Cheryl Strayed "Metsik"

Raamat algab, kui klassikaline naistekas. Peategelasel sureb ema, kogu muu elu on ka pekkis. Müüb oma varanduse ja läheb laia maailma.
Aga mitte seksikasse India ashramisse või populaarsesse Itaaliasse. Ta läheb matkama. Metsikusse loodusesse, mägedesse. Sierra Nevadasse.

Mingil põhjusel see raamat kõnetab mind. Midagi eriti ei juhtu: vaheldumisi on matkakirjeldused tagasivaadetega minevikku. Aga autor paistab selle žanri raamatute kirjutajate hulgast kuidagi eriliselt silma. Tundub intelligentne ja. Normaalne.
Ta ei ürita teha end tugevamaks- kuigi unistab " Amatsoonide kuninganna" tiitlist ja pole ka brigetjonesilik äpu, nagu sarnastes teostes tavaks on.
Ma filmi pole näinud, vaatasin treilerit. Esteetika on taas võitnud päris elu. Raamatus on Cheryl normaalselt funktsioneeriv naine. Inimene, kes ei pese end nädalaid ning on seetõttu räpane, lehkav ja karvakasvanud.
Kõik ongi normaalne.


Eelmiste postituste valguses olen ma järjest enam mõelnud matkamisele. Kuigi raamatu peategelane teeb päris põhjaliku eeltöö ja valmistab end ette, selgub matkates, et ta on olnud ikkagi naiivne ja üht- teist alahinnanud.  Ses mõttes on see raamat väga hea õpik ja käsiraamat neile, kes tahavad  looduses liikuda.
Tunnistan, et seal on nüansse, millele ma polnud mõelnudki. Ma tahaksin matkama minna oma kergete tossudega ja käed taskus. Aga vist nii siiski ei saa:)
Ja lisaks tehnilisele ja varustusele on veel inimlik nüanss, millele Cheryl tähelepanu juhib. Hirm.

Mina kardan, siin Eestis, füüsilist vägivalda ja puuke. Usse kardan ma ka, aga see on teistmoodi. Ma tean, et neid on võimalik vältida.
Meie kergliiklustee kõrval elab üks rästik, keda olen näinud juba kaks kevadet järjest. Ma ei tea, kas tal on teisel pool teed sõber või tahab ta asfaldil päevitada, aga peab olema väga tähtis põhjus, miks üks ussike keset päeva, kui teel voorivad lakkamatult ratturid- uisutajad- jooksjad üritab sealt üle pääseda, Ma pelgan seda ussi, aga mul on ka mure tema pärast. Et talle otsa ei sõidetaks, et poisikesed talle liiga ei teeks. Ikkagi elav hingeke. Kelle koju, meie, inimesed, oleme ehitanud oma rajad. Seega ussidega saan ma hakkama.

Ma olen oma elus väga palju käinud jalgsi ja väga palju telkinud, Just nimelt niimoodi eraldi. Kui matkadeks mitte lugeda neid sutse, et jalutasime sõpradega linnast välja, ööbisime telgis ja hommikul jalutasime tagasi. Siis päris matkal olen ma vist käinud vaid korra elus.
Nagu mulle kombeks, täiesti võõra seltskonnaga. Me magasime RMK majas, ma ei mäleta mitte midagi ei seljakotist, ega söögist. Tundes mind, äkki me ei söönudki ja äkki mul polnudki seljakotti?
Mul on sest matkast ainult 2 eredat mälestust: ma olin esimest korda nii kottpimedas metsas, kus polnud võimalik sõna otseses mõttes näha isegi mitte oma kätt. Ja teine: kuigi olin korduvalt käinud rabas marjul, olin ma esimest korda vööni soos. Päris kole kogemus oli.

Aga telgis olen ilmselt liiga tihti ööbinud. Ma ei taha enam pesta järveveega hambaid. Pesta rasvaseid nõusid liiva ja külma veega. Ärgata vappekülmas lombis. Võidelda sääskedega, Käia asjal nõgesepõõsas ning pühkida tagumikku kobrulehtedega. Ma ei taha, et mu riided haiseksid niiskuse ja lõkkesuitsu järele ja et ma olen päevade kaupa pesemata....
jah, ma tean, et elu on edasi läinud ja materjalid paremad. Ehk ma varsti olen uuesti valmis.

