10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

kolmapäev, 29. detsember 2010

E. Gilbert Söö. Palveta.Armasta

See raamat oli planeeritud jõulukingituseks. Aga õnneks või õnnetuseks on mul (loll) komme kõik raamatud enne kinkimist läbi lugeda. Seekord õnneks, kuna selgus, et antud kingitus oleks osutunud piinlikuks.
Ilmselgelt pole ma ka ise 100% selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma üritan mitte väga kriitiliselt kirjutada.

Tegelikult on see huvitav. Ma tean, mis on depressioon, identideedikriis, eneseotsingud jne. Aga selgub, et mul pole piisavalt empaatiat. Ma ei viitsi lugeda kellegi teise depressioonist. Mu enda oma on huvitavam. 
Kas olete tähele pannud, et ilukirjandusse on ilmunud uus stiil- naisteajakirjade stiil. Raamat kirjutatakse minavormis, vahele puistates vaimukusi, palju eneseirooniat. Peategelane on 30+, keeruliste meessuhetega, üldjuhul alkohoolik ning noorem õde või üksik laps. Ta on sündinud kahe vasaku käega st väga kohmakas, saamatu ja äpu, seevastu enam-vähem intelligentne (kui jätta kõrvale fakt, et ta defineerib end ainult läbi meeste). Tundub, et tema lapsepõlves polnud meediat ega raamatuid, sest alles kolmekümnendates jõuab temani kuueteistaastaste tõdemus. Kui sul on probleem, siis tuleks see lahendada. Ja sa ei pea minema mehele ning saama lapsi. Ning kogu maailm pole pööranud oma pilke sulle.
Üllatuslikult on sel kangelasel üldjuhul väga tegus ja mõistlik ema (st et võiks ju eeldada puuduliku kodust kasvatust vms). Ja pole vaja küsida, kust sellised Lizid, Julied, Bridgetid ja Francesed tulevad. Väiksena olid nad Bellad.

Mulle jääb segaseks Ameerika lahutuste lugu- huvitav, et kõigis raamatutes jäetakse see peatükk vahele ( nt "Toskaana päikese all", meenub kohe) ja räägitakse ainult koletutest tagajärgedest. Minu mõistus ei saa aru, kuidas nendes lahutustes naised varast lagedaks tehakse. Aga igal juhul on see väga kole ja ebaõiglane. Sellest tulenevat stressi suudan ma mõista küll.

Kas pole tegelikult naljakas, kui palju määrab meie st naiste elu see, millal kohtame õiget meest, kellega lapsi saada. Sa võid ju unistada 7-st lapsest. Aga kui ei kohta seda õiget, siis see vaid unistuseks jääbki. Ja võid unistada vingest karjäärist. Aga kui õige mees kutsub sind maailma lõppu. Siis... vähemalt kaalud seda.
Kas see juhtub 20+ või 40+. Esimesel juhul on 30+ sinu elu parim aeg. Lapsed kannavad kaela, vanemad on veel kõbusad. Sul on kogunenud natuke rahakest ja sa oled tööalaselt midagi saavutanud. Sa oled aru saanud, et ka kõige lähedasemad sinu ümber tulevad ning lähevad, ja kõik mis sa oled ja elad, oled vaid sina ise. Ei pea Indoneesiasse selleks sõitma.
Kohates 40+ imikuvanemaid, jääb vaid üle kergendatult ohata- õnneks, on see läbi. Sest selles vanuses ei jaksaks olla enam ööd läbi üleval, rääkida lihtlausetega. Lisaks tead sa selleks ajaks juba liiga palju toitumisest ja tervislikkusest, mistõttu on laste normaalseks kasvatamine järjest keerulisem. Et siis, mõistan peategelase paanikat laste saamise ees küll.

Mulle väga ei istu, kui jagatakse coelholikke klišeetarkusi ning veel arusaamatum, kui see seotakse vägisi jumalaga. Tsitaat raamatust:
"Aga muidugi on Jumalale juba teada, mida ma vajan. Küsimus on selles, kas mina seda ise ikka tean. Inimene võib ju viskuda Jumala jalge ette abitus meeleheites- ma ise olen seda korduvalt teinud-, kuid see tuleb ju ainult kasuks, kui sa oskad midagi konkreetset ette võtta".
Kallis inimene. Just nii see ju ongi. Mõtle välja mida sa tahad ja siis tee seda. Jäta jumal rahule.

Raamatu teine ja kolmas osa on paremad. Reisikirjeldustena on Bali ning India väga põnevad. Eriti lahe oli Bali meditatsiooni õpetus- lihtsalt istu vaikselt ja naerata. Seda peaks me kõik sagedamini tegema.
Mulle ilmselt meeldiks selle autori teisi jutte lugeda. Kus peategelaseks pole tema ning tema õnnetu elu.

