Minu Ameerika 3

Kui sarja esimene raamat oli naljakas, siis kaks järgmist on olnud nukrad ja mõtlikud. Õigupoolest pole see raamat enam Ameerikast. See raamat on inimestevahelistest suhetest, kompromissidest ja hirmust meie ümber, mis laieneb ja toimub täna kogu maailmas.
Kui esimesed osad tõid hetki- a la vaata, millised nad on. Siis ses raamatus enam nii tervaid kontraste polnud. Elu Eestis on muutunud. Ja elu Ameerikas on muutunud.
Selleks et kohata erinevate väärtushinnangutega inimesi, ei pea sõitma Ameerikasse. Raamat räägib pigem tolerantsusest. Millal on meie tõde tõdem ja meil on missioon meid ümbritsevaid ümber kasvatada.

Ma ei väsi imetlemast Minu sarja autoreid nende avameelsuse ja (hilisema kriitika osas) paksu naha eest. Ja kui enesest rääkimine on mõistetav- enamikele meist meeldib endast rääkida, siis seda hämmastavam on nende autorite lähedaste soov saada pea- ja kõrvategelasteks. (Ah, ma muidugi tean, et selliseid inimesi on rohkem kui küll ja mina olen üks erand ses maailmas....)
Nagu ma aru saan, on raamat tegelikult kirja pandud mõned aastad tagasi, samas on avaldamine hästi ajastatud. Ühiskond on täna küps selleks, et midagi peab muutuma. 
Ameerika, või vähemalt raamatus kirjeldatu, on muidugi ekstreem. Aga mõistetav. Sõjajärgne kapitalistlik põlvkond on kasvanud üles ühiskonnas, kus tarbimine on toonud nähtava edu. Tarbimine annab sissetuleku, töökohad, maksud . Nad ei kujutle ühikonda ilma tarbimiseta, õigupoolest puudub täna ilmselt maailmas üldse see inimene, kel oleks selge visioon ühiskonnast, mille mootoriks pole tarbimine.


Kui ma oleksin Christine, siis ütleksin- kallis Epp. See kui sa küpsetad ise oma leiva ja õmbled pluusi jätab väga mitu inimest ilma nende töökohtadest.
Ma tean, et täna on söögist puudus, kuna põllualadel valmib biokütus. Ma ei tea, kui palju kuluks pinnast, et kasvatada kõigile maailma inimestele mahedalt selga linast ja puuvillast ja villast rõivad, aga ilmselt väga palju.  Ma tean, et kolmandik toidust valmib juba täna spetsiaalselt niisutatavatel pindadel, sest mullas pole enam toitaineid, kliima on muutunud ja põllud liig kurnatud. Ma tean, et Aafrikas raiuvad kohalikud vihmametsi, kuna nad vajavad maad söögi kasvatamiseks.
Globaalses plaanis on mahetoidu kasvatamine maa raiskamine. Meid on lihtsalt liiga palju. Ja me kõik tahame süüa ja sooja.
Globaalselt võttes on ökoelustiil ääretult egoistlik. Miks sinul on õigus puhtale veele ja toidule, kui suuremale osale maailmas on see kättesaamatu....Kui sa ise elad globaalset elu, kas on sul siis õigust mitte hoolida pisikesest hiina tüdrukust, kes tootis sulle haukuva ja piiksuva krokodilli....