Lugesin seda raamatut ja sain aru, et tegelikult peab lihtsalt pihta hakkama. Ma ei pea end varustust hankides vaeseks ostma. Ma ei pea sundima end suuskade või ratta selga. Ja ma ei saaks nagunii töölt nii pikka perioodi vabaks, et võiksin otsast lõpuni käia oma unistuse raja: Eesti ühest otsast teise.

Ma võingi minna käed taskus. Ma võin igal õhtul koju magama sõita ja kui ma planeerin oma jalutamised hilissuveks- sügiseks, siis joodab- söödab mind loodus....

Peab lihtsalt alustama ja mitte kartma. Nagu Cheryl.

Yrsa Sigurðardóttir "Kes teisele hauda kaevab"

Kriminulle üldjuhul arvustada ei saa.
Kuna nad ongi ju lihtsaks lugemiseks mõeldud, siis oleks mingi sügava sisu otsimine lihtsalt silmakirjalik, tegevusliini kohta vihjete andmine poleks eetiline jne. Aga see on tõesti väga hea raamat ja  väärib natuke reklaami.
Ma pole, ausalt ka, juba ammu midagi nii põnevat lugenud, et ei sa käest- enne, kui viimane lehekülg käes.

Võimalik, et ma suhtun teatud positiivse eelarvamusega: Island on üks neist riikidest, kus tahaksin enne surma kindlasti ära käia.

Mis mulle siis meeldis?
See, et selles raamatus olid minu jaoks proportsioonid vägivald vs muu jutt, paigas. Paralleelselt oli käsil kaks mõrvalugu, aga raamatu fookus oli pigem lool. Põneval lool.
Mis seal salata. Genealoogia on üks mu hobidest. Ja pole midagi paeluvamat saladusest, mille alguses on sul lihtsalt üks nimi ja siis tuleb ja tuleb ja tuleb pisikesi puzzletükke nii, et kokku saab üks suur lugu.

Kuna mu empaatiavõime on üsna madal, siis on mul reeglina väga raske kaasa tunda raamatumõrvade ohvritele ja paljudes raamatutes on ohrvid ka ise mingid paharetid.
Ses raamatus oli ühe liini ohvriga juhtuv suur ülekohus. Ja see liigutas mind väga.

Ma pole just väga palju kaasaegset põhjamaade kirjandust lugenud, seega on raske võrrelda, aga mingid sarnased detailid, stilistika, kasvõi näiteks Lohetätoveeringu triloogiaga, olid sarnased.
Näiteks natside teema. Eesti kirjandusest mulle midagi sarnast ei meenu ja ma ei kujuta ka ette, kas kellegi natsi-ajalugu Eesti kontekstis kutsuks esile mingeid traagilisi sündmusteahelaid?

Teine ühine detail on tugevad naised. Või õigemini sooneutraalsus. Kuna Islandi nimed on nagu nad on, siis vahel kulus ikka mitu lehekülge, enne kui asesõna reetis tegelase soo. Ja ma eksisin rohkem kui korra. Ikka müstika, kuidas soorollid istuvad meie alateadvuses.
Lõpuks, aga polnudki ju vahet. Inimene on inimene.

Mis mulle aga väga meeldis, oli selle raamatu huumor. See kõlab krimka puhul veidralt, aga nii oli. Mu mees vaatas mind kõrvalt ilmselt kui veidrikku, kes lugedes nutta löristas ja hetk hiljem naerma purskas.

 Väga hea ajaviiteraamat, Soovitan kindlasti.

Kalle Muuli "Kodanike riik"

Olles läbi lugenud Kalle Muuli triloogia, võib kokku võttes öelda järgmist.
1. Poliitika on vastik. See, mida tehakse võimu nimel... see on. Vastik.
2. Kui hämmastavalt suur roll on maailmas juhusel. Rohkem kui kord algab lugu nii: mõjukas mees X oli tähele pannud üht noort aktiivset Y-t ja kutsus ta endale nõunikuks(!).
 Loomulikult, sellel Y-l peab ka sisu olema, muidu ei saa asja. Aga ilmselgelt ei tee need Y-d tripodi teste, ei esita CV-sid, ega osale konkursil. Nad on õigel ajal õiges kohas ja tunnevad õigeid inimesi.