* pilt on varastatud internetist.

teisipäev, 23. november 2010

K.Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Algus oli raske, sest see raamat on masendavalt halvasti kirjutatud (tõlgitud?), kuid mida edasi, seda rohkem kaalub põnev lugu Afganistani elust olust läbi aastakümnete üles lugemise vaevuse ja lõpuks harjud ära, et tekst peabki olema üheplaaniline ja lakooniline.
Pean tunnistama, et minu teadmised islamielu kohta pärinevad vaid ühest Jeemenist rääkivast raamatust- Z. Muhseni "Müüdud", mis oli ikka väga räige, ning meediast . Ning ka selle raamatu tutvustus oli ilmselt koostatud minusugust lääneinimest silmas pidades.
Ma arvan, et raamat oleks olnud tegelikult mõjusam, kui loo teljeks oleks olnud nn normaalsed inimesed. Perevägivald, vähemalt minu jaoks, mõjus ühiskonna kallal toime pandava vägivalla taustal väheolulisena. Rahumeelse pere baasil oleks muudatused ühiskonnas ning nende mõjud ilmselt tundunud veel mõjusamad. Aga ju oli selllise stereotüüpse vägivaldse islamiperekonna keskmesse toomine vajalik müügieduks. Ja töötas ju ka minu peal.
Aga raamat hakkas peale tasa ja targu ning edenedes sai põrmustatud viimasedki eelarvamused. See oli raamat koduvägivallast, missugust leidub ka meie armsas Eestis. Selgus, et islamimaailmas elab täpselt samasuguseid mölakaid nagu kogu maailmas. Ning äärmiselt meeldivaid inimesi nagu kogu maailmas. Ülimalt armas oli inimeste, kui nad parasjagu üksteist ei peksnud ja ei tapnud,  vaheline suhtlemisstiil. Austav, aupaklik, lugupidav.

Raamatuid sõjast sai viimati loetud kooli ajal. Ja teadagi mis sõjast. Seetõttu, ei midagi üllatavat. Sõda on masendav ja julm igal pool. Sõltumata eesmärkidest, miks sõditakse. Kui II MS jääb kuhugi kaugele, siis Afganistan on saatnud mind kogu teadliku elu. Raamat lõppeb optimistlikult aastal 2006, kuid teadmine, et see kõik, mis seal kirjas, pole ikka veel läbi... see puudutab kuidagi eriti lähedalt.

Ma olen üldjuhul suhtunud üsna skeptiliselt igasugustesse "rahuoperatsioonidesse". Lugedes seda raamatut, hakkasin aga mõtlema, et äkki tõepoolest. Kui üles on kasvanud mitmed põlvkonnad, kes ei teagi mis on rahulik elu, kes ongi näinud ainult sõdimist ja vihkamist. Kes on üles kasvanud keeluga naerda ning laulda... Äkki polegi teisi lahendusi, kui et keegi väljastpoolt peab minema ja diktatuuriga rahu kehtestama? Huvitav oleks lugeda (aga ilmselt ei saa seda veel niipea), kuidas siiski õnnestus näiteks Usbeki  ja Tadziki jt kultuuriliselt nii erinevate maade "sõbralik" N Liitu kaasamine, ja miks 30 aastat hiljem Afganistan ebaõnnestus?
Ja selliseid kohti on maailmas kurvastavalt palju. Grupikesi, kes ihkavad võimu ja on selle nimel valmis maha tapma oma rahva. Kuigi, ausalt ei saa ma aru, mis point on võimul, kui su valitsetav ala on maatasa tehtud ning inimesed tasalülitatud. Võim vägivalla pärast?
Huvitav, et revolutsionäärid ei õpi sadadest kogemustest ning tuima järjekindlusega notitakse maha lisaks eelmise valitsuse funktsionäridele (mis on mõistetav) ka tippspetsialistid- arstid, õpetajad, advokaadid jne. Miks on see vajalik? 

Teine mõte, mis mul tekkis, kas nende lõputut kodusõda pidavates riikides poleks relvadest tulemuslikum propaganda? Mul on raske uskuda, et inimesed võitlevad ainult võitluse enda pärast nii palju aastaid. Ju seal taga on ikkagi mingi idee ja veendumus. Ning vähemalt teoreetiliselt oleks rahu saavutamine võimalik juhul, kui kriitiline mass karismaatilisi juhte mõtleks sarnaselt.  Venemaa ja ameerika on maailmameistrid propagandas, ajupesus ja Pr-i alal. Miks seda ressurssi ära ei kasutata? Ma ei hakka mainimagi, et on ju tehtud hulgi doktoritöid organisatsiooni käitumisest ning kusagil ilmselt ka välja töötatud toimivad(?) teooriad destruktiivses organisatsioonis (mida ju riik on) korra loomiseks?

Täiesti kontekstiväliselt meenus mulle millegipärast Leningradi blokaad. Kui abiorganisatsioonid ka enam ei toetaks. Tsiviilelanikkond sureks nälga ning valitsev- võitlev klikk jääbki üksinda omaenese ambitsioonidega? Kas nad siis saaksid aru? Või on see paratamatu, et alati on kusagil keegi, kes pole rahul ja on valmis selle nimel tapma?
Afganistani kontekstis on meie elu ikka täielik lill. Me oleme saanud elada rahus 65 aastat!

esmaspäev, 26. juuli 2010

Eestlane ja venelane vol7- rahvaste suhtlemise keel

Lugedes selliseid artikleid, tundub mulle vahel, et aeg on seisma jäänud. Ei, kindlasti mitte ei eita ma vene keele õppimise vajalikkust ning  täiesti kindlasti ning omal nahal olen ma tunda saanud, kuidas vene keele oskus annab konkurentsieelise.
Aga järgnev põlvkond?
Hiljuti oli paanika selle üle, et avalikus teenistuses on liiga vähe emakeelena vene keelt kõnelevaid inimesi. Ei tea, ehk see avalikus sektoris nii ongi. Aga kui vaadata natuke laiemalt, siis - üllatus, üllatus- peale on kasvanud uus põlvkond esimese keelena vene keelt rääkivaid inimesi kes aktiivselt osalevad Eesti elus ja muuhulgas valdavad vabalt nii eesti kui ka inglise keelt.

