse, kirjavigade, geograafia- ja klassikateadmiste puudumise üle... Tõsi, Inglise naised on kröömike teravamad pliiatsid, kui Ameerika samalaadse naistekirjanduse peategelased.
Rootsi raamatutes on ka tegelikult kõrgklass- rikkad ja nende veidi snoobim käitumine. Kuid see kontrast ei ole kuidagi nii terav.
Ma tegelikult usun, et kõiki meediatooteid saadab sotsiaalne tellimus.
Et isegi, kui autor seda teadlikult ei tee, siis taolise meelelahutuse loomise juures ei suudeta alateadlikult kõrvale jätta stiili, mis müüb. Ja ju siis ingliskeeles maailmas müüb selline kuvand.
Kuuldavasti on Põhjamaad praegu väga populaarsed. Ehk aitab see ka brittidel lähiajal keskajast väljuda.

neljapäev, 18. juuni 2015

Tommi Kinnunen Nelja tee rist

Ma vahel mõtlen, kas meie, naised, ja eriti need, kes väidavad end mitte olevat feministid, ikka aru saame, kui hea elu meil on, Ja kui palju tänu võlgu oleme neile, kes on välja võidelnud naistele õiguse olla inimene.

Mulle meeldis selle raamatu struktuur. See, et erinevad inimesed kirjeldavad mingit olukorda oma mätta otsast. Tegelikult ei kirjelda. Selle raamatu stiil on huvitavalt napp. Mingil hetkel märkasin, et kirjanik kasutab väga lühikesi lauseid ( erinevalt minust, kellel on 3 realised laused). Et tegelase tunnetest ja mõtetest suurt ei räägita, vaid kirjeldatakse olukorda. Selline karge ja lakooniline. Põhjamaine?
Saaga, mis jätkub ühest põlvkonast teise. Peategelaseks inimesed, kes ei sobitu ühiskonda, keskkonda, perekonda.

Mind on väga ammu intrigeerinud " iseeneseks jäämise" mõte ja kontseptsioon. Kui palju me peame maha suruma oma enese mina, et sobituda ümbritsevaga ja vastata sotsiaalsetele normidele- mis on ju ootuspärane, et meil kõigil oleks mugavam ja parem elada.
Ning teiselt poolt. Millise piirini peaks neid teistsuguseid tolereerima ja mõistma? Kui ta ei käitu ega suhtle kirjutamata reeglite järgi... kas lasta tal siis olla.
Kahjuks pole ma osanud seda lõpuni enda jaoks lahti mõelda. Ja tegelikult ei anna ka Kinnunen vastuseid.

Ma tänasin alguses võimaluse eest olla inimene. Aga inimesed on erinevad. Erinevuste sallimine ühelt poolt rikastab ja muudab ja vahel paremuse suunas. Needsamad naiste õigused, näiteks. Aga kas see on alati nii? Ma jätan praegu pikemalt lahkamata õigused igasugusele sõnavabadusele, diskrimineerivatele naljadele, religioonist tulenevatele kommetele, laste õigusele elada ainult mugavat ja lihtsat elu jne jne jne.

Ma ei oska suurt lahata olukorda, kui sa tunned end eemaletõugatu ja kõrvalejäetuna füüsilise puude, soo või seksuaalse sättumuse tõttu. Mind puudutas eelkõige Lahja lugu. Lahja on soome keeles "kingitus", eks?

Iga inimese sees on suurem või väiksem soov olla mõistetud, kaastatud, armastatud. Aga kui kõik su sõnad ja mõtted ja teod tekitavad ümbritsevates tõrke? Sa ütled alati midagi valesti valel ajal ja vales kohas. Ja kui see reeglitest kõrvalekalle ei ole taotluslik poos vaid sinu enese mina. Sinu väärtused, arusaamised, iseloom.
Ma ei tahaks seda juttu väga esoteeriliseks ajada, aga kohati mulle tundub, et mingid inimesed sünnivad siia maailma liiga vara. Et nemad ei ole maailma jaoks valmis ja maailm pole nende jaoks valmis. Nad ei oska olla ega suhelda. Täpsemalt, ei oska seda viisil, et see oleks ümbritsevate jaoks meeldiv ja sobiv. See on ilmselt kergem versioon. Sa elad oma maailmas ja ei teagi, et kuidagi teisiti on võimalik.
Rohkem on meie ümber inimesi, kes on selliseks muutunud. On see siis kibestumine, pettumus, haigetsaamine... Nagu raamatu peategelane- sa näed ja mõistad ja tajud, et inimesed väldivad sind, aga sa ei suuda sellest ringist välja murda. Sa oled unustanud, kuidas olla hea ja nunnu. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ja armastusest ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.
Seda on kõrvalseisjana meeletult raske taluda. Isegi, kui sa suudad teema pulkadeks lahti võtta ja aru saada, miks. On valesti öeldu sageli liiga valus. Kergem on sellisest inimesest kõrvale hoida.

Ma tegelikult usun, et kohanemis- ja kohandumisvõime ja suhtlemsioskus  on  vähemalt mingi piirini õpitav.
Ja siis jõuamegi järgmise teemani: kui me igal pool armastame rõhutada  ja vahel lausa nõuame inimese õigust jääda iseendaks, on see tegelikult silmakirjalik. Kui inimese "iseendaks jäämine" läheb vastuollu meie väärtuste ja põhimõtetega, siis me pigem eeldame, et ta " oleks ise" kusagil mujal.
Aga kui ma polegi avatud, ja positiivne päike, vaid vinguv, pessimistlik ja depressiivne tädike, siis igasugune kõrvalekalle mu tõelisest olemusest on ju fake.

