10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

neljapäev, 16. juuni 2016

L. Shriver Me peame rääkima Kevinist

Tõsiselt ärritav raamat.

Esiteks oleks võinud olla see kirjutatuna online, olevikus, mitte meenutustena. Sest tagantjärele oleme me  kõik targad. Näeme märke ja vihjeid.
See pole aus.
Mind hirmutas see, kui palju ma tundsin ära omaenese elu.
Mind ärritas see, kui valesti käitus Kevini ema. Ja kui ema  väidab, et ta nägi kõike läbi, siis miks ta midagi ette ei  võtnud. Miks ta ei kehtestanud ennast.
Ja veel rohkem vihastas mind poisi isa, kes äpardus täielikult.
Aga trikk on selles, et seda, kas me täna ja praegu käitume ning kasvatame oma lapsi õigesti,  me ei tea.
Me teamegi seda hiljem.
Ma näen, et Kevini ema ja isa tegid valesti, nüüd. Ma tean, et tegin ise omal ajal vigu, nüüd.
Ja seetõttu pole tagasivaade õige.


Me kõik oskame olla tagantjärele targad. Aga keegi ei õpeta meid lapsevanemateks.
Ja mul oli väikesest Kevinist siiralt kahju.
Ma ei osta ära teooriat, et imik sünnib plaaniga kiusata vanemaid. Jah, me sünnime teatud isikuomadustega, asudes kohe peegeldama ümbritsevat. Kui ma vaatan oma tuttavaid väikelapsi, siis on iga jonni ja enesekehtestamise taga pigem teatud vajaduse mitte rahuldumine.
Pigem meeleheitlik appikarje armastuse järele.
Ja võti on selles, kuidas vanemad sellele reageerivad. Kius ja kättemaks ja vandenõud tekivad hiljem.

Laps peegeldab sind ennast, ütles mulle üks psühholoog. Ja tal oli õigus. Sai korda mu elu ja sai korda ka mu laps.
Aga vanemad on inimesed. Ja meile meeldivad mõned asjad ja inimesed ja teised mitte.
Ja see, kas sul veab, et saad inimese, kellega klapid, on loterii.
Ning kas meil on õigust ette heita seda, et paljud meist ei oska aimata õigeid mustreid, suhtlemisviise ja seda, millega mõjuda.

teisipäev, 14. juuni 2016

Kreeka Agioi Theodoroi ja natuke Ateenat

keskpäevane rannapromenaad
Nii sürri reisi pole mul vist ammu olnud.

Väljun lennujaama rongist üksinda. Ja kõnnin üksinda läbi tühja linnakese hotelli poole. Nagu oleks jaanuar.
Majutuskohaga panin seekord natuke puusse. Hotell on nn linnast ja keskusest ca 3 km kaugusel. Muul ajal oleksin rõõmustanud. Aga praegu küll käia ei viitsi.

Kreeka on vaene ja räpane. Miskipärast meenuvad mulle kohe read Eesti kirjandusklassikast. Vaene ja puhas.
Kontrastid. Kuivanud, kõrb.
Mahajäetud majad. Aknad uksed kinni löödud. Ja siis selline villa kõrval, et jääd lausa vaatama.
Mõnisada meetrit mu hotellist on suur suur park, kus männid annavad kenasti varju ja puhkajate jaoks on ehitatud kohvikud, baarid, mänguväljakud, tennise- ja võrguplatsid. Kohvikute aknad on kinni löödud, kiiged katetega kaetud.
Taamal on seitsmekorruseline tühi (remondis?) hotell.
Toidukohad on tühjad. Kui välja arvata omanik ja tema sõbrad.

See kõik peaks paksult suvitajaid täis olema.
Ma muidugi ei tea. Võib olla siis, kui ma magama läksin, algas ohjeldamatu ööelu.

Meil ei ole raha, et reklaamida, ütleb mulle vastuvõtust Maria. Ja valitsus praegu arutab, kas tõsta makse. Kui maksud tõusevad, siis paneme hoopis kinni.
Ja see on suvilate piirkond. Siia tullakse nädalavahetustel.


Aga hotell on kena, puhas ja kaasaegne. Mereveega bassein. Kivine puhta veega rand. Ja see kõik on ainult mulle.
Lainetekohin ja kukelaul. Paljudel on aias kanad, kuked ja pardid.
kuhu sina oma sidrunid paned
Vaade on äge. Mäed ja meri.

Tõeline enesekehtestamise suvekursus. Jah ma olengi kõrgest soost ja see, et mind ümbritseb pidevalt teenindav personal, on väga normaalne.
Hotell on minu, Söögisaal on minu. Ja bassein on ainult minu.

Lisaks minule on basseini ääres vaid püksikutes pruun mees, Michelis. Kes päev läbi jalutab, lobiseb telefoniga, vahel istub varjus. Siis haarab võrgu, et püüda basseinist sinna kukkunud lible.
See on tema töö.
Ilmselgelt on tal väga igav. Ja niipea, kui ma lugemise katkestan, on ta sipsti kohal, et rääkida.
minu sõber Michelis
Ma oleks tegelikult hea meelega rääkinud antiikkreekast või Tsiprase poliitikast. Aga tema sõnavara piirdus kahjuks  ainult küsimustega mu delikaatsete isikuandmete kohta....