Tippkokad. Terve plejaad tippsortlasi. Võistlustantsijad. Võimekad (aja)kirjanikud. Tuntud stilist. Armastatud lauljanna ning mitmed näitlejad. Arstid ja politseinikud. Pool Tallinna linnavalitusest....
Kui veel allapoole vaadata- vaadakem (eliit)koolide klassinimekirju- kus traditsioonilised vene nimed rõõmsalt kõrvuti eesti nimedega.

Vahepeal on peale kasvanud uus põlvkond sotsiaalselt aktiivseid venelasi, kes nagu iga vähemus on olnud sunnitud topelt pingutama, et olla edukas; ning on seetõttu tublimad kui nii mõnigi loru eestlane.
Ehk siis- mulle tundub, et vene keele õpe nö integratsioonieesmärgina on küll ajast ja arust. Uus pealekasvav vene põlvkond ei vaja, et eestlane nendega vene keeles räägiks. Tänased noored räägivad mõlema poole jaoks neutraalset inglist.

Vene keel kui keel- jah, sellega olen ma nõus. Paraku on iga keele kinnistumise aluseks praktika. Ning elu pakub meile praktiseerimseks, kui välja arvata ühistukoosolekud, (kahjuks) ainult inglise keelt. Lisaks vene keelele ei oska noored põhjaeestlased enam ka "loomulikust intelligentsist" soome keelt. Kunagine motivaator keeleõppeks- põnevamad teleprogrammid, on kadunud. Pole enam põhjust.
Ma olen nõus nendega, kes leiavad- inglise keel A keelena on mõttetu- lapsed saavad selle selgeks nii ehk naa (nagu meie põlvkond omal ajal vene keele).
Iga keele oskus tuleb meile kasuks, eriti kui tegemist on naabriga. Ma kahtlustan, et 10 aasta pärast pole vene keele vajadus proportsionaalselt suurem, kui meie teiste naabrite- soome, rootsi ja läti keelte oskajate oma.
Prantsus, saksa, araabia, hispaania ja hiina nagunii.
Noored õppige!

reede, 23. juuli 2010

D. Carnegie "Kuidas võita sõpru..."

Kuku raadio kummitab terve nädal, et D.Carnegie raamatust "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi" on välja antud uus trükk.
Ma lugesin seda raamatut ääretult vastuvõtlikul ajal teismeeas ning  kindlalt võib väita, et see on üks raamatutest, mis on mu elu mõjutanud ehk rohkemgi kui tahaks. Nii mõnestki selgeksõpitud "nipist" üritan siiani lahti saada...:)
Ma mäletan, et mu peamine emotsioon seda raamatut tookord lugedes oli kartus- aga mis siis, kui keegi teine on veel seda raamatut lugenud ning näeb mu "trikid" läbi?
Sest see raamat töötas ja töötab. Inimestele meeldib meeldida. Neile meeldib positiivsus, kiitused ja oi, kuidas inimestele meeldib rääkida iseendast. Uskumatult palju on inimesi, kes peavad parimaks sõbrasuhteks vahekorda, kus üks pooltest ainult räägib (iseendast) ning teine kuulab.

Kas see raamat on manipuleerimisõpik?  Peaaegu sajanditagused kirjapandult elementaarsed ja labased tunduvad nõuanded aitavad ideaalselt. Siinkohal võib muidugi küsida, et kas see ongi ebaeetiline- kui manipuleerimisvõteteks ja oma tahtmise saavutamiseks on huvi tundmine kaaslase mõtete ja tunnete suhtes, kiitmine ja teise tähtsuse rõhutamine?  Kui meie manipulatsioon jätab kaaslasele hea tunde.
Manipulatsiooniõpikuks muudab selle raamatu pigem eesmärgiasetus: "Kuidas võita sõpru". Kas sõprus on sõprus, kui me peame teadlikult endale meelde tuletama, et "peab olema" näiteks osavõtlik?

D. Carnegie õpetuste suurim probleem, minu arvates, on enese isiku mahasurumise strateegia. Võimalik, et siinkohal tuleb mängu meie Ida-Euroopa taust ja eilses Ekspressis hästi lahatud "süütunde" teema. Mistahes rahvusvahelisel kohtumisel saab kinnitust, et need peatükid tuleks eestikeelsest versioonist küll kiiresti eemaldada:)
Eelpoolt nimetatu on see, mida üritan mälust kustutada ja mitte kasutada. Nõuanded a la räägi teemadel, mis huvitavad vestluskaaslast; rohkem kuula kui räägi; ärge öelge teisele, et ta eksib; vaidlustes võitmiseks on vaja vaidlustest hoiduda  ning lõputu mõistmise- empaatiavõime rõhutamine- on vähemalt minu puhul osutunud pigem takistuseks kui eelisteks.
"Suureks saades" avastasin ma, et suur osa inimestest, kes on edukad,  teevad vastupidi: nad ei kuula teiste arvamust; nad esitavad oma arvamuse kategooriliselt ja vastuvaidlemata toonil; kui neile miski ei meeldi siis nad sekkuvad, õiendavad, karjuvad.
Kunagi sai vaieldud- kas inimeste vastu, keda kardame, saab tunda austust. Minu seisukoht oli, et ma võin kuuletuda, aga kindlasti ei austa ma inimest, keda kardan- pigem põlgan. Reaalsus näitab, et tegelikult suurem osa meist kardab austab ja kuuletub samal ajal meeleldi.
Ehk siis- kui lähtuda raamatu pealkirjast- "kuidas mõjustada inimesi", siis tulemi annab pigem vastupidine. Ole enesekindel, kirglik, ära ürita alluvaid/koostööpartnerit liigselt mõista, vaid tegutse ainult enese heaolu ja eesmärgi nimel.