Lapsed, kui soovite saada rikkaks, õppige reaalaineid. Kui soovite saada rikkaks ja kuulsaks, siis õppige politoloogiat või haldusjuhtimist... ja ärge keelduge plakatite kleepimisest.
Juhus ei mängi rolli ainult inimeste puhul. Ka asjad ja tegevused ja sündmused saavad rohkem kui tihti alguse juhusest.
Sellest tulenevalt ka kolmas järeldus:
3. aeg peab olema küps. Ma ei oska seda ratsionaalselt selgitada, aga kuidagi nii on, et vahel võib kõik olla õigesti, kuid ikkagi ei saa soovitu teoks. Ning siis ühel päeval on aeg küps ja isegi, kui ettevalmistus pole täiuslik, asjad õnnestuvad ning juhtuvad.


Neist raamatutest kõige huvitavam on ilmselt "Vabariigi sünnimärgid". Loogiline, kuna räägib üleüldiselt Eesti lähiajaloost ja keskendub eelkõige tähtsamatele ja olulisematele sündmustele.

"Isamaa tagatuba" oli samuti väga huvitav.
 "Kodanike riik", aga, kuidagi... steriilne..?
Mida lehekülg edasi, seda enam oli soov heisata sini-must-valge, pühkida silmanurgast liigutuspisar ja  raamatu lõppedes lausa  püsti seistes aplodeerida. Kestvad kiiduavaldused. Mis oleks meist kõigist küll saanud, kui poleks olnud RE kindlat ja konkreetset juhtivat kätt, mis on toonud meid rikkasse ja helgesse tulevikku...
Ilmselgelt tuleb järgmistel valimistel hääletada nende poolt. Kes siis veel...

Skandaale sellest raamatust ei leia. Kallase 10 miljonit on küll lahti räägitud, kuid Meikari case piirdub kolme lausega, millest üks on  a la kõik oligi juriidiliselt korrektne.
Vastust ei saa sellel aastal toimunud vangerdustele ning juttu pole ka fooliummütsikestest. Võin saladuskatte all öelda, et isegi mina tean RE ladvikust värvikamaid fakte. Ma ei tea, kas seda raamatut on asjaosaliste poolt toimetatud.  Või ongi RE ajalugu nii veatu ja ladus, täis õnnestumisi. Erinevalt IRL ajaloost, mis oli värvikas. Aga ehk on õigus Rõivasel, kes viimati raadios manitses, et vahel ongi asjad lihtsad ja lihtsalt. Polegi skandaale  või vandenõud.

Ilmselgelt võidab tugev turundus aated või maailmavaated (M.O.T.T)
 Inimesed on mugavad. Ühes oma postituses küsisin retooriliselt, miks enamik eesti meestest, kes on loomu poolest konservatiivid hääletavad ikkagi RE poolt.
 Hundi Ulg vastas: Reformierakonna on loonud aastatega imago edukusest, enesega hakkamasaamisest jne. Reformierakond on poistekampade mõistes alati teistest paremad (üksteist aastat võimul). Ning kuigi mees võib lugeda enne igat palgapäeva väheseid sente, siis iseendale tunnistamine oma ebaedukusest on ületamatu. Mees TAHAB kuuluda edukate, võitjate hulka...

RE on oma edu oskuslikult tsementeerinud jättes meid tegelikult valikuvõimalustest ilma. Erakonnad, mis väljendavad selget maailmavaadet, ei saa ilmselgelt mitte kunagi meeldida laiadele massidele. Ja kui ka RE ei peaks mingi ime läbi valimisi võitma, jääb ta  nii ehk naa kaalukeeleks. Neutraalseks kas konservatiivse või siis sotsiaaldemokraatliku maailmavaate tasakaalustajaks.
Enne, kui ühe teise suure partei ladvikus midagi ei muutu, ei muutu ka Eesti poliitmaastikul midagi. Ma ei oskagi põhjendada, miks selline stabiilsus ja valikute puudumine mind häirib. Lihtsalt häirib.

Aastaid tagasi ei suutnud ma kuulata saadet "Olukorrast riigis". Sest see tõstis mu vererõhku ja ajas mind täiesti närvi. Aja möödudes, kas muutusin mina, või muutusid saatejuhid leebemaks- muutus see mu lemmiksaateks. Kuigi Samost ja Muuli olid teoreetiliselt erinevatel seisukohtadel, olin ma suurema osa ajast nende mõlemaga üsna nõus.  Ja kui algul Samost ja seejärel Muuli saatest lahkus, oli mul väga kahju.  Andku hr. Tankler mulle andeks, ta on küll andekas ajakirjanik, aga sest saatest puudub nüüd KIRG.