Ja tarbimine on tarbimine. Kas vanemate arendamine läbi raamatute ja plaatide on kuidagi õilsam ja õigem, kui  laste arendamine läbi manguasjade ja arvutimängude? Mäletate, kuidas meie emad vingusid- mida sa ometi loed kogu aeg ja rikud oma silmi. Nüüd naaksume meie oma telekasõltlastest vanemate ja arvutisõltlastest laste kallal. Ehk on aeg muutunud, väljundid lihtsalt teised?
 Ma tean, on arvutatud, et kogu maailma inimesed saaksid omada Ameerika elatustaset oleks vaja 12 maakera. Ma ei tea, kui mitu maakera oleks vaja, kui elatustase oleks selline nagu Eestis. Või Ukrainas. (Ehk polnudki totalitaarsüsteem paha? Riiklik planeerimine, piisavalt sööki ja rõivast, et ellu jääda, kuid mitte priiskamiseks? Saadav tulu jagatakse "võrdselt" ära ja tulevikus ilmselt makstakse veel päris paljudele, et nad tööd ei teeks. Kuna tööd pole?)
Mina ei tea, millega see lõppeb. Aga ma sügavalt kahtlen, et inimesed ise võtavad kätte ja loobuvad. Asjadest, tarbimisest. Inimesed tahavad elada valges ja puhtas kodus, et kõht oleks täis ja riie seljas. Ja kui kõigile ei jagu tööd põllumehe, rätsepa, õpetaja ja arstina- saab seda siis pahaks panna, kui ta loob nõudluse ning tekitab sinna taha toote. Me kõik tahame ju elada. Hästi.

Inimesed ei ole kahjuks ilusad ja head. Inimesed on kadedad ja ahned. Inimesed tahavad raha, sest raha annab vabaduse ning võimu.
Okei, ma utreerin praegu meelega.
Mõte, selle monoloogi taga on tegelikult see, et pole ju olemas absoluutseid tõdesid. Kui sul on kõht tühi, tundub pudelite sorteerimise soov koomilisena.
Kui keegi mitte midagi ei tee, siis ei muutugi ju midagi- on õige suhutumine, aga liiga sageli on meil raske jätte ruumi erinevatele maailmadele meie ümber.Ehk ei peaks Christinedega võitlema, neid ümber kasvatama, sest ka neil on ju omamoodi õigus ja päeva lõpus äkki polegi enam vahet, kel rohkem õigus oli?

See on tegelikult uskumatu, kuidas lapse saades illusioonid- saan endale väikese armsa nuku, keda riietada ja kes on väike mina, tegelikkuses purunevad enne, kui sa arugi saad. Juba viiene teab täpselt mida selga pana, mida ta söögiks tahab ja kurvastavalt sageli ei ühti see sinu arusaamadega heast maitsest või traditsioonidest. Viieteistkümnene üllatab sind uskumatute avaldustega rahast, väärtustest, maailma toimimisest. Ja kahekümneviiene - on see üldse minu laps? Igaljuhul, on pere roll lapse kasvatuses selgelt üle hinnatud ning õnnelikud on need, kellede peredes sirguvad pisikesed koopiad.

Kui ma kirjutasin sellest, kuidas lapsed saavad täna rohkem kui kunagi vanemate tähelepanu, siis pidasin ma silmas just seda, mida E. Petrone oma raamatus kirjutab. Me oleme vanemad, kes spetsiaalselt organiseerivad oma lastele elamusi. Mina ka.
Ka meie vanemad käisid meiega reisil ja matkamas ja kelgutamas, aga mulle tundub, et motiiv oli tookord kuidagi teine. Lapsed olid lapsed ja vanemad olid vanemad. Ma ütlen nüüd klišee, aga nii see on. Meie ajal oli trennis käimine meie endi mure, täna on see laste vanemate mure.
Mina isiklikult ei oska küll mingit lapsepõlvetraumat selle süüks pidada, ikka mind ümbritsev meedia on pannud mind uskuma, et lapsega peabki palju-palju koos olema, teda lõbustama, teda arendama.. Lisaks omaenese kogemused ja nostalgia panevad uskuma, et nende elu on igav ja üksluine ja sunnib pingutama, et vähemalt ses osas, mis minu võimuses, seda huvitavamaks muuta.  Need kel raha ja loovust, ostavad lastele elamusi. Neil, kel ainult raha ostavad asju.