Kui unustada sõprade võitmise ja inimeste mõjustamise ambitsioonid- siis tegemist on suurepärase raamatuga, mis tuletab meelde:
Inimesed, olge ilusad, head ja hoolivad. Armastage üksteist ja siis armastatakse ka teid.

esmaspäev, 14. juuni 2010

Kreeta, Kokkini Hani

Vahel on nii, et koht ja kõik on väga head, aga olemine pole see õige. Tegelikult oli Kreeta super. Eriti tänase Tallinna ilmaga võrreldes- soe, päike paistab, sinine väga puhas meri. Sõbralikud ja lahked inimesed. Hea söök. Aga midagi on ikka valesti.
Esiteks vaevas mind mingi täiesti seletamatu unetõbi- iga vaba sekund vajusid mu silmad kinni ja ma lihtsalt magasin. Teiseks oli esimesed neli päeva mu kõht totaalselt kinni. Õnneks meenus esiemade tarkus: söö tänavalt ostetud pesemata maasikaid:) Ja siis, kolmandal päeval ilmusid kurat teab kust kohast välja sääsed (!!!). Pole just väga seksikas olla, kui su värskelt pruuniks (loe: punaseks) päevitanud nahal on kahesentimeetrised punnid. Kusjuures, ilmselt kuulusid need sääsed mingisse ülemaailmsesse võrku- nad teadsid täpselt, nagu ka Eesti omad, et maitsev olen mina, mitte mu toanaabrid. Lepatriinuvälimus oli seega ainult minul:(

Hotell, kus me olime, oli Themis Beach. Midagi halba öelda pole- kõik mis vaja- föön, konditsioneer, rõdu olid olemas. Eestlastest olime ainult meie. Peamine klientuur olid prantslased. Paaril hommikul oli vesi ära, aga tõele au andes reageeriti probleemile kiiresti ja hiljemalt poole tunniga oli alati asi lahendatud.
Kui norida, siis seda, et käterätikuid laenutada ei saanud. Ok, hind, millega neid "supermarketis" müüdi, polnud kõrge- 3-5 eurot, aga kui su kohver on pakitud millimeetri täpsusega, siis mitte väga kvaliteetse purukesi väljastava rätiku lisandumine sinna väga rõõmsaks ei tee... Väidetavalt olid rannas ka lamamistoolid tasulised, aga kuna meie bassein, mille ääres sai igati tasuta olla, oligi nö rannas, siis kinnitada/ümber lükata seda ei oska. Positiivne- see oli esimene kord, kus mul õnnestus lõunamaal olla LIIVArannas!! Liiv selle sõna otseses mõttes nagu Pirital või Pärnus.
Naljakas on see, et vahetult enne väljalendu otsisin Ülemiste keskuses neid papusid, millega kruusal kõndida- mingid väga nõmedad sain- ja neid ponudki vaja:) (Tagantjärele tarkusena selgus, et kohapeal müüdi neid papusid soodsalt ja väga poppe mudeleid).
Liivarand ise, tundus, oli üsna kena vedamine- Hernossioses näiteks oli laus kruus ja kivid. Liiv näis olevat Knokko Hanist Irakloseni.

Kohapeal selgus ka tõsiasi, mida ka varem olime kogenud- eetlased ei taha/viitsi/saa ekskursioonitada. Pakkumises oli vaid kolm asja. Kaks merereisi: Spinalonga ja Santorini; mis ma olin enda jaoks välistanud, kuna ma laevasõitu ei talu väga hästi ja Kreeta õhtu.
Tegelikult on see väga kurb. Omal käel käimisel on omad võlud- rohkem selline feeling ja vaated teema. Paketireisi point võikski ju olla see, et saan ajaloolistes kohtades kuulata professionaalset eestikeelset giidi... Aga, no mis teha. Estouri giidid ise olid reipad ja asjalikud - ju siis maksavad meie inimesed rohkem päikese kui muljete eest:).

