Mõjuga raamatute edetabel

Maria tegi oma elu edetabelitega otsa lahti.  Hea mõte. 101 nimekirju ma teha ei viitsi, aga maailma kindlasti väga huvitavad raamatud, mis on rohkemal või vähemal määral mu elu mõjutanud:)

V. Levi "Enesemuutmise kunst". Raamat, millest pärit enesekontrolli ja autosugestsioonitehnikaid kasutan ma siiani. Ja
D. Carnegie "Kuidas võita sõpru...".  kust on pärit käitumismustrid ja -oskused, millest ma siiani üritan tagajärjetult vabaneda. Mõned raamatud peaksid olema alla 16 keelatud.

Kui mõned inimesed leiavad kõigele elus juhtuvale selgituseks sobiva tsitaadi Piiblist või Švejkist, siis minu jaoks leidus selgitus vanuses ca 16-20  kogu elu ja armastuse kohta neis kahes raamatus.
Goethe "Faust"
E.M. Remarque “Arc de Triomphe"
Uskumatud teosed, mille iga lause kohta noogutad pead ja ütled, just, täpselt nii. Raamatud, mis olid mingil hetkel mul peas.
Kui maitsed head, siis tea et kõige parem, 
ah, ikka ainult viirastuseks jääb...

Natuke vanemas eas jõudsid minuni
N. Klein "No Logo"
Jensen "Unelmate ühiskond".
tänaseks on tulnud juurde uusi huvitavaid teooriaid, mu vaated pole enam nii äärmuslikud ning olen leppimas globaliseerumise paratamatusega. Kuid tollel ajal olid need minu jaoks "vau!" raamatud, mis kindlasti kujundasid mu vaateid, inspireerisid ning mõjutasid ka mu igapäevast tööd ning tegevust.

Vaieldamatult, iga loetud raamat annab meile midagi loodetavasti  juurde.  Ning oleks patt salata, et lapsepõlveaegsed kangelaspioneeride lood möödusid jälge jätmata , ei kujundanud suhtumisi ja hoiakuid.
Aga kogu oma lemmikraamatute virnast tahan ma esile tõsta ühe, mis ehk rohkem kui teised, mõjutas.
O.Stone "Michelangelo".
Vaimustus ning üllatus, et on olemas selline fanatism, pühendumine ja kirg. Raamatule järgnesid ilmselt tuhanded visandid, rongis-tänaval- ühikas portreede joonistamine jne. Kuni tõdemuseni, et ma olen küll keskmisest andekam, aga mus puudub see, mis tegi Michelangelost Michelangelo- tahe. Kirg, Kutsumus.

Huvitava kokkusattumusena oli viimases Digis viide saidile, kus on võimalik oma edetabeleid kogu maailmaga jagada, (aga kuna mul ajakirja käepärast pole, siis mälu järgi otsisin ning jõudsin sellele) lehele.

Eestlane ja venelane 10 - Hirm

Tea, kas peaks laskma oma vaimset tervist kontrollida, kui mu viimati loetud raamatute rida on järgmine: Mletšin "Breznev", Ossejeva "Vasjok Trubatšov ja sõbrad", Mitcham & Mueller "Hitleri komandörid", Rängel "Õnne Jahil. Karmid tuuled".
Refrääniks vahele 17 kevadist hetke.

Ma olen nüüd ligi pool oma elust elanud keskkonnas, kus 90% suhtlusest on venekeelne. Eesti lapsed ei mängi õues. Eesti naised ei spordi. Eesti isad ei õngitse ega pea õlle-piknikku. Eesti naaber ei käi turul ning ühistukoosolekul. Turul müügil olevad "Põldsama tomaadid" on norm.
Kui aeg-ajalt kaigub üle õue eestikeelne "Tr..a", läheb süda soojaks ja tuleb liigutusest pisar silma. Ikkagi oma ja hea. Ma pole siiski üksinda.

Ma olen sellega harjunud. Nemad on "meie". Normaalsed, tavalised inimesed. Mõned meeldivad, mõned pisut vähem.

Hiljuti oli ETVs dokfilm Nordstreamist- gaasijuhtmest, pealkirjaga "Kallis gaas". Ja mul hakkas hirm. Eestlane olla on uhke ja hea, aga, me oleme endiselt mängukannid. Mänguasjad Saksamaa ja Venemaa vahel. Endiselt. Mitte midagi pole II MS ajast muutunud. Mitte midagi.

Eilse Postimehe peauudis olid rahutused Londonis.
Eilse venekeelse Postimehe peauudis oli pensionifondidest kadunud raha ning Moskvas Eesti saatkonna ees toimunud miiting, mille loosungitel ähvardati- "fašism- ei lähe läbi". Suurem osa kommentaatoritest polnud nõus- fašism Eestis läheb läbi, ja kuidas veel. Ma ei taha siia panna linki, sest see oli masendav.

Ja ma ei tea, kas ma saan "meie" venelasi usaldada. Kuidas on võimalik elada maal, mida sa vihkad?  Ma ei kujuta ette, et kusagil ja kunagi on võimalik elada nii, et ükskõik millise vähemuse suhtes mitte mingisugust diskrimineerimist ei toimu. See peaks ju ometi olema arusaadav ja mõistetav, see ongi ju demokraatia point- lähtuda enamiku soovidest.
Ma keeldun uskumast, et kommentaariumis räuskavatel venelastel puudub loogika, terve mõistus ja kogemus, et elu Eestis on võrreldes Venemaaga ikka lill. Selle viha tagant ei aimdu minu jaoks mitte erinevad vaated, vaid lugupidamatust. Me oleme tühi koht. Meie vabariik on ajutine äpardus, las lapsukesed mängivad oma mänge- meie, suured targad riigid teeme lõpuks ikka nii nagu tahame.