Sest pinguta palju tahad. Nad on meie põlvkonnaga võrreldes passiivsed ja reaktiivsed tarbijad. Paljud meie- aegsed loomulikud asjad ja tegevused on täna võimatud.
Võib olla meil puuduvad eeskujud? Polegi (või vähemalt mina ei tea) raamatut/filmi (Üksinda kodus pole hea näide:)) põnevast lapsepõlvest Chicagos või minugipoolest Tallinnas. Kas tänapäeva linna-koolieelikul saabki olla tarbimisvaba- keegi ju viib õue, mängutuppa, loeb, mängib, räägib, tegeleb- elu? Ta ju tarbib imikust saadik lõbustamisteenust.
Ja siis tuleb jõuluvana ning laseb enda ja kuus inimest maha.
Ning mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub, et liiga palju lähedust ja armastust pole tegelikult hea. Lapsed vajavad ehk vast isegi rohkem õhku ja igavust ja üksindust kui täiskasvanud meie ümber.

No vot. Tuli selline pessimistlik ja nukker mõtteavaldus. Ma soovin igal juhul autorile edu valikute tegemisel. Ja et tuju rõõmsamaks saada, minge ostke endale midagi:)
(see oli nali)

Recording 2011-12-08 (Thu) 12:06

K1   See ei Blogipostitus on sisse võetud telefoni teel kasutades rakendust mille nii maandiktofon.


Täiendatud hiljem:
tegelikult oli tekst, mille sisse lugesin selline:
See blogipostitus on sisse loetud telefoni teel, kasutades rakendust, mille nimi on "diktofon"

Peaaegu:)!! Väga lahe. Igaljuhul, kui mu parem käsi peaks nüüd täiega otsad andma, aga mul endiselt on hädavajalik maailmale midagi öelda, siis on see täiesti võimalik. Ei ühtegi liigutust arvutil. Ainult minu kaunis hääl ja telefon.

No ja see, et puuduvad kirjavahemärgid ja natuke sõnad muutuvad. melotš, ma ütlen:).

Winston Churchill

Päris huvitav on lugeda sama asja erinevast vaatenurgast. Kõigepealt sai loetud W. Churchilli enese kirjutatud raamatut " Tormihoiatus" ning seejärel V.Truhhanovski nägemust Churchilli elust.
Päris kindlasti on tõde kusagil vahepeal, kuna kumbki kirjutaja pole objektiivne. Huvitav oleks siia kõrvale lugeda veel kolmandat, mõnd lääne kirjutaja poolt kirja pandud vaatenurka.

Tõsiselt "värskendav" oli ka Truhhanovski stiil. Polegi ammu enam midagi sellist lugenud, Lapsepõlv tuli meelde:)
Ta tunnustab küll Churchilli riigimehena, kuid mõistab hukka, et " samal ajal oli Churchill sotsiaalse ja rahvusliku rõhumise vastu võitlevate rahvaste järjekindel ning sõjakas vaenlane, veendunud antikommunist ja külma sõja ideoloog". Ja samas vaimus edasi.

Täna, kui mõlema raamatu välja andmisest on üle kolmekümne aasta, on huvitav näha, kuidas aeg ja olud on muutunud.
Truhhanovski häbistas Churchilli, et too ei mõistnud uut progressiivset sotsialistlikku  maailmakorraldust. Ja pikemas perspektiivis on selgunud, et  Churchillil oli õigus, sotsialistlik riik jõudiski ühel päeval, kümned aastad hiljem, kui Churchill prognoosis, oma kuulsusetu lõpuni.
Ja Churchill, kes uskus vankumatult kapitalismi õigsust- jah, täna peame nentima, et ka sellel maailmakorral on jätkusuutlikusega raskusi.

Churchilli unistus ühtsest Euroopast ning tugevast Saksamaast on tänaseks täitunud. Aga eesmärk on pöördunud. Ühendus oli mõeldud kommunismi vastu võitlemiseks. Kommunismi enam pole ja Saksamaast Venemaast saanud suured sõbrad. Ning Inglismaa muutunud isegi Prantsusmaast marginaalsemaks.
Churchilli ajal sai alguse USA imperialistlik poliitika ja see (kahjuks) muutunud pole. Ikka me usume, et nemad seal ei saa meieta elatud ning hakkama või siis maskeerime selle suhtumise tegeliku eesmärgi, ahnuse, taha.

