Päris kindlasti on tõde kusagil vahepeal, kuna kumbki kirjutaja pole objektiivne. Huvitav oleks siia kõrvale lugeda veel kolmandat, mõnd lääne kirjutaja poolt kirja pandud vaatenurka.
Tõsiselt "värskendav" oli ka Truhhanovski stiil. Polegi ammu enam midagi sellist lugenud, Lapsepõlv tuli meelde:)
Ta tunnustab küll Churchilli riigimehena, kuid mõistab hukka, et " samal ajal oli Churchill sotsiaalse ja rahvusliku rõhumise vastu võitlevate rahvaste järjekindel ning sõjakas vaenlane, veendunud antikommunist ja külma sõja ideoloog". Ja samas vaimus edasi.
Täna, kui mõlema raamatu välja andmisest on üle kolmekümne aasta, on huvitav näha, kuidas aeg ja olud on muutunud.
Truhhanovski häbistas Churchilli, et too ei mõistnud uut progressiivset sotsialistlikku maailmakorraldust. Ja pikemas perspektiivis on selgunud, et Churchillil oli õigus, sotsialistlik riik jõudiski ühel päeval, kümned aastad hiljem, kui Churchill prognoosis, oma kuulsusetu lõpuni.
Ja Churchill, kes uskus vankumatult kapitalismi õigsust- jah, täna peame nentima, et ka sellel maailmakorral on jätkusuutlikusega raskusi.
Churchilli unistus ühtsest Euroopast ning tugevast Saksamaast on tänaseks täitunud. Aga eesmärk on pöördunud. Ühendus oli mõeldud kommunismi vastu võitlemiseks. Kommunismi enam pole ja Saksamaast Venemaast saanud suured sõbrad. Ning Inglismaa muutunud isegi Prantsusmaast marginaalsemaks.
Churchilli ajal sai alguse USA imperialistlik poliitika ja see (kahjuks) muutunud pole. Ikka me usume, et nemad seal ei saa meieta elatud ning hakkama või siis maskeerime selle suhtumise tegeliku eesmärgi, ahnuse, taha.
Lugedes tekkis üllatavalt huvitav identiteedikriis. Et kelle poolt ma siis lõpuks olema peaksin. Ma olen üles kasvanud nõukogude käsitlusega suurest isamaasõjast ja mul on päris hea ülevaade sõja käigust, koledustest, eks. Minu jaoks olid täiesti uued faktid sõjast lääne poolt vaadatuna. Ühelt poolt mõistan ma Churchilli soovimatust NL ga koostööd teha, ma mõistan tahtmatust eesliinile mitte tormata. Aga ma paraku tean, mida ja kuidas kannatasid venelased. Ning selles kontekstis on raske leppida läänepartnerite alalhoidlikusega, mingite pseudohirmudega kommunismi levikust ja rahuloluga okupeeritud riikide osas.
Ja ma ei teagi kelle poolt olla.
Ja kui nii Churchill kui ka Truhhanovski toovad kümnete lehekülgede kaupa olekseid- mida kõike oleks saanud teha selleks, et sõda lühendada ning ehk isegi vältida, siis hakkab pagana valus. Hüpoteetilised olukorrad, kui Inglismaa oleks Soomele ja Baltikumile appi tulnud, kui oleks oldud järjekindlad oma nõudmistega taastada 1939 aastate piirid.... oleks, poleks...
Kõige õõvastavam on arusaamine, kuidas otsused rahvaste ja riikide saatuste üle muutuvad ühel hetkel puhtalt mänguks. (Oli vist) Notsu see, kes kellegi kommentaariumis tõi kõige nõmedama töö näitena kiirlaenude telefonimüüja. Ma ei tea. Poliitik ei tahaks ma samuti olla. Mul on tegelikult üsna raske ette kujutada, millises punktis kaob poliitikul empaatia, rahvad ja riigid muutuvad anonüümseteks ühikuteks, ressurssideks ning võimu ja ahnuse nimel on neid võimalik likvideerida, liita ja lahutada. Või lasta seda kellelgi teisel teha. Sekkumata. Eks see tapad ühe oled mõrvar, tapad miljoni- kangelane; on üks iidvana klišee, aga ikkagi tahaks, et inimesed oleks ilusad ja head.
Mulle hakkab tohutult vastu Churchilli ( ehk Inglismaa) imperialistlik hoiak, mida Truhhanovski nimetab isegi fašistlikuks. Ma ei mõista siiani, kuidas on Inglismaal säilinud klassiühiskond, rojalism ja kõik muu päritolust tulenevad eelised ja võimu võimalikkus. Tolleaegne suhtumine töölisklassi ajaks ka mind tänavale protestima..:) jne. Aga täiesti kindlasti ei jaga ma ka Truhhanovski vaimustust progressiivse proletariaadi riigi üle. Ma olen seal paraku elanud,. Ei olnud nii vahva.
Et see õige ja hea riigikord peaks olema seal kusagil vahepeal.
Pilt, Churchillist, kui isikust, mis tekkis- esiteks oli ta tõeline grafomaan, teiseks tema ebameeldivalt patroneeriv suhtumine okupeeritud (vabandust, Inglise impeeriumisse kuuluvate) maade suhtes. Nad ei saa ju ilma meie abita hakkama!
Ja kolmas, maksimaalne enesekindlus. Ikka, vau, suure algustähega Enesekindlus.
Järgnevalt lugedes Truhhanovski nägemust Churchillist, selgus, et mu tunne ei petnudki mind.
Kaasaegsetel oli tema kirjadest siiber. Ning enesekindlus oli tema kaasteeliste meelest hoopis tormakas rumal ülbus.
Ma olen millegipärast järjest sattunud lugema raamatuid, kust selgub, et oma ajastu suurmeestel, tippjuhtidel, poliitikutel on klassikalisest haridusest nappinud. Harituse on nad omandanud lugedes ja eelkõige läbi praktika. Mida neil on aga kuhjaga, on enesekindlus. Vankumatu usk enda võimetesse, tarkusesse, eksimatusse.Annab jumal ameti, annab ka mõistuse.
Kogemustega tekkiv enesekindlus on normaalne. See, mis mind hämmastab, on kaasasündinud enesekindlus.
Kõik müügi-reklaami - ja käitumisõpikud on kirjutatud eeldusel, et meid ümbritsevad inimesed on hästi kasvatatud. Inimesed kuulavad oma partnereid, vastavalt viisakalt ja järgivad kirjutamata käitumisnorme.
See, et meid õpetatakse hoolima ning arvestama, võimaldab neil sündinud enesekindlatel jõuda tippu, kuna suurem osa meist üritab igapäevaselt vältida tülisid, konflikte. Lihtsam on anda järele, leppida. Ja kui keegi teab end 100% midagi uskuvat, teadvat, siis alternatiivi pakkumata oleks rumal vaielda vastu ainult vaidlemise pärast ja mitte nõustuda.
Miks õpetatakse meid lapsest saadik kahtlema, esitama küsimusi, kui tegelikult teeb inimese edukaks enesekindlus. Kas see on nende enesekindlate ja edukate inimeste vandenõu?
Igaljuhul. Selles kontekstis, mis toimub täna maailmas polnud just eriti julgustav lugeda kahe inimese erinevast vaatenurgast, kuidas sai tekkida kommunism ja natsism ja fašism. Suures plaanis pole maailmas mitte midagi muutunud. Inimesed on rahulolematud ja soovivad muudatusi. Ja hoolimata lepingutest, liitudest, lubadustest ja erinevatest akronüüm-ühingutest, oleme me ikkagi üksi. Ja kaitsetud.
Riikidel on omad huvid.