Spinalonga saar
Oli tegelikult tore.
Natuke kõhe ka- olete te ikka kindel, et enam midagi ei nakku...Asub Agios Nikolaose ranniku lähedal ning nö "koosneb" 16. sajandil rajatud Veneetsia kindlusest, mis oli päris hästi säilinud. 20. sajandi alguses kasutati seda saart leprosooriumina, viimased patsiendid lahkusid saarelt alles 1950-date lõpus. Kuna majad, veevärgid jne olid üsna kenasti alles, siis tekkis päris õõvastav tunne ja trööstitu ettekujutus, kuidas võis olla elada eraldatud saarel ilma toidu ja veeta, mida vaid lahkest armust ja omaenese võitluse eest sai. Kogu pind koosnes ainult kaljust- väidetavalt mäe tipus sai natuke köögivilju kasvatada. Vihmavee kogumiseks olid rajatud tsisternid. Ehk siis suurem osa eluks vajalik toodi saarele väljastpoolt. Väidetavalt olevat mingil perioodil haigete hulka sattunud kõrgema hariduse ja jõuka taustaga noored mehed, kes asjaga ei leppinud ning valitsuselt garantiid ja normaalsed eluks vajalikud tingimused välja kauplesid.


Saarelt tuli ka väike vastus Kreeka majandusraskustele- asustamata saarel, kuhu pääseb ainult laevaga on tööl inimene, kes pileteid müüb ja kaks (!) tsikki, kes neid pileteid kontrollivad:) Neid sotsiaalseid töökohti oli tegelikult rohkem ja veel- tühermaal korraldas tasulist parkimist keegi mees, bussides olid piletimüüjad jne.

Peale saare külastust (minu jaoks) enam nii tore polnud. Meid viidi väga loksuva paadiga ujuma ja piknikule. Minu jaoks, kes ma väga rahvamasse ei armasta, oli karjuvalt arusaamatu, et 50 meetrisele  paradiisirannale- koht oli tegelikult väga ilus- asustamata saar helevalge liivaga- toodi korraga 3 laevatäit, ehk siis ca 300 inimest. Ja üsna varsti lisandus veel kaks laeva. Kui ma lisan, et osa neist inimestest olid meie idanaabrid, siis pole  vist keeruline ette kujutada, mis seal toimus. Samal ajal, kui ujuti, valmistas laeva meeskond meile süüa- grillis liha + kreeka salat (mis siis veel), mida siis need 100 laevas olevat inimest kenasti järjekorras seistes ja hiljem põlve peal kõikuvat kandikut hoides üritas manustada. Ilmselt oli maitsev. Mul oli tõesti paha ja stress trügimisest ning kisast.


Knossos
Oli mega. Läksime sinna ühistranspordiga. Mille kiituseks peab ütlema- et väga hästi korraldatud. Bussid on puhtad, konditsioneeriga, käivad regulaalselt ja graafiku järgi ja hind polnud ka väga kallis ( ca 1,70 Knokkini Hanist Iraklioni ja vist sama palju maksis ka pilet Iraklionist Knossosesse). Lisaks räägivad kreetalased väga head inglise keelt ja on väga lahked aitama, selgitama.

 Knosssoses on ca 2000 aastat enne Kristust rajatud palee varemed. Seal käies jäi kummitama kaks küsimust. Esimene, kui palju ajaloost on siiski tõde ning kui palju sellest interpreteering ja ajaloolaste fantaasia. Kui me leiame paleest hästi säilinud esindusliku kivitooli ja tooliga samas ruumis on ootamiseks pingid ning "bassein", kus legendide järgi käidi end enne kuninga ette ilmumist puhastamas.. siis, kas me ei tee viga, kui me tõlgendame kõike meie kaasaegsete arusaamiste, sümbolite, tähenduste ja moraalinormide järgi. Et kui on vinge tool- ju ta siis kuningale kuulus. Aga, kui tegelikult oli tegemist hoopis saunaga ning see ebamugav kivitool kuulus seljapesijale? Või piinakambriga, kus paharetid pidid selle tooli peal isutma ning kui nad siis kokku vajusid, siis kasteti neid elustamiseks basseini... või veel mõni kolmas-neljas variant. Kui välja arvata laava või igijää alt välja kaevatud tsivilisatsioonid, siis üldjuhul ei lõppenud ju elu järsult, ühe sekundiga. Asjad, esemed võivad alles olla ju juhuslikult. Ning miks me arvame, et kujutav kunst kajastas reaalselt toimuvat ning tegemist polnud muinasjuttude, kujutluste, fantaasiate jäädvustamisega? Ning ürikutes on kirjas vaid ülikute elu- kuidas me saame olla kindlad, et see on tõde mitte "tõde" ja valitseja poolt soovitud lahendused. Ehh, miks ma küll koolis ajalootunnis magasin...
Ja teine, kui palju peaks säilitama ja kui palju taastama. Kuulsin kõrvalt, kuidas üks kohalik giid turistidele solvunult kurtis, kuidas Evans (see vend kes selle kõik on välja kaevanud ja taastanud) on kõik ära rikkunud. Turistina pean ausalt ütlema, et minu kujutlusvõimest jääb kivihunnikute imetlemiseks väheseks. Ma siiski eelistan taastatud variant- mis on võimalikult originaalilähedane ja konkreetsete viidetega- kus originaal ja kus koopia. On ikka vaks vahet, kas vaadata asja jooniselt või tegelikus elus. Ikka hämmastav nutikus näiteks külmiku ehitamisel, kus jõe külm vesi jahutas pidevalt marmorplaatide vahel olevat säilitatavat toitu. Või geniaalsus veevärgi ja kanalisatsiooni rajamisel.

