S.J. Watson Ei. Tohi. Magama. Jääda

Ilmselt siis, kui raamat ilmus ja pealkiri meediast läbi jooksis- jäi see mind kummitama. Ilma, et ma oleks teadnud, millest lugu räägib, sai sest mulle nagu mingi mantra: Ei Tohi Magama Jääda.
Kuna mind on karistatud küllusliku unevajadusega, oli seda enda korrale kutsumiseks hea kasutada.

Kui see raamat lõpuks mulle lugemiseks jõudis, selgus, et lisaks unele räägib see teisest, minu jaoks ülitähtsast: mälust.
Mul ei ole mälu.
Ma pakun, et 90% mu mälestustest on omandatud, mitte ma ei mäleta neid. Need on mu peas tänu fotodele, kellegi poolt räägitud lugudele, päevikule, blogile...
Ma kardan klassi- ja malevakokkutulekuid, kuna ma ei mäleta ühegi õpetaja nime ja seiklused, mis meil olevat olnud, kõlavad mulle alati uudisena. Ma oleks nagu käinud täiesti teises koolis ja teises klassis.
Ma tean peast vaid üht telefoninumbrit: oma mehe oma.
Ja kui poleks mu ustavat märkmiku, siis ei suudaks ma teha ühtki tööülesannet ja unustaksin kõik kokkulepped ja kohtumised.
Kui peaks juhtuma, et ma oleksin mõne kuriteo tunnistaja, siis oleksin täiesti kasutu. Ma ei suudaks mitte iialgi meelde tuletada, mida ma tegin näiteks 3. märtsil 2014 kell 12. Või mis oli seljas mu vestluspartneril, kellest lahkusin 5 minutit tagasi.
See kõlab õõvastavalt.

Aga tegelikult pole see skleroos, ega ajupuudulikus (või mine tea?:)) Selle nimi on keskendumine ja tähelepanu. Ehk siis mõlema puudumine.
Ja ma tean üllatavalt palju inimesi, kes räägivad täpselt sama.
Ehk siis. Paljud meist elavadki iga päev mäluta.

Kuidas oleks siis elada, kui sa unustaksid veel rohkem. Et iga päev algabki nullist.
Raamatu alguses tuli mulle meelde film "Mu pruudil on mälukas" (50 First Dates), kus sama teema on lahendatud komöödiavõtmes.

Pean tunnistama, et ma pole väga ammu nii põnevat raamatut lugenud. Kuigi juba üsna esimeses veerandis (nagu hiljem selgus) oskasin päris täpselt prognoosida lõpplahendust ja kuigi raamat oli täis minu jaoks küsimusi.
Näiteks: kui su elust puudub viimased 20 aastat, kas on võimalik tunniga taastada mobiili, tolmuimeja kasutamise ja söögivalmistamise oskust. Või kuidas ei saa inimesel siiber rääkida hommikust hommikusse sama lugu. Ma oleks ilmselt juba kolmandal päeval alustanud enese lõbustamist väljamõeldud lugudega. Jne.
Ja kui mulle öeldakse täna hommikul, et ma olen see ja see ja mul juhtus õnnetus ja ma ei mäleta mitte midagi, kas poleks siis loogiline ise alustada märkmete tegemist ja arsti poole pöörduda?
Aga ega tegelikult ju ei tea. Iga inimene käitub erinevalt.

Aga hoolimata sellest, oli kogu kulg väga köitev. Tõesti soovitan- põnev, pretensioonitult lihtne ja mõnus lugemine.

Btw, selle raamatu kohta on isegi treiler olemas...

I. Gontšarov Oblomov

Follow my blog with Bloglovin

Oo, mõtlesin, kui paar esimest peatükki oli läbi loetud- keegi on minust raamatu kirjutanud...!
Millalgi raamatu keskel aga jõudis minuni arusaamine, mis vahe on väga heal ja heal kirjanikul. Väga hea teab, kustmaalt aitab.  Teab, et vähem on rohkem.
Lihtsalt hea kirjanik räägib sulle kõik puust ja punaseks ning lajatab moraaliga otse lagipähe.

Hea kirjanik muudab peategelase, et lugu oleks täiesti selge, naiivseks ja juhmiks.
Nagu Oblomovile, ei meeldi ka mulle õnnest värisevad ja nutma puhkevad neidised. Võimalik, et mina olen kuidagi imelik, aga mul lähevad nuttes silmad paiste, nina läheb punaseks ja hakkab lörisema... ehk siis ma olen kõike muud kui romantiline ja kaunis. Miks on see episood siis vene romantilises kirjanduses niivõrd ekspluateeritud?  Kas vanasti oli teisiti.


Ehk siis, kui selle raamatu oleks kirjutanud väga hea kirjanik, oleks see mulle väga meeldinud. Teema, iseenesest,on väga aktuaalne.
Miks ma pean suhtlema inimestega, kes mulle ei meeldi? Miks pean minema kuhugi, kus mul on igav? Miks pean minema pimedasse, külma ja märja kätte. Miks pean ärkama hommikul ja magama minema õhtul. Miks ei või mu põrandal olla tolmurullid. Miks ei või ma kaaluda 100 kilo või vastupidi, paista läbi.
Kui sul pole kohustusi, sa ei vastuta kellegi eest. Ja sul on korralik sissetulek: mõis ning kolmsada hinge.
 Miks ei või sa siis elada nii, nagu sa tahad.

Paraku on meie kõrval alati keegi, kes "soovib ainult head". Keegi, kes teab täpselt, milline on tegelikult tõeline elu.
Eraklik kulgemine pole tõeline elu. Teatavasti pole ka väikekodanlik idüll tõeline elu. Kas tõeline elu on enesehävitamine, risk, kannatused? Mis vahet on põgenemisel unenägudesse, telekasse-arvutisse või adrenaliini? Miks see viimane on õilsam?

Ma kordan taas oma mitmel korral kirja pandud mõtet.On palju inimesi, kes on sündinud energilisteks. Aga rohkem veel, on neid, kes on laisad. Täpselt nii laisad, kui lastakse. Ja kui lastakse, siis peidavad nad end arvutisse või sõprade sekka, nagu "üheksandikud" Või saavad nad suureks ja eeldavad, et neid peavad üleval need virgemad- nagu kirjutab Hunt.
Ja põhjus, miks nad peavad end kokku võtma ja ise elama hakkