10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

laupäev, 31. mai 2014

Vanasti oli ilu ilusam

Ma olin sunnitud raamatukaupluses tutvuma väikelastele mõeldud kirjandusega.
Ja siit taas üks äriidee meie usinatele blogijatele. Turul praktiliselt puudub tittedele mõeldud "Muna" ja "Tibu".
Raamatuid muidugi on. Nii kodumaiseid kui ka tõlgituid.

Aga ma pean siin silmas eelkõige kujunduslikku poolt.
Esiteks peaks pilt olema mõnusalt detailirohke  ja samas realistlik. Et lapsuke saaks tundide kaupa uurida ning ikka midagi uut leida.
Ja pilt peaks olema selline, et ka sõnadeta selge, milles point. Ning just see on sageli uudiskirjanduses puudu.

Teine avastus on ülimalt subjektiivne. Tänasest Eestist puuduvad Maret Krenumees, Edgar Valter, Šiima Škop, Ilon Wikland.
No ei meeldi mulle uus stiil.
Aga eks me kõik oleme oma aja lapsed....

neljapäev, 22. mai 2014

Sõit sõit linna, mis sinna minna

Ma annaks taas tasuta ära ühe äriidee.

Tänu tööle olin ma "sadu" kordi käinud Riias, Pariisis ja Amsterdamis. Kord küsis üks tuttav, kes asutas end reisile, soovitusi- mida teha, kuhu minna jne.
Ning sain aru, et kuigi ma olen neis linnades korduvalt käinud- pole ma seal tegelikult käinud. Pikad tööpäevad. Õhtul kell 7-8 jõuad surmväsinuna hotelli. Parimal juhul jaksad veel söömas käia, siis teed paar tundi arvutis tööd ja vajud magama. Linna, kui sellist, ei näegi.

Pärast selle teadvustamist orgunnisin ma kiirelt spetsiaalsed perereisid ja vähemalt nende sihtkohtadega on nüüd korras.

Aga äriidee on järgmine. Poed  ja muuseumid on õhtul peale tööpäeva lõppu juba kinni. Üksiku naisterahvana kuhugi pimedale tänavale hängima väga ei tõmba. Selleks et oskaks kuhugi minna, peaks eelnevalt pisut kodutööd tegema, aga see läheb tavaliselt meelest ja aega pole ju ka.
Miks ei võidaks korraldada õhtuseid linnaekskursioone üksikutele töö-turistidele. Meid on ikka päris mitu.

teisipäev, 13. mai 2014

Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika"

Kui olin kolmandat korda Pariisis, majutati mind mingil segasel põhjusel teisest eraldi. Väljusin metroost. Näljane, väsinud, higine. Kõige tipuks oli katki läinud kohvri vedamise süsteem, seega pidin oma kahtekümmet kilo ja käekotti ja arvutit ise tassima.
Väljas oli pime. Hakkasid kogunema noortekambad. Lärm, prügi ja eranditult mustanahalised inimesed.
Toona jõudis esimest korda kohale, et kõigil suurlinnadel on lisaks turisti-vanalinnale ka oma Lasnamäe ja Mustamäe ja Õismäe. Täiesti glamuurivaba.
Ja nii nagu mina käisin viimati Tallinna vanalinnas...eee.. ei mäleta millal. Nii võivad ka seal elavad inimesed elada oma elu Pariiisis nii, et pole kordagi käinud Louvres või Eiffeli tornis. Kodu- töö-pood-kodu.

Ma ei ole kindel, kas seda raamatut peaks laitma või kiitma.
Kuna ta ei vastanud absoluutselt ootustele. Alates täiesti glamuurivabast Pariisist, mis oli täiesti ootuste vastaselt lihtsalt linn. Ja lõpetades sisuga.

Mingeid külgi võimendades oleks sellest saanud ideaalse seebika. Kui mu käes olev raamat oleks olnud paberist, oleksin selle lõpetades ilmselt suurest nördimusest voodi alla saatnud. No mis mõttes selline lõpp. Autor vihjab ja lubab... ja ta ei tee sellest seebiooperit?!

Samuti oleks see võinud olla migrantide, uute alguste ja muudatustega kohanemise raamat. Vastandumine sundsaadetute ja vabatahtlikult lahkunute vahelt.  Vaesus ja nälg ja eneseületamine. Raamatus olevad helged ja tänulikud ja optimistlikud kirjad mineviku põrgust ja teisalt "kõht täis riie seljas aga ikka pole rahul" permanentne kaasaegne depressioon moodustavad kohati väga hea kontrasti. Aga üldistamiseks on seda natuke vähe, sest ENSVst lahkumine oli põgenemine nö kunstilisest seisukohast valedel põhjustel. Need olid sama medali kaks erinevat poolt. Ühed viidi uuest reziimist vägisi, teised põgenesid vabatahtlikult,
Parema kontrasti oleks andnud uusemigratsioon. Lahkumine kauaoodatult pudrumägedelt. Vabaduse vahetamine veel suurema vabaduse vastu.

Või oleks võinud olla põlvkonnaromaan. Aga selleks oli selles raamatus liiga palju autorit ennast. Lapsepõlveseigad olid küll huvitavad ja ilmselt lisatud loo tegelaste tausta avamiseks, kuid järele mõeldes moodustasid nad pigem ballasti. Kerge guugeldamine ei andnud mulle autori vanust, aga loetu põhjal ma otsustan, et tegemist on üsna noore inimesega.
Üldistuste jaoks jäi minu jaoks pisut väheks elutarkust ja kogemusi.

Kas pole veider, et sügava romaani saamise kriteeriumid on nii kergelt prognoositavad ja etteennustatavad? Selleks et olla diip, peab olema klišee.

Aga Katrina raamat ei olnud. Ta oli ühe noore inimese ja tema segase suguvõsa lugu. Ja just sellisena ta mulle väga meeldis. See on täpselt minu raamat: minu teemad. Ma võin täiesti ära uppuda lugudesse. Mõttesse, et kunagi elasid inimesed ja mis elu nad elasid. Miks nad just niimoodi käitusid. Mida seljas kandsid, mida lõunaks sõid ja mida naabrile ütlesid.
Katrina on selle tunde väga hästi edasi andnud.
Kohati oli tajuda autori püüdu anda raamatule sügavust ning seda raamatut on hinnatud ja auhinnatud- seega, ju see püüdlus ka spetsialistide silmis teostus. Mina hindan seda raamatut eelkõige, ja vastupidi, selle kerguse ja siiruse pärast. On nagu on. Milleks üle mõelda.

Ma ei leidnud internetist, kui palju on selle raamatu põhjal tegu autobiograafia ja tõsieluga. Juhul, kui see on välja mõeldud, siis on see välja mõeldud väga hästi.