Kärsitu inimesena, tahan ma tegutseda ja otsustan minna Ateenasse.
Nagu ma eelnevalt välja uurisin, siis netist pileteid ette osta ei saanud. Küll, aga, tõmbasin alla mingi äpi, mis teavitas mind iga päev uutest "suurepärastest pakkumistest- nüüd vaid 100 euro eest järjekordne tuur!"
Mul oli olemas Ateena kaart, mille järgi tundus, et vaatamiskohad on lähestikku (tegelikult väga polnud) ja ma lootsin google mapsile.

Vastuvõtust antakse teada, et saab ka bussiga, mis väljub maja eest.
Kas pole tore.
Kammin pea. Panen kleidi selga ja jään bussi ootama.
Lähen igaks juhuks veerand tundi varem. Kreeka värk, mine sa tea.
Mida ei tule, on buss.
Kuna moraal on juba valmis, siis otsustan, et lähen ikka. Rongiga. Eile ma ju tulin rongiga, ja veendusin, et need on reaalselt olemas. Taksot ei viitsi võtta. Rongijaama on u tund aega kõndida, aga aega mul on.
Jaamas, üllatus! valitseb tühjus.
Koristaja annab mulle teada, et täna rongid ei käi.
Ülejäänud jutt on kreekakeelne, hiljem guugeldan, ja...
Jah, teil on õigus. Streik.
Esimest korda elus saan ma omal nahal tunda streiki. Kuidas ma lennujaama saan, haarab mind paanika.. aga otsustan, et mõtlen sellele siis, kui aeg käes.

teisipäev, 7. juuni 2016

RMK Matkatee Aegviidu - Ardu

seljakotid selga. On ikka raske
Jess!!! Tehtud!

Tegutse. Ära mõtle.
Ma sain aru, et kui ma veel kaua planeerin, siis jääb mul matkamata. Eelmisel aastal oli sada takistust. Sel aastal lubas vihma ja külmaks läks ka.

Tuleb lihtsalt võtta  ja minna. Puudu oli vaid telk.

Kes oleks võinud arvata, et matkamine on nii kallis. Seljakoti ostsin eelmisel aastal, ma ei mäleta palju see maksis, aga kindlasti polnud odav.
Nüüd oli vaja veel telki. See suur, mis mul kodus olemas oli, oli liiga raske ja ka liiga suur. Ideaalis oleks vaja olnud 1- inimese telki, mis kaaluks alla kilo. Sellised on maailmas täiesti olemas, ja teate, palju nad maksavad? 500-700 eurot. Ma pidin toolilt maha kukkuma.
Jah, on natuke kehvemad, mis on ca 200 eurot. Aga ka see on hobi jaoks, mille osas ma veel ei tea kas ja kaua ja mis sest saab, liiga palju.
Võimalik, et ma ei oska guugeldada, aga ma ei leidnud Tallinnast ühtegi kohta, kes üheinimesetelke laenutaks. Nii et kas üldse mitte, osta uus või tassida kaasa suur ja raske.

Ma ostsin Jyskist 15 eurose telgi, 1,5 kilo.
See lendab sul minema. Arvas mees. Ma ei tahtnud öelda, et mu suurim hirm oli hoopis see kas ja kuidas ma üldse telgi püsti saan. See oleks ju eeldus, et üldse lennata saaks.

kolmapäev, 1. juuni 2016

Fusioon

Ühes Ringvaates tuli järjest kolm lõiku:
kõigepealt sai preemia daam, kes kirjutas raamatu veganlusest. Siis rääkis leivaküpsetaja nukralt, et noored ei söö enam leiba. Ning lõpuks oli haige naine, kes üsna ootuspäraselt väitis, et kuna arstid ei tea ju midagi, tuleb diagnoos inimestel endal panna, ja et kõik oleks ikka lõplik ja ravi, siis välistada oma menüüst ka kõik põhitoiduained.

Ajakirjanik Michael Pollan soovitab oma populaarses teoses/filmis süüa vaid seda, mida ka su vanaema toiduks peaks.
Hmm... searasvaga praetud kartulid, 9 kuud aastas toorena vaid õunad, kapsas, kaalikas ja porgand. Kohevad pannkoogid rohke moosiga, mõnusad hapukooresalatid ja suussulav krõbe seapraad.
Muidugi, vanaemad on erinevad ja ma saan tegelikult aru küll, et Pollan pidas silmas vähest töötlemist, naturaalsust.
Mu point on see, et uskudes ja kuulates ükskõik millist soovitust, peab arvestama kultuuriga, ajalooga, taustaga ja tegelikult ka genofondiga.