Omal käel rendiautoga sai käidud saare teises otsas.
Kourna järve ääres. Noh. Järv nagu järv ikka. Järve ääres tehti veesõidukite äri legendiga, et teisel kaldal elavad kilpkonnad. Töötas päris hästi:) Kilpkonni polnud muidugi kodus. Aga kuna järve põhi oli mudane ja kivine, siis ujuma oligi parem minna järve keskelt. Vahelduseks oli päris hea magedas vees ujuda.
Plaanis oli minna Kouna koopasse, aga see olevat kinni. Soovitati lähedal asuvat koske, mida otsisime päris tükk aega, kuna me ei suutnud uskuda, et olemasolev nire ongi see vaatamisväärsus, mida otsima olime tulnud:)
Vahepeal sõime ühes teepeale jäävas tavernas, mis on märkimisväärne seetõttu, et kohtasime esimest mitte-inglise-keelt rääkivat kreeta prouat. Aga, milleks meile keel, kui on olemas käed ja naeratused:) Proua talutas meid kööki ning potikaasi järjest üles tõstes lasi söögi välja valida.

Koht, mida ma soovitan on Preveli. Mungaklooster (korralikud riided kaasa!), muljetavaldav trepp (400 astet!) järsakust ala rannale ning palmimetsa.

Minu soovituse saab ka Iraklion. Samas, Hernossius linnana mulle ei meeldinud. Aga Iraklion oli kena linn korralike poetänavatega ning laupäeval suure turuga. Esimest korda elus õnnestus mul lõunamaal näha ka Eestist soodsamaid puuviljahindu: kirsid olid kallid- 4 eur/kg, maasikad 3 euri, virsikud-nektariinid-aprikoosid 2,50-2,70 euri. Aga sisuliselt ilma rahata- ja millise kvaliteediga!! olid arbuusid, apelsinid ja tomatid- 0,4- 0,7 euri/kg.  Ja siis veel igasugu oad, porgandid, sibulad, roheline... mmm. Super! Ma võikski ainult sellest kõigest toituda.

Viimasel õhtul käisime Kreeta õhtul. Bussis oli kui tegevus anektoodist- eestlane, prantslane ja venelane. Eestlased istusime kui hiirekesed, samal ajal mõnitasid venelased omas keeles prantslasi ja prantslased venelasi. N'est-il pas terrible, esli ponimaes jazõki. Uskumatu, ma ütlen.
Õhtu oli vägev- liiga palju veini, aga liiga vähe sai ise tantsida. Mäletan, et juurdlesin selle üle, et tantsutüdrukutel on nende ala kohta liiga jämedad kintsud ning üks neist meenutas Viire Valdmaad.
Huvitav, et kui antiigiaegsed käisid riides ilmastikukohaselt, siis nn uuemad rahvariided koosnesid mitmest kihist mitte eriti õhukestest riietest? Tsivilisatsioon kehtestas ilu normid?
Huvitav oli vaadata ka tantsude arengut. Kui antiigiaegsed olid selgelt mõjutatud egiptuse ja india suunast (või tegelikult vist eelkõige nende joonistest??), siis uuemad olid selgelt slaavi mõjutustega. Lisaks midagi hispaaniast ja iirist. Ja üllatavalt mitte midagi itaaliast, mis ometi peaks olema kultuuriliselt tihedalt seotud. Et ühed olid külalised ja teised vallutajad??
Kreekakeelne "Terviseks!" kõlas kui eestikeelne "Jamas!" (kahjuks ei suutnud/ei osanud google translatorist õiget vastet leida)-  mis kirjeldas üsna täpselt olukorda, kus veini oli veel ja rohkem ning tantsud järjest hoogsamad:)...

Kreetaga seostub mulle veel üks iseäralik asi- lõhnad. Nimelt domineerisid seal kaks lõhna. Üks oli lihamaitseaine lõhn (ilmselt siis naatriumvesinikglutamaadi lõhn?) ja teine millegipärast kanepi lõhn. Ma ei oska leida ühtegi seost Kreeta ja kanepi vahel, ju oli see mingi teine taim/asi, mis sellist haisu levitas- aga ausalt, vahel oli tunne nagu käiks Amsterdami vanalinnas....
Teine asi, mida üllatusega tähele panin- kui palju tähti on kreekalt saanud endale vene tähestik! Nüüd, kodus natuke lisaks uurides tundub see ajalugu silmas pidades loogiline- aga huvitav, et ma polnud seda kunagi tähele pannud.
Kreeta kliima on samuti väga huvitav. Mul oli vaheldumisi kananahk külmast tuulest ihul ja teine hetk oli praktiliselt seniidis oleva päikse tõttu nii kuum-nii kuum. Mul on kusagilt häguselt meeles, et vaheldumisi külma-kuuma on tervisele kasulik. Loodetavasti oligi:)

et siis. Tore oli. Ja soe:)

laupäev, 29. mai 2010

Eestlane ja venelane vol6- Ilu

Meie linnaossa on rajatud imeilusad lillepeenrad. Kui muruniitmiseks paistab raha jätkuvat, siis lillekesed upuvad maltsa sisse.
Iga kord, kui käin sealt mööda, juurdlen kas mind arreteeritaks, kui võtaks kätte ja rohiks peenrad ära. Pole ju suur töö, saaks natuke füüsilist koormust ja silmale ka kenam vaadata.
Täna vaatan- mutike nokitseb lillepeenras.
No vot. Samal ajal kui mina, eestlane, juurdlen targutan ja mõtlen. On aktiivne kaasmaalane võtnud kätte ja teeb lihtsalt asja ära.
Püant oli ootuspärane. Tädike ei noppinud mitte maltsa vaid ilusaid punaseid tulpe...

pühapäev, 16. mai 2010

Eestlane ja venelane vol5 -On mai

Üle terve linnaosa kaigub kellegi poolt põhja keeratud "Katjuša". Samm sobitub automaatselt laulutaktiga. Kreegid õitsevad. Tunnen end ihaldusväärse Katjakesena na bereg...