Lugedes tekkis üllatavalt huvitav identiteedikriis. Et kelle poolt ma siis lõpuks olema peaksin. Ma olen üles kasvanud nõukogude käsitlusega suurest isamaasõjast ja mul on päris hea ülevaade sõja käigust, koledustest, eks. Minu jaoks olid täiesti uued faktid sõjast lääne poolt vaadatuna. Ühelt poolt mõistan ma Churchilli soovimatust NL ga koostööd teha, ma mõistan tahtmatust eesliinile mitte tormata. Aga ma paraku tean, mida ja kuidas kannatasid venelased. Ning selles kontekstis on raske leppida läänepartnerite alalhoidlikusega, mingite pseudohirmudega kommunismi levikust ja rahuloluga okupeeritud riikide osas.
Ja ma ei teagi kelle poolt olla.

Ja kui nii Churchill kui ka Truhhanovski toovad kümnete lehekülgede kaupa olekseid- mida kõike oleks saanud teha selleks, et sõda lühendada ning ehk isegi vältida, siis hakkab pagana valus. Hüpoteetilised olukorrad, kui Inglismaa oleks Soomele ja Baltikumile appi tulnud, kui oleks oldud järjekindlad oma nõudmistega taastada 1939 aastate piirid.... oleks, poleks...

Kõige õõvastavam on arusaamine, kuidas otsused rahvaste ja riikide saatuste üle muutuvad ühel hetkel puhtalt mänguks. (Oli vist) Notsu see, kes kellegi kommentaariumis tõi kõige nõmedama töö näitena kiirlaenude telefonimüüja.  Ma ei tea. Poliitik ei tahaks ma samuti olla. Mul on tegelikult üsna raske ette kujutada, millises punktis kaob poliitikul empaatia, rahvad ja riigid muutuvad anonüümseteks ühikuteks, ressurssideks ning võimu ja ahnuse nimel on neid võimalik likvideerida, liita ja lahutada. Või lasta seda kellelgi teisel teha. Sekkumata. Eks see tapad ühe oled mõrvar, tapad miljoni- kangelane; on üks iidvana klišee, aga ikkagi tahaks, et inimesed oleks ilusad ja head.


Mulle hakkab tohutult vastu Churchilli ( ehk Inglismaa) imperialistlik hoiak, mida Truhhanovski nimetab isegi fašistlikuks. Ma ei mõista siiani, kuidas on Inglismaal säilinud klassiühiskond, rojalism ja kõik muu päritolust tulenevad eelised ja võimu võimalikkus. Tolleaegne suhtumine töölisklassi ajaks ka mind tänavale protestima..:) jne. Aga täiesti kindlasti ei jaga ma ka Truhhanovski vaimustust progressiivse proletariaadi riigi üle. Ma olen seal paraku elanud,. Ei olnud nii vahva.
Et see õige ja hea riigikord peaks olema seal kusagil vahepeal.

Pilt, Churchillist, kui isikust, mis tekkis- esiteks oli ta tõeline grafomaan, teiseks tema ebameeldivalt patroneeriv suhtumine okupeeritud (vabandust, Inglise impeeriumisse kuuluvate) maade suhtes. Nad ei saa ju ilma meie abita hakkama!
Ja kolmas, maksimaalne enesekindlus. Ikka, vau, suure algustähega Enesekindlus.
Järgnevalt lugedes Truhhanovski nägemust Churchillist, selgus, et mu tunne ei petnudki mind.
Kaasaegsetel oli tema kirjadest siiber. Ning enesekindlus oli tema kaasteeliste meelest hoopis tormakas rumal ülbus.

Ma olen millegipärast järjest sattunud lugema raamatuid, kust selgub, et oma ajastu suurmeestel, tippjuhtidel, poliitikutel on klassikalisest haridusest nappinud. Harituse on nad omandanud lugedes ja eelkõige läbi praktika. Mida neil on aga kuhjaga, on enesekindlus. Vankumatu usk enda võimetesse, tarkusesse, eksimatusse.Annab jumal ameti, annab ka mõistuse.
Kogemustega tekkiv enesekindlus on normaalne. See, mis mind hämmastab, on kaasasündinud enesekindlus.