Ma ei tea kumb on parem variant. Kas elada mingis rollis, seega siis vales. Salates maha oma mõtteid, tundeid, vältides konflite, arusaamatusi.. nagu Onni. Või olla nagu oled, hinnaks tõrjutus ja halvakspanu.... nagu Lahja.

Selline keeruline lugu siis. Kuigi ma vastuseid ei saanud, mulle see raamat meeldis.

teisipäev, 9. juuni 2015

Hotel Jurmala Spa

Jurmalast on pärit mu mitme aasta tagune ja elu esimene spa kogemus.

Üks ettevõte kutsus meid külla ning olid meile välja mõelnud privaatspa Või igaljuhul, olid saunad- basseinid ainult meie käsutuses. Ja et kas me massaazi tahame. no okei. Kupatati meid siis kõigepealt sauna- tulikuum, ma suutsin seal vast viis minti olla. Tulen saunast – ja ilus musklites noor läti adonis, ainult käterätt ümber niuete juhatab mind eraldi tuppa. Annab mulle paberist stringid ja palub riidest lahti võtta.  Heidan siis kõhuli, kutt mätsib mind soola ja mee seguga sisse ning palub ümber pöörata.
ee et siis mis mõttes. Ma mõtlesin algul, et kuulsin valesti. Kutt jäi endale kindlaks. Mis siis ikka. Lasin ennast siis igalt poolt patsutada ja ise mõtlesin, et huvitav, millal viimati mind nii noor võõras mees silitas. Ei mäletagi. Mehed on koos minuga kuidagi vanemaks jäänud.
Siis mässiti mind kilesse ja jäeti 20 minutiks relaksima. Ma suutsin vast viis minutit rahulikult olla. Kohutav. Palav. Umbes selline tunne on ilmselt viineril hot dogi vahel. Vesi voolab.


Igatahes, ootasin ma pikisilmi, et kutt tuleks tagasi ja mind sellest vabastaks.  Ei ole ma spa inimene.

Seekord otsustasin, et ei jää Läti meeste peale lootma, vaid lähen oma mehega:)
 Juhtus kuidagi nii, et sattusime sinna suvehooaja avamise päevaks. Rongkäik, ilutulestik, lilled ja kontserdid ja laat...
Ma ei tea, ehk oleks muidu seal igav hakanud, aga tänu üritusele oli tegemist piisavalt.
Mul on närvisüsteem ikka täiesti pekkis: vaatan väikseid lillede ja lipukestega lapsi ja pisarad voolavad. Nii ilus.
Minu meelest on meil lätlastega väga palju ühist. Isegi Põhja- Läti rahvariided on sarnased meie omadega. Aga samas on mingid detailid, mis ütlevad, et sa oled teises riigis. Näiteks lapikuks löödud suitsukana. Köömnejuust. Hapukurk.


Jurmala mulle väga meeldib ja tegelikult olen ma natuke kade, vaadates, kuidas Läti ehitab. Teatavasti on suur osa sellest linnast vene kapitali käes ning nagu meie sõbrad lätlased naerdes väitsid, siis kohalikke selles linnas polegi, Tegelikult on Jurmala päris suur linn. Pikk väljavenitatud vorst mere ääres. Rohelisse uppuv, sirelid... Puhas liivarand ja korrastatud majad.
Väidetavalt ootavad palju lux- apartemendid ja majad ostjaid. Nii, et kui teil on vaba raha, siis Jurmala kinnisvara ootab teid;)

Ja see kõik on ilus, Ok, oli ka üksikuid maitsevääratusi, tornikesi ja krunte, kus raha oli võitnud stiili. Aga suur osa on kaunilt ja stiilselt ja ajastutruult korrastatud, Ma lihtsalt armastan ilu. Ma olen kade, et lätlased julgevad kasutada arhitekte, mitte ainult majade ehitamiseks vaid ka maastiku kujundamiseks. Kuuldavasti on Eesti väikelinnad saamas samuti abi. Väga loodan ja ootan. See kuidas vanad majad on ühendatud moodsa ja kaasaegse arhitektuuriga. Ning mõned uusehitised panid ikka lausa peatuma. Täiesti imeline Metsapark, kus loodus on suudetud taas nutikalt ühendada arhitektuuri ja ergonoomikaga. Väga muljetavaldav.
Igaljuhul
See on linn, kus raha räägib.
Nagu Monacos, on tavaline pilt Bentley numbriga AAA. Kas pole imeline, kuidas inimesel on vedanud ja ta on saanud kõige esimese numbri..:) Kuigi, aus olles, sobinuks talle rohkem number ooo või isegi vau.


Jurmala jalakäijate tänava kaubandus on midagi erakordset. Ma ei tea kust Venemaa või Hiina avarusest on see kaup hangitud, aga täiesti värskendav on näha no-name brände. Kleidid, kleidid, kleidid. Ja kasukad. Ja peakatted.

Hotell oli väga normaalne. Suured, puhtad valged toad. Kui midagi norida, siis seda, et iga ülakorruse veetõmme toimus peatsi kõrval. Mina öösiti magan, aga mu meest häiris.

 Nagu öeldud, pole ma just eriline saunainimene- ju lööb vist vererõhu väga üles. Pärast ma ei söö ega maga. Aga põhimõtte pärast proovisin ikka ära.- Soola ja aroomi ja auru ja tavaline.. väga mõnus oli minu meelest.

 Ujuda seal väga ei saa- sõna veekeskus on ilmselgelt liialdus. Aga mullivannis lebotada on võimalik. Protseduurid meil seekord hinna sees polnud. Ja minu meelest olid nad liiga kallid ka. Ning kuna me pidime aitama hooaega avada ja päeval oli vaja shopata ja muud tegemist oli ka, siis seekord oli see spaavaba spaareis.