Ning huvitaval kombel, kui Muuli saadetes oli kirg, siis need raamatud on täiesti kiretud. See triloogia pole ilukirjandus. Muuli räägib, eriti viimases raamatus, täiesti kiretult ja faktipõhiselt.Objektiivselt? Ju vast nii peabki.

 Teatud lõigud, kuna ju sündmused on samad, neis raamatutes korduvad. Kuid mis on kummaline ja millest on natuke kahju: sündmused on lihtsalt sündmused, need pole edasi antud erinevast vaatenurgast- vastavalt siis näiteks RE või IRLi vaatepunktist. Üks väheseid teemasid, milles on tunda Muuli suhtumist, on Savisaar. Mu naiivne vaimustus, et Savisaar oligi meie iseseisvusaja kangelane, rikuti juba T. Vahteri raamatus "Vaba riigi tulek". Muuli mu meelest ei varjagi, kui väga talle Savisaar ei meeldi. "Vabariigi sünnimärgid" "paljastas" ja käesolev raamat kinnitas minu jaoks ka Kallase tegeliku(?) olemuse. Ja see pole positiivne.

 Hoolimata mu kohatisest kriitikast on need tegelikult väga head ja vajalikud raamatud. Ning mul on äraütlemata kahju, et Muuli end erakonnaga sidus. Kes kirjutab nüüd raamatud Keskerakonnast ja SDE-st?...

 Ja nüüd võiks tulla mõni kirglikum kirjutaja ning teha neist raamatutest kokku Eesti oma "Kaardimaja" stsenaariumi..

Udo Uibo Sõnalood

Ma olen vahepeal läbi lugenud mitu head raamatud, aga aju on ilmselt veel puhkusereziimil- ei oska midagi pikemalt nende kohta öelda.
Ei oska õigupoolest eriti lisada ka sellele raamatule, aga ma teen postituse, et soovitada.
Soovitada väga head raamatut.

Ma pole kunagi varjanud, et olen etümoloogiafänn. Kunagi, kui pensionile lähen, siis on vast aega ja võimalust seda teemat põhjalikumalt uurida.
Selle raamatu lugemiseks ei pea fänn olema. Sest ma ei kujuta ette inimest, keda ei huvitaks meie igapäevaste sõnade päritolu.
Sõnade valik raamatus on üsna veider.
Minu meelest.
Aga ju on ses oma loogika.

Kui Eesti Etümoloogiasõnaraamat on teatmeteos, siis Uibo jutustab oma raamatus mõnusaid lugusid. Kohati väga vaimukal moel.
Muuhulgas saab sealt näiteks retsepti ravimile laste jonni vastu:)
Intrigeeriv on see, et aeg- ajalt viitab autor  EES-le ja vaidlustab mõne seal avaldatud seisukoha. Õnneks või kahjuks on see teadus, kus on palju oletusi. Ja see teebki teema põnevaks.

Põnevaks teeb loo ka see, kui kiiresti ikka keel muutub ja areneb.
Udo Uibo toob raamatu alguses näite, et järgnevast lausest poleks näiteks Kristjan Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna. Mina oletan, et  välja arvatud sõna "kuninganna", on sellest lausest arusaamisega raskusi  ka tänastel alla kümnestel?

Üllas kuninganna veendus alluvate vooruses.

Kellel väikesed lapsed on- Iibis, Kaur, Ritsik, Laborihiir... proovige!
Keel muutub. Ja meie ka.

Portugal, Lissaboni ümbrus

Lissabon, vaade S Jorge kindlusest

Eellugu
Mul oli kunagi portugallastest koosnev juhtkond ja nende hulgas üks, kes mingil põhjusel kohe üldse ei sallinud Eestit ja eestlasi. Küll käis talle närvidele meie isepäisus, ülbus, see, et randades pole võimalik jeebiga ringi kihutada ning olematud golfirajad. Ta oli veendunud, et me, eestlased, samuti vihkame Portugali ja armastas meile ikka rõhutada- teie, eestlaste meelest on Portugal üks vaene väike maa kusagil Aafrika kõrval....
Me ei osanud midagi arvata. Piinlik tunnistada, aga ma ei tea Portugalist mitte midagi: ei oska nimetada ühtki kunstniku, muusikut, kirjanikku...
Ma tean vaid, et neil on olnud ägedad maadeavastajad sajandeid tagasi ning tänu Vernele tunnen ma ka portugallast Negorot. Orjapidajat.
Ilmselt oli TAP pisut eeltööd teinud, või juhtusime suhtlema ainult intelligentsete inimestega:  kõik teadsid, et riik, nimega Eesti eksisteerib, ning " teil on seal ju külm ja sajab kogu aeg"...