Kõik müügi-reklaami - ja käitumisõpikud on kirjutatud eeldusel, et meid ümbritsevad inimesed on hästi kasvatatud. Inimesed kuulavad oma partnereid, vastavalt viisakalt ja järgivad kirjutamata käitumisnorme.

See, et meid õpetatakse hoolima ning arvestama, võimaldab neil sündinud enesekindlatel jõuda tippu, kuna suurem osa meist üritab igapäevaselt vältida tülisid, konflikte. Lihtsam on anda järele, leppida. Ja kui keegi teab end 100% midagi uskuvat, teadvat, siis alternatiivi pakkumata oleks rumal vaielda vastu ainult vaidlemise pärast ja mitte nõustuda.

Miks õpetatakse meid lapsest saadik kahtlema, esitama küsimusi, kui tegelikult teeb inimese edukaks enesekindlus. Kas see on nende enesekindlate ja edukate inimeste vandenõu?

Igaljuhul. Selles kontekstis, mis toimub täna maailmas polnud just eriti julgustav lugeda kahe inimese erinevast vaatenurgast, kuidas sai tekkida kommunism ja natsism ja fašism. Suures plaanis pole maailmas mitte midagi muutunud.  Inimesed on rahulolematud ja soovivad muudatusi.  Ja hoolimata lepingutest, liitudest, lubadustest ja erinevatest akronüüm-ühingutest, oleme me ikkagi üksi. Ja kaitsetud.
Riikidel on omad huvid.

Mõjuga raamatute edetabel

Maria tegi oma elu edetabelitega otsa lahti.  Hea mõte. 101 nimekirju ma teha ei viitsi, aga maailma kindlasti väga huvitavad raamatud, mis on rohkemal või vähemal määral mu elu mõjutanud:)

V. Levi "Enesemuutmise kunst". Raamat, millest pärit enesekontrolli ja autosugestsioonitehnikaid kasutan ma siiani. Ja
D. Carnegie "Kuidas võita sõpru...".  kust on pärit käitumismustrid ja -oskused, millest ma siiani üritan tagajärjetult vabaneda. Mõned raamatud peaksid olema alla 16 keelatud.

Kui mõned inimesed leiavad kõigele elus juhtuvale selgituseks sobiva tsitaadi Piiblist või Švejkist, siis minu jaoks leidus selgitus vanuses ca 16-20  kogu elu ja armastuse kohta neis kahes raamatus.
Goethe "Faust"
E.M. Remarque “Arc de Triomphe"
Uskumatud teosed, mille iga lause kohta noogutad pead ja ütled, just, täpselt nii. Raamatud, mis olid mingil hetkel mul peas.
Kui maitsed head, siis tea et kõige parem, 
ah, ikka ainult viirastuseks jääb...

Natuke vanemas eas jõudsid minuni
N. Klein "No Logo"
Jensen "Unelmate ühiskond".
tänaseks on tulnud juurde uusi huvitavaid teooriaid, mu vaated pole enam nii äärmuslikud ning olen leppimas globaliseerumise paratamatusega. Kuid tollel ajal olid need minu jaoks "vau!" raamatud, mis kindlasti kujundasid mu vaateid, inspireerisid ning mõjutasid ka mu igapäevast tööd ning tegevust.

Vaieldamatult, iga loetud raamat annab meile midagi loodetavasti  juurde.  Ning oleks patt salata, et lapsepõlveaegsed kangelaspioneeride lood möödusid jälge jätmata , ei kujundanud suhtumisi ja hoiakuid.
Aga kogu oma lemmikraamatute virnast tahan ma esile tõsta ühe, mis ehk rohkem kui teised, mõjutas.
O.Stone "Michelangelo".
Vaimustus ning üllatus, et on olemas selline fanatism, pühendumine ja kirg. Raamatule järgnesid ilmselt tuhanded visandid, rongis-tänaval- ühikas portreede joonistamine jne. Kuni tõdemuseni, et ma olen küll keskmisest andekam, aga mus puudub see, mis tegi Michelangelost Michelangelo- tahe. Kirg, Kutsumus.