Kas olete vahel mõelnud, miks mõned riigid ja rahvad on kasvanud suureks ja teised jäänudki väikeseks? Miks Eesti on väike ja miks piiriäärsed eellased ei laiendanud oma territooriumi aegade jooksul ida ja lõuna suunas. Miks on läinud meie ajalugu just nii nagu ta läks.
Hirm tekitab usaldamatust ja umbusku, see omakorda ettevaatlikust ja tagasihoidlikust. Meil on hirm. Minul on hirm. Ja see hirm ei lase meil kasvada suureks?

ohh, homme on parem päev, eks?

Vanasti oli elu parem?

Mis oleks kui keegi kirjutaks raamatu tänapäeva elust.
Ja seal oleksid tegelasteks inimesed, kes siiralt armastavad oma kodumaad ega häbene seda ka väljendada. Et seal on inimesed, kes taunivad joomist, laiskust, valetamist ja muid üldtunnustatud pahesid. Et seal oleksid kangelased, kel on põhimõtted....

Kas muutunud on ajad või muutunud on inimesed?



Selline küsimus tekkis lapsepõlveaegset noorsookirjandust lugedes....

Naljakate raamatute edetabel

Liidripositsioonil on kaks mu lemmikut: Asta Kassi "Pahupidi puhkus" ning Klaus-Peter Wolfi "Rocke`n`roll ja ridamaja". Ma olen neid mõlemaid lugenud vast sadu kordi ja ikka on naljakas.
Nende läbi sain ka esimese kogemuse sellest, kui erinevad on inimeste huumoritajud. Täditütar suutis need raamatud läbi lugeda nii, et isegi ei muianud, kehitas õlgu ja viskas kõrvale...

Teise kategooria moodustavad raamatud, milledel peaks olema kindlasti hoiatus- Ettevaatust, doseerida mõistlikult. Need on raamatud, mis on teadlikult naljakaks kirjutatud. Kuuldavasti tehti Sõprade seriaali niimoodi, et kui stseeni peale stuudiopublik ei naernud, siis tehti seda niikaua ümber  kui publik vähemalt muigas (või väsimusest alla andis ja naerda üritas?).
Igaljuhul, tundub, et ka nende raamatute puhul on toimetaja punase pliiatsiga alla tõmmanud laused, mis pole piisavalt naljakad ning lasknud need siis ära vahetada. Kusagil keskel tekib (minul) küllastus. Vahepeal on vaja pisukest puhkust, hinge tõmmata ja siis saab jälle edasi lugeda.
Siin grupis on näiteks: Sue Limbi Tüdruk 15 sari, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi teejuhi sari, Juha Vuorineni Joomahullu raamatud, S.Cilauro ja co Molvaania, Stephen Clarke Merde ning Helen Fieldingu Bridget Jones. Midagi kindlasti veel.

Kolmas grupp on lasteraamatud. Ja neid on tegelikult kõige rohkem- Lindgren, Rannap, Tungal... jpt. Siia kuulub ka Kivirähk, sest kui järele mõelda, siis ei Rehepapp või Mees, kes teadis... pole ju naljakad. Kivirähu huumori tipp on tema lasteraamatud.
Nagu esimene grupp, pole ka need kirjutatud naljakateks, vaid need lihtsalt on. Paraku on neid, mida aeg edasi, seda raskem lugeda. Kurkukriipiv teadmine, et see aeg on pöördumatult möödas, hulluksajav nostalgia.....viimati, kui Karlssonit lugesin, siis tönnisin suure häälega.
Nii et rohkem nutu kui naeruraamatud:)

No ja siis muidugi spetsiaalsed huumorikogumikud ja päris mitu väga head blogi. Näiteks 100-st parimast kolm näidet -terav  ja terane täiesti out of box Rents või Tavainimene. Neist esimene pisut lihtsam, teise lugemine eeldab ka mõne võõrsõna teadmist. Või siis Eesti oma tulevane Lindgren Iibis. Kui nad kirjutaks oma blogi mõnes suures võõras keeles, siis ilmselt rehitseks nad praegu miljoneid kokku:)
(Jumal tänatud, et nad seda ei tee)

Öko

Pole vist hotelli, kus ei ripuks silti selle kohta kuidas nad bla-bla hoolivad loodusest ja vahetavad käterätikuid vaid siis kui sa need põrandale viskad.
Aga tundub, et see sõnum ettevõtte keskkonnasõbralikkusest ja kulude kokkuhoiust on alati unustatud edasi rääkimata neile tädidele, kes neid rätte reaalselt vahetavad.
Sest pole vist hotelli, kus mul tuima järjekindlusega neid rätikuid ikkagi iga päev ei vahetataks. Või saame me mõistest "põrand" väga erinevalt aru?

Täna oli ära viidud isegi korra kasutatud, aga pakist välja võetud seep. Tundub, et tädid saavad palka vahetatud kilode pealt...