Loodus on olnud uskumatult tark. 7500 aastat tagasi vaatas ta, et siin maalapil on vähe päikest, rohelist vaid mõned kuud aastas, lahjad järvekalad ning ka oliivid ei taha väga kasvada. Samas on uhked rohumaad ja andis meile unikaalse võime lagundada laktoosi, et saaksime kasvõi natukegi kaltsiumi ning D-vitamiini. Stabiilne loomne valk venitas meid pikaks (vaata alt graafikut) ja me olime nii nutikad, et ehitasime üles vinged riigid.
Sarnane lugu on rääkida igast maailma otsast. See, et kusagil kasutatakse rohkelt vürtse ja teisal süüakse puhast rasva ning kolmandas kõike, kes liigutab. Ja neljandas lastakse toidul enne hapuks minna.
Ei ole juhus. Loomulikult me ei tea, kas see on selllepärast et või pärast seda...

Igal dieedil on oma loogika. Ning mind tegelikult väga huvitab, kas ja kuidas inimene kohaneb. Kui globaliseerumine jätkub, ja ilmselt isegi Brexit, grexit, ELfinish ei suuda seda takistada-  isegi, kui inimesed ei saaks liikuda, liigub info. Ja võõrad kultuurid on ikka põnevad.

Lähis Idast tulevad meile tegelikult ju tagasi lammas, hernes, uba, läätsed. Kuid selleks, et see menüü toimiks, peame me selle üle võtma tervikuna. Näiteks sööma kordades rohkem teravilja, kui me sööme.
Kui sööksime Prantsuse dieeti Ameerika moodi, oleksime varsti 100-kilosed. Ning Lõunast pärit taimne dieet mõjuks Eestis laastavalt rahakotile ning lõpuks ka tervisele. Globaalsest jalajäljest rääkimata.
Kui me võtame igast natuke, kas see on siis okei. Kas meie organismid kohanevad ja me oleme ka saja aasta pärast pikad ja targad?
Või  keerame me trende püüdes oma organismid täiesti pekki? Kas loodus saab olla endiselt tark, kui meie ise enam nii väga pole?

Kui varasemalt kas siis kaubavahetuse või siis kliima soojenemisel lisandusid menüüsse nn uued ja võõrad toiduained, rahulikult, järk järgult. Siis täna on olukord pisut komplitseeritum.
Meedia.

Soomes on meil olnud võimalik olla tunnistajaks sotsiaaleksperimendile, kus rahvas, ka terved inimesed, hakkasid järjest tarbima laktoosivabu tooteid. Tänaseks on sirgunud põlvkond, kellel laisad ensüümid ja trendist on saanud vajadus.  Praegu näeme teist eksperimenti: tänu suhkruhüsteeriale krõbistavad soomlased ja taanlased sahharoosi asemele atsesulfaami, aspartaami, sukraloosi jne või suhkuralkohole. Eks siis näeb, kas 20 aasta pärast on nad kenad ja saledad või siis mitte.

Viimati viibisin hotellis, kus pakuti halal- hommikusööki. Ma ei oska väita või ümber lükata oli see seaduste järgi, või mitte. Minu meelest oli täiesti tavaline toit. Kas siis halal või lihtsalt fänsim hotell, aga rohkesti oli rohelist, värskelt pressitud apelsinimahl ning ahjust tulnud ahvatlevad küpsetised.

Seda tahtsingi kirjutada. Ei midagi asjalikku, aga lihtsalt  et põnev on. Uued huvitavad asjad tulevad. Igasugu toitumisnõustajad soovitavad kinoad, mangot ja avokaadot. On tore, et meie toidulauale jõuavad  toidud, mida meie kliimas polnud võimalik varem tarbida. Ja on kurb  kui unustatakse omamaised superviljad.
Eks me siis varsti näeme, milliseks kujuneb eestlase toit.

 


mind hakkas huvitama, kas see paljuräägitud väide ka tõele vastab. Ilmselgelt pole riikide etniline ja kultuuriline koosseis (k.a. toitumisharjumised ja -kultuur) täna enam homogeensed. Tõsi on see, et otsest võrdelist seost tarbmise ja kasvu vahel pole, Samas on tõsi ka see, et samade riikide nimed korduvad mõlema edetabeli esimeses otsas. Ehk siis väide- riikides, kus tarbitakse rohkem piima on keskmisest pikemad inimesed, vastab tõele.
Üllatavalt raske oli leida pikkuste tabelit. Neid on palju ja erinevaid. Valisin wikipedia, kus on segamini erinevate aastate ja metoodikatega saadud meeste keskmised pikkused. Nt 1 ja 12 koha pikkuste vahe on 4,8 cm, mis on päris suur. Aga  pikima ja lühema inimese vahe on lausa 25,6 cm, seega see 5 cm taandub statistiliseks veaks. Kõik on suhteline:)

Nii ehk naa. Erandid kinnitavad reeglit. Soome tarbib palju, aga pikkuselt on nad alles 12. kohal. Pikad inimesed elavad ka Saksamaal, Eestis, Austrias ja Belgias, kes on tarbimiselt 17-23 kohal. Samas elavad Albaanias ja Rumeenias kõvad piimatarbijad, kes on kasvult pisikesed. Ei tea siis, kuhu nende türosiinid kaovad. Liiga palju kiudaineid toidus?