Noormees ja neiu suitsetavad ja rüüpavad laste turnimispuul istudes siidrit. Jõuan lähemale. Eestlased? Ja sekund hiljem imestan oma imestamist. Õigupoolest elab meil siin ju lausa  mõnikümmend tuhat eestlast. Mõni võib ju vabalt vahel väljas käia ning alkoholitarbimine pole samuti eestlaste juures midagi imekspandavat.
Järgmise ringiga paari juurde jõudes näen, et seltskond on täienenud. Pilt on täiesti sürrealistlik. Noorte juures istub särav hallipäine elatanud vene vanadaam suu kõrvuni, käes Alexanderi purk. Oma kasvu kohta liigkõrgel pingil istudes kõlgutab lustakalt jalgu...
Jõuan lähemale. Parasjagu toimub integratsioon. Noormees seletab kanges vene keeles prouale, kuidas ta räägib vabalt inglist, rootsit ja soomet. Proua irvitab ja teeb tegelikus "rahvaste vahelises suhtlemise keeles" ettepaneku- davaika, võtame selle peale.

Keskeas mees õngitseb prügikastist kilekoti. Tühjendab sisu prügikasti kõrvale. Tühja koti sisse ammutab seaduskuulekalt oma koerakese poetatud junnid.

Linnaosa kuuleb kolmandat korda jõulise vene meeskoori esituses Katjakese unistustest.
Jõuan koju. Raadiost algavad "Uudised koduvabariigist"...

reede, 30. aprill 2010

Welcome to Estonia

Kas usute, et Euroopas, Saksamaal, on ikka veel inimesi, kes tõemeeli küsivad- a kus see Eesti asub? Leedu, see on endine Venemaa, eks? Kas te kuulute Euroopa Liitu?
Ja täiesti intelligentsed inimesed. Haritud, juhtivatel kohtadel.
Lugege Ninataga väga head postitust. Maailm on küll küla ja kaardid mängitakse ilmselt varsti ümber. Aga Eesti on endiselt mõttetu Venemaa provints:(

Ma olen praegu natuke liiga väsinud, et rohkem kommenteerida..:)

kolmapäev, 28. aprill 2010

Reisimõtted

Jalutasin täna hingematvalt ilusas Mirabelli aias ning mõtlesin, et tegelikult ma ju ei tea. Ma pole vist 100 aastat käinud vanalinnas ja Kadriorus. Äkki on ka meil pingid ja kena muru kus piknikku pidada. Lillede juures sildid, et teaksid, mis sordiga tegemist jne.
Kunagi üks lätlasest kolleeg rääkis õhinal, et suvel on plaanis Saaremaa reis, mispeale teine lätlane küsis mu käest- aga mis teil seal huvitavat on...? Ei osanudki tookord vastata. Kadakad ja puhas loodus. Neil Lätis on seda samuti. Ja mis Saaremaa, ei oska ma midagi rääkida ka  Tallinna vanalinnast või mõnest teisest vaatamisväärsusest.
Välismaal turismiobjektidel ahhetades mõtlen alati, et huvitav, kas kohalikud ka ise teavad kui palju neil on ilusat ja huvitavat. Sest Eesti osas on vähemalt minul küll suured lüngad...


Ma täidan alati püüdlikult ära hotellide tagasiside lehed ja siis järgmises linnas uues hotellis saan aru, et see on üleüldine. Igal pool on nii. Neid lehti ei loe mitte keegi või olen mina ainus, kes kaebleb ja seetõttu polegi muuta vaja?
Näiteks, miks on hotellides (va perepuhkuse teemad) päevatekid. Tekitavad vastikut staatilist elektrit ning päeval vaevalt keegi hotellitoas passib. Ainult ühes hotellis- Riias, Revali Latvijas olen näinud ok varianti. Raskete tolmuste päevatekkide asemel olid mõnsad pleedid, mille sisse sai end ööd oodates sisse keerata.

Igas hotellis on vannitoas silt ... bla-bla öko jne. Kui te tahate et teie käterätik läheks pessu jätke see põrandale. Ja absoluutselt igal korral, kui olen jätnud käteka nagisse- et palun ärge vahetage- mis te arvate? Just. Mu käterätik on ikkagi vahetatud puhta vastu.

Seoses lennukisse võetava käsipagasi piirangutega ei saa ma aru, miks ükski hotelli pole rakendanud  klientide üllatamiseks seda, et nn standardvarustusse kuulub muu hulgas ka hambapasta. Ühepäevareisidel on väga nõme ainult hambapasta kaasa pakkida (meestel)- nii armas oleks, kui ka selle saaks hotellist.