Minu Portugal
Paljud mu tuttavad on küsinud: kas ja mis on erinev näiteks võrreldes Hispaaniaga?
Ookean on ilmselt Portugali õnnistus ja õnnetus: ookean ei saa mitte kunagi sama soojaks kui Vahemeri. Ja see hoiab ilmselt päevitajate hordid kontrolli all. Meie sealoleku ajal oli õhutemperatuuri rekordiks 35 kraadi, ookeani temperatuur oli 16- 17... Samas, ujujaid oli, ja mitte ainult punanahalised põhjamaalased.
Portugal on väidetavalt surfarite paradiis ning ka selles rannas koolitati soovijaid.
Kui ma siin varem olen vingunud, et iga lõunamaa riik on kui väike vene küla, siis Portugalis jäi aeg- ajalt isegi inglise keelega hätta. Ja mulle väga meeldib see. See ehedus, see vajadus otsida sõnu ja suhelda käte ja jalgadega ja lasta end mõnes söögikohas lihtsalt üllatada.
Btw. Kas maailma keeleteadlased on ikka kindlad, et tegemist on romaani keelega? Erinevalt laulvast itaaliast- hispaaniast kõlab portugali keel kui läti keel. Kõik, mis võimalik, susiseb essidest. Väga veider.

veiniriiul

Majutuskohta otsides, sain esimest korda teada, et booking polegi nii sõbralik, kui paistab. Valisin paar- kolm kohta välja, panin need nimekirja ning saatsin teistele ülevaatamiseks. Ning kujutage ette- 15 minuti pärast vaadates oli nende kohtade hind tõusnud ca 200 eurot !! Ma olin nii vihane, et otsustasin bookingut enam mitte kunagi kasutada. Leidsin ka muid lehti ja sain kinnitust väitele, et kõik portugallased puhkavad augustis: rõhuv enamik hotellide/ majutuskohtade kodulehti teatasid: "välja müüdud". Hinnad tõusid tundidega ja ma sain aru, et ainus õige valem (olin sunnitud bookingusse tagasi pöörduma) on: broneerid kõik vähegi sobivad kohad, hiljem jõuad tühistada.

Meie majutuskohaks sai Carcavelos. Linnake, mis saab 10 punkti 10-st. Imeline, rahulik, unine ja puhas väikelinn Lissaboni külje all. Võimalik, et meil ka lihtsalt vedas, sest sattusime reisi jooksul ka täiesti ülerahvastatud piirkondadesse- Sintra ja Nazare, näiteks.
Carcaveloses oli tasuta parkimine, väga hea ühistranspordiühendus kõigi olulisemate vaatamissihtkohtadega. Rongipilet Lissaboni ja tagasi maksis alla 3 euro.
Peene liivaga puhas rand, kust puudus agressiivne kaubandus ja tümps.
Ainult sahh... sahh... randa sõudvad surfilained.
Kohalikud noored patseerisid ringi särkidega- me oleme kohalikud, kui soovid, siis aitame. Igal pool oli näha politseinikke.
Internett oli väsitavalt aeglane, aga kui küsisid vastuvõtus korgitseri, siis - loomulikult- oli see kohe taskus olemas.

Ühte sorti tigu

Ma julgeks oletada, et viaduktid- sillad- ringteed on portugaallaste leiutatud. Nende teedevõrk on lihtsalt muljetavaldav. Ning liiklus on lõunamaa kohta üllatavalt viisakas ja sõbralik. Pole kõhklustki, et jalakäija lastakse viisakalt üle tee.

Ja palju teisi sorte tigusid

Jalakäijana aga nii äge pole. Kõik Portugali teed näivat olevat kaetud libeda kivisillutisega. Ei ole mõtetki kaasa võtta stilettosid. ainult tossud ja mittelibisevad rihmikud.