Huvitava kokkusattumusena oli viimases Digis viide saidile, kus on võimalik oma edetabeleid kogu maailmaga jagada, (aga kuna mul ajakirja käepärast pole, siis mälu järgi otsisin ning jõudsin sellele) lehele.

Eestlane ja venelane 10 - Hirm

Tea, kas peaks laskma oma vaimset tervist kontrollida, kui mu viimati loetud raamatute rida on järgmine: Mletšin "Breznev", Ossejeva "Vasjok Trubatšov ja sõbrad", Mitcham & Mueller "Hitleri komandörid", Rängel "Õnne Jahil. Karmid tuuled".
Refrääniks vahele 17 kevadist hetke.

Ma olen nüüd ligi pool oma elust elanud keskkonnas, kus 90% suhtlusest on venekeelne. Eesti lapsed ei mängi õues. Eesti naised ei spordi. Eesti isad ei õngitse ega pea õlle-piknikku. Eesti naaber ei käi turul ning ühistukoosolekul. Turul müügil olevad "Põldsama tomaadid" on norm.
Kui aeg-ajalt kaigub üle õue eestikeelne "Tr..a", läheb süda soojaks ja tuleb liigutusest pisar silma. Ikkagi oma ja hea. Ma pole siiski üksinda.

Ma olen sellega harjunud. Nemad on "meie". Normaalsed, tavalised inimesed. Mõned meeldivad, mõned pisut vähem.

Hiljuti oli ETVs dokfilm Nordstreamist- gaasijuhtmest, pealkirjaga "Kallis gaas". Ja mul hakkas hirm. Eestlane olla on uhke ja hea, aga, me oleme endiselt mängukannid. Mänguasjad Saksamaa ja Venemaa vahel. Endiselt. Mitte midagi pole II MS ajast muutunud. Mitte midagi.

Eilse Postimehe peauudis olid rahutused Londonis.
Eilse venekeelse Postimehe peauudis oli pensionifondidest kadunud raha ning Moskvas Eesti saatkonna ees toimunud miiting, mille loosungitel ähvardati- "fašism- ei lähe läbi". Suurem osa kommentaatoritest polnud nõus- fašism Eestis läheb läbi, ja kuidas veel. Ma ei taha siia panna linki, sest see oli masendav.

Ja ma ei tea, kas ma saan "meie" venelasi usaldada. Kuidas on võimalik elada maal, mida sa vihkad?  Ma ei kujuta ette, et kusagil ja kunagi on võimalik elada nii, et ükskõik millise vähemuse suhtes mitte mingisugust diskrimineerimist ei toimu. See peaks ju ometi olema arusaadav ja mõistetav, see ongi ju demokraatia point- lähtuda enamiku soovidest.
Ma keeldun uskumast, et kommentaariumis räuskavatel venelastel puudub loogika, terve mõistus ja kogemus, et elu Eestis on võrreldes Venemaaga ikka lill. Selle viha tagant ei aimdu minu jaoks mitte erinevad vaated, vaid lugupidamatust. Me oleme tühi koht. Meie vabariik on ajutine äpardus, las lapsukesed mängivad oma mänge- meie, suured targad riigid teeme lõpuks ikka nii nagu tahame.

Kas olete vahel mõelnud, miks mõned riigid ja rahvad on kasvanud suureks ja teised jäänudki väikeseks? Miks Eesti on väike ja miks piiriäärsed eellased ei laiendanud oma territooriumi aegade jooksul ida ja lõuna suunas. Miks on läinud meie ajalugu just nii nagu ta läks.
Hirm tekitab usaldamatust ja umbusku, see omakorda ettevaatlikust ja tagasihoidlikust. Meil on hirm. Minul on hirm. Ja see hirm ei lase meil kasvada suureks?

ohh, homme on parem päev, eks?