Ning siis ei saa ma aru sellest, miks on Eesti ainuke riik maailmas, kes suudab kinni maksta inimeste wifi (st ei küsi selle eest raha).  On see siis tõesti nii kallis teenus?

esmaspäev, 5. aprill 2010

D. Brown Kadunud sümbol

Sama autori seniloetuist ilmselt kõige nõrgem raamat. Raamatutest on minu jaoks hetkel esikohal "Da Vinci kood" ning filmina oli väga hea "Inglid ja deemonid".
Aga sellest hoolimata- minu silmis on tegemist ühe parima põnevuslugude kirjutajaga. Kui inimestevahelised liinid on suht ettearvatavad ja kliseelikud, siis saladuste, mõistatuste ja nendest tulenevate süzeepöörete kirjapanekul on mees tõeline meister.
Tõsist austust tekitab autori mega-taustatöö. Ega ma muidugi usu, et ta seda (enam) ise teeb- ju on selleks terve meeskond. Aga just need viited reaalsetele juhtumistele, fakti- ja infokillukesed- sunnivad edasi uurima, kontrollima, lugema... mis on väga hea.
Samuti istub mulle väga Browni maailmanägemine.

Et piiblit ei faksitud taevast, vaid selle koostasid inimesed konkreetsel eesmärgil ja tagamõttega. Et inglid ning deemonid on ühe ja sama kaks erinevat poolt. (Juba vanad eestlased teadsid, et ükski heategu ei jää karistamata...:)). Darfuris vaeste aitamine toob minimaalselt kaasa sassis suhted lähedastega ja maksimaalselt Orwelli "sõda on rahu".
Ning viimane raamat. Inimene ise ongi jumal. Inimene on looja. Meie mõttel on tugev jõud ning võime muuta asju meie ümber.
Ma olen kindel, et iga uus on äraunustatud vana. Ma usun isegi seda, et maailm on suure muutuse lävel. Kas see nüüd just paari aasta pärast teoks saab, aga õhus on midagi. Vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi veel ei oska. Ja ma ei tea kas ma kardan rohkem seda, et muutus pole mulle sobivas suunas, või seda, et muutust ei toimugi, kuna inimesed on muutunud liiga mugavaks.
Mul on koos Browni tegelastega kahju, et maailmas on nii palju rumalust ning inimesi, kes lasevad endaga manipuleerida.

Täiesti selge on ka see, et mina pole ei Äravalitu ega ka Valgustatu. Minus pole piisavalt kirge ega empaatiat mõistmaks- kuidas on võimalik usu, idee, veendumuse nimel ja eest elada, surra, tappa ning mingeid mõistatusi taga ajada. Mind ei pea veenma, et mõte võib maailma muuta. Ma tean seda. Pigem olen ma hädas vastupidise probleemiga.

Kahtlemata on vägev ja ülev tunne (raamatu lõpustseenis)- ülal pilvepiiril kuldse püramiidi kõrval päikesetõusu tervitades tunda end Pühendatuna. Kuid lõpuks on vaja ikkagi trepist alla tulla. Sest arved ootavad maksmist. Enda teetass täitmist ning emale pole ammu helistanud. Ja mitte ühtegi head haldjat ei tule minu eest neid asju tegema, ikka ise.
Siis küsin ma. Inimesed, kust ja kuidas te olete ometi saavutanud selle kerguse, millega delegeerite osa vastutusest kellelegi kuhugi... Kust leiate aja, et päästa maailma....?
Tahaks ka.

reede, 2. aprill 2010

T.Williams "Elamiskõlbmatuks tunnistatud"

Igal aastal, lumesulamise aegu, tekib mul vastupandmatu soov lugeda seda konkreetset näidendit. Sest see on nii kevad.
Pabervalge lõputu taevas. Maailm ilma rohelise värvita. Võimalus näha, kuidas loodus on kasutanud vaid kümnekordselt lahjendatud põhitoone: taamal sinakashall metsaviirg, igas tonaalsuses ja varjundis määrdundkollane maailm, aksendiks erkpunased pajud ja kiiskavvalged lumevaalud. Mida aasta edasi, seda enam täiendab pilti ringilendav prügi. Detail, mis puudus nii minu lapsepõlvest kui arvatavalt ka Williamsi maailmast.

Ahastav kajakakisa ning kriiskavad närvilised varesed. Neile sekundeerimas varblaste ja tihaste omavaheline duell, kes laulab kõvemini. Kusagil sõidab rong ning keegi piinab võrri.

Ja need lõhnad. Üle kõige magusvärske osoon, Kergelt hapukas mulla, seente ja kõdunenud lehtede lõhn. Kusagil põletab keegi prügi ning spetsiifiline raudtee diisli tõrva ja metalli aroomikokteil.
Ja taevas on nii valge valge valge.

Ma olen lugenud, et väidetavalt surevad inimesed neil kahel perioodil- sügisel ja kevadel, kui rohelist enam/veel pole, kõige suurema tõenäosusega. See on kurb ja lohutu aeg. Tüüpilisest Eesti filmist eristab Minu Kevadet see paarileheküljeline näidend.
Tiisikusse surnud prostituudi noorem õde lootmas ootamas ja igatsemas midagi. Huvitav, miks just kevadel tekib vastupandamatu soov armastuse, soojuse ja helluse järele? Olla kellelegi vajalik ja mitte elamiskõlbmatuks tunnistatud....

neljapäev, 4. märts 2010

PS: Veel üks lootusetu katse oma  blogi avaldada 
DIQMZRAM  Pärast seda nõustun Ieska vandenõuteooriaga..:)