Toidust
Kõige raskem, minu meelest. Ükskõik millises maailma riigis ja linnas, on leida normaalne söögikoht.
Meie keskmine ühe inimese õhtusöögi hind oli ca 14- 16 eurot. See oli seal maal selline keskmine hinnatase ja selle eest ootan ma natukene ka maitseelamusi.
Eelroogade suhtes olime me hoiatatud, st seal on kombeks, et tuuakse tellimata lauda valik snäkke.  Menüüst sai vaadata nende hindu ja mis seal salata- kogumaksumus võis olla isegi kuni 9-10 eurot. Aga paraku oli päris mitmel korral suupisted maistvamad, kui see päris praad, nii et me sõime need alati mõnuga ära,
Mingil hetkel saab sügavalt kõrini turistikates pakutavast toidust: taldrikul on liha või kala kõrval, mis võis esineda ka vertikaalselt rippuva vardana, hunnik riisi ja teine friikaid. Taldrikureeglist pole nad midagi kuulnud... tuleb meelde vana anekdoot vanaemast kes ostis lapselapsele krõpse " kuna kartul on köögivili ja köögiviljad on kasulikud". Portugallased näivad arvavat sama. Parimal juhul on taldrikul viil tomatit ja kuhjake riivitud porgandit. aitab küll... Ja kastet ka pole. Kõrvale pakutakse pisipakendis ketšupit või majoneesi,

Mercado da Ribeira

Variant kaks toidust on väga rohkes kastmes kana või liha. Tänu kastmele pisut maitsvam. Lisandiks taas kuhi riisi ja friikaid.
Suppe ma kiidan: levinumad tundusid olema köögiviljapüreesupid, aga õnnestus proovida ka selge leemega kanapuljongit makaronidega.
No ja siis teod. Kas pole maailm kummaline: selle, mille eesti naise lömastab kummikukannaga, sellest teeb portugallane või, veini ja küüslauguga hõrgutise. Igas suuruses ja kujus pakuti. Muid mereelukaid ka. Aga minu meelst on need rohkem näksimiseks, mitte päris söök. Minu meelest.
Seekord ei aidanud mind ka tripadvisor ning kurb tunnistada, mul pole ka ise sinna midagi lisada. Soovitatud kohad olid kas eelpool kirjeldatud  turistikad või siis väga high level söögikohad.
Õnneks on inimene leiutanud abitu turisti jaoks kaubanduskeskused. Kus on tasuta parkimine, tasuta kemps ja terve maailma tähtsaimad köögid sööklast restoranini.
Natuke fänsim, kui tavaline keskus, on Lissaboni raudteejaamast kohe üle tee asuv Mercado da Ribeira. Igaljuhul, on seal esindatud kohalikud restoranid, pakuvad kohalikku toitu, on olemas degusteerimismenüüd jne.

Cabo da Roca

Mu pika jutu lühike mõte on tegelikult selles, et ma soovitan Portugalis valida apartmendi ( ja ärge unustage basseini!). Ma ei teinud seda sellepärast, et üks kohustuslik komponent puhkusest on " ma ei mõtle, mida söögiks teha". Ja ma ei mõelnud sellele, aga ma mõtlesin pidevalt, kuhu sööma minna.
Portugali supermarketites on üsna samad hinnad, mis Eestis ja värske kala- liha valik lausa muinasjutuline. Ning valmis, mitte valmitatud mangod, kiivid, viinamarjad, virsikud....
Meie kohalikus poes, ilmselt sihtgrupile mõeldes maksis kõige kallim vein 7 eurot! Suuremas poes oli ka kalimaid veine, Ning kui meil on veinid jagatud riikide järgi, siis seal oli mitu pikka riiulivahet jagatud Portugali enda maakondade järgi.
Ja kohalikud õllegigandid Sagres ja Super Bock on toonud turule 200 ml miniõlled! Ja õlu on suurepärane.


Cabo da Roca
Väidetavalt Euroopa mandri läänepoolseim punkt. Vastas tõele, et temperatuur on seal jahedam, kui mujal. Uhke ja metsik vaade Ameerikale (nali).

Sintra.

 Peña palee

Enne reisi sai imestas üks mu tuttav selle üle, et ma igaks reisiks kodutöö ette teen. Tema ei tegevat. Sintra jäi ka minul mingil põhjusel kahe silma vahele  ja ma pidin seda kibedalt kahetsema.
"Sõidame Sintrasse" on umbes sama, kui " sõidame Tallinna". Suur ülerahavastatud linn. Kesklinna leidsime küll üles, aga selgus, et seal on umbes sada objekti, mida peaks vaatama.
Valisime  nende hulgast Peña palee. Mingil hetkel keerasime aga vist pisut valesti ära ja olime  spiraalina mööda järsku mäenõlva üles keerduval teel, mille servas polnud isegi kõnniteed. Sildid väitsid lõpuni olevat 10 kilomeetrit.. seltskond arvas optimistlikult, et ega me mingid nõrgad pole, et bussi ootama jääme... ja niimoodi kuuma päikese käes marssisme ikka edasi ja edasi. Lõpuks ( õnneks) loobusime ning saime bussile. sest minna oli veel, oi kui palju.
Vabandagu kõik Sintra fännid, aga see linn mulle ei meeldinud.
Järjekorrad, järjekorrad. see linn vajab kindlati kas väga head kodutööd või siis head giidi, kes selgitaks, miks just see kitsaste tänavatega vanalinn on ägedam, kui ülejäänud maailma kümme tuhat.
Ilmselt olen ma liiga palju käinud ja näinud, aga kõik need kindlused, kirikud, lossid, maalilised vanalinnad hakkavad kokku sulama ja sa ei mäleta enam, kus, aga oled kindel, et kusagil oled sa seda kõike juba näinud.

Lissabon

Eelnevalt oli juttu, et ma ei tea Portugali kunstist midagi. Sintras olid tänavatel päris põnevad installatsioonid. Rannabaaris seintel kohaliku naivisti maaild ning nii Lisabonis kui ka Evoras väga ägedad grafitid, mis vist liigituvad pigem linnakunsti alla.
Sel aastal on neil 1974 aasta revolutsiooni aastapäev ja sel puhul oli seinad täis maalitud nelke ning punaseid lippe ja sonimütsides mehi... aga tulemus oli muljetavaldav.





Belém ja Jeronimose klooster (Mosteiro dos Jerónimos)

Belém

asuvad teineteisest üle tee. St siis Belemi kindlus ja ausammas ja torn.
Sealse maa üsna tavapärane parkimispraktika tundus olevat, et platsil oli üks neeger, kes valdas inglise keelt täpselt niipalju, et kinnitada: tegemist on tasuta parkimisalaga, aga 5 euro eest valvab ta meie autot ja garanteerib, et see on ka tagasi tulles seal ja olemas...
Kui otsida viitsib, siis tegelikult on olemas tasulise parkimise alad, kus on automaadid ning hind on ca 1 h/ 1 eur ( sõltub kohast) nii et valikuvõimalus.

Belemist me neid päris- päris õigeid ja autentseid koogikesi üles ei leidnud ( aga neid on müügil igal pool, seega pole lugu), aga kloostri kõrval müüsid tüdrukud ilmselt parimat isetehtud limonaadi, mis me iial saanud oleme.
Klooster on ehitatud 16. sajandil ning esindab hilisemat gootistiili. Kuulub muiudgi UNESCO kaitse alla ja selle seinu peetakse maailma  kaunimateks.
Kloostris oli ka väga põnev sein, kus paralleelselt jooksid maailma ning Portugali ajaloosündmused. Jah. Me siin alles elasime pärisorjuses, kui teised maailma vallutasid...

Okeanaarium ( Oceanario de Lisboa)

Vasco da Gama sild

Asub väga- väga ägedas moodsas kvartalis, kuhu ma soovitan minna ka siis, kui okeanaariumisse ei viitsi minna. Aga okeanaariumis on nunnud pingviinid ja saarmad ja palju kalu. Mulle väga meeldis. Me sattusime sinna õigel kellaajal- rahvast oli üsna vähe. Seega sai rahulikult uidata ja vaadelda.

Keskkonna teema on Portugalis üks veider asi. Igal pool sellst räägitakse ja rõhutatakse- sildid ning pildid. Aga esimeses supermarketis saad aru, miks EL tahab keelustada pisikesi tasuta kilekotte ja oled sellega 100% nõus. See on lihtsalt õudne, kui palju nad kilekotte kasutavad. Ja kempsudes on musta värvi ja kalapiltidega vetsupaberi reklaamid...
Okeanaariumi kõrval asub köisraudtee, millelt saab imetleda Vasco da Gama silda ja nagu ma juba mainisin, väärib see kvartal jalutamist ka niisama.
Okeanaariumis, muuseas, oli üks soodsamaid toidukohti, mida me reisil nägime.

