10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

reede, 14. august 2015

Amsterdami TOP

Ööbimine
Kesklinna hotellide toad on reeglina imepisikesed (olen ööbinud 1,7x 2 m toas) ja söök, kui pole spetsiaalselt märgitud, on üsna nadi a la prantsusmaa. Mõistlikum (kui pole euro-buffee) on sellisel juhul süüa hommikust väljas. On spets kohad, palju pakutakse pannkooke. Ja mingi 5 euriga saab kindlasti söönuks.
Äärelinnas võib juhtuda, et rajoon eeldab pearätikut:), aga hotellid on kaasaegsed, suured. Ja ka toit on seal tavaliselt laia valikuga hommikubuffee.

Kui olete autoga, siis soovitan kindlasti Park and Ride parklat linna servas. Auto linna äärde parklasse ja sealt saab tasuta ühistranspordi päevapileti. Trammiga on kesklinna vaid paar peatust.
Kesklinnas parkimine on kallis, lisaks kohtade puudus, kitsad tänavad, hullud jalgratturid..
Ühistransport on väga hea. Ja vahemaad lühikesed.
Taksoga lennujaamast kesklinna on ca 35-45 euri.


Trammipileteid saab muidu osta trammist seest, trammi keskel on putka, kus neeger müüb pileteid. Hind ca 1 eur, sõltub tsoonist. Saab osta päeva-tunni jne pileti. Kõik räägivad inglise keelt.

Rongipiletiga on keerulisem. Mina pole nende mitme korra järel veel suutnud lahendada piletiautomaadi kasutamise saladust. Aga äkki sul õnnestub...:)
Pileteid on mulle vajadusel müünud hotelli reception.


Vaatamisväärsused ( mis siia kirja panen) on kõik jalgsi leitavad- käidavad. Piisab kui sõita nt Central Stationisse ja sealt hakata jalutama.

teisipäev, 4. august 2015

J. Petrone Minu Eesti 3

See ei ole minu Viljandi. See ei ole minu Eesti. 

Kui esimestes raamatutes oli veidi äratundmisrõõmu, siis nüüd tiirlevad meie elud täiesti erinevatel orbiitidel.

Jah, ma tean. et  inimeste elud ongi erinevad ja see on suurepärane. See on väga hea, kui inimesed elavad omamoodi elu, mis teeb neid õnnelikuks. 
Sürr on see, et Justin pole oma maailmas õnnelik. Mispeale tahakski talle öelda, et- Hei, tule ja ela nagu 90% eestlasi. Sa päriselt ka ei pea vägistama end mingis rahvusromantilises 20. sajandi pseudoelus...
Ma ei saagi aru, miks see raamat mind ärritab.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.
Miks peab üritama sarnaneda ja võrdlema end eesti mehega? Miks ei või inimene olla tema ise. Kui ta naine oleks tahtnud eestlast, ju ta siis oleks selle eestlase leidnud.

Ja teiseks see elitaarsus ja snooblikus. 
Hea teada, et ma olen pööbel. Ma ei söö mahesepikut ja pane lapsi Waldorfkooli, sest ma ei pea seda vajalikuks. Ma ei oma kinnisvara vanalinnas, sest olen liiga vaene, et seda taastada ja hallata. Folgil ei käi, sest ei huvita ja ahju kütta ei viitsi.
Mulle tuli seda lugedes meelde koht mu lapsepõlve lemmikust "Väike teater". Kus Milie manitseb Gervaisi, kel teatritegemisest kõriauguni ja rõõmus, et lõpuks sellest pääses normaalse elu peale. Kuid Gervaisi võõrustajad tahavad teha teatrit ja Milie noomib venda: nende inimeste jaoks on see midagi eksootilist ja erilist. Ning sina pead olema viisakas ja kaasa mängima.
Sama tunne on lugedes. Et tulevad välismaalt mingid pärismaalaste juurde ja tahavad onnis elada, kuigi kohalikud on ammu majadesse kolinud. Kuidas te rumalukesed aru ei saa, et naturaalmajandus on äge. Jah ebapraktiline, ressursimahukas, vaeva ja tööd nõudev. Aga nii lahe, cool...
Ka mina sõitlen oma vanematega, kes ostavad Leedust toodud plastikkanistris piima. Aga mulle tundub, et minu  motiivid on teised. Töökohad, toidujulgeolek ja terve mõistus. Ja ma oskan lugeda.
Hea asja eest tuleb maksta rohkem, aga
Statoili kohv on täitsa ok. Ja kreeka maasikad ja ukraina arbuus lihtsalt on magusamad.