Kindlasti tasub sõita Nazaré sse,

Nazaré supelmajad

Koht, mis on tegelik eesmärk, asub kõrgel kaljul- Sítio. Alt-linnast saab sinna köis-trammiga.
Ka all-linnas on vaatamist. Nazare rand oli pisut kruusasem, kui "meie oma". Kuna ta on läänerannikul,  siis ilmselt oli vesi külmem- ujujaid tundus vähem olevat. Rannas käis tümakas. Ja päevitamiseks olid mõeldud väga ägedad supelmajad.

Nazaré kuulus seelik

See, millega seda linna müüakse, on vana kaluriküla. rannas istuvad vanamehed, kes kuivatavad seal kala.
Ning vanaprouad oma seelikutega.
Algul, ma ei näinudki neid seelikuid. Teadsin, et peavad olema, aga no pole, siis märkasin, et tõepoolest. Prouadel on seljas põlvini(!) ruudulised seelikud, mis on kaetud põllega. Kliima tõttu arusaadav, aga äraütlemata veider, et vanainimestel on seljas lühikesed seelikud.
Vaade Sitiolt on tõeline vau- elamus. Ausalt. Väärib iga senti.
Ning seal müüakse ka jumalikke pähkliküpsiseid. Ma ütlen etteruttavalt, et supermarketis on need müügil kolmandiku võrra soodsamalt,. Lennujaamas oli ainult ühes poes ja kirvehinnaga ja Lissaboni ümbruses neid polnud. Ainult Nazarest ja Batalhast saabki...

Batalhas on

Batalha klooster

14. sajandist pärit imeilus gooti klooster. Isegi mul, kes on juba täiesti immuunne kõigi kirikute suhtes jäi suu lahti. Ning vitraazist põrandale tekkiv värvimäng...
Ja kogu selle linnakese meelolu oli selline. Rahulik. Harras. Meeldiv.

Lissabon
Ma saan aru, et Lissaboni teema on trammid. Oli kohe lausa mitu varianti. Roheline tramm sõidutas 12 euro eest. Kollane 2,60 eest ja nr. 28 oli vist veel soodsam. Selliste tuuride suurim eelis on see, et saad rahulikult istuda, jalgu puhata, inimesi jälgida ja näha kõike, mis on oluline.
Siis oli veel selline tramm, mis sõitis mäest üles ja seejärel alla. Vahepeal said muidugi taas imetleda vaadet. Minu meelest oli see mõttetu.

Käisime  Sé katedraalis. Kus meil vedas. Oli just käimas jumalateenistus ning inglihäälega noormees laulis oreli saatel. Ma mõistan ka seda, miks usk on lõunamaades nii oluline. Kuuma ilmaga pakub kirik jahutust ja varju. Siis nii mitmeski mõttes ja otseses tähenduses.
Ning S.Jorge kindluses. Kust oli taas imeline vaade. Aga muidu kindlus nagu ikka kindlus.
Vabandust.

Viimasel päeval jõudsime veel Évora.

Évora

Evora asub Lissabonist sisemaa- Hispaania poole. Lõputute oliivisalude ja viinamarjaväljade vahel. Teele jäi päris mitu veinimõisa.  Kaunis antiikne linn, kust võib leida kloostreid keskajast ja varemeid, mis ulatuvad 1. saj pKr. Loomulikult taas UNESCO kaitse all.
Lisaks tavapärasele oli sealseks hitiks São Francisco kontide kabel. Ma olen samasuguses käinud Tšehhis, kuid too oli kuidagi anonüümsem.
Portugali omas olid just käimas restaureerimistööd. Noored puhastasid pintslikestega konte. Seina peal rippus ka üks täisluukere ja tekst kõrval seletas, et luud ja kondid on pärit kohalikult kalmistult. See kõik oli päris õõvastav...

Evora oli meie jaoks ka nn korgipealinn. Hunnitud korgist valmistatud kingad- kotid ja muud esemed. Siiani kripeldab, et ei raatsinud osta.

Jah, Portugal on imeilus. Valgus- valgus- valgus. Päike. Mingi kummaline rõõmus rahu. Ookean.
Tallinnas võttis meid vastu 14 kraadi ja lõputu vihm.
Aga ikkagi on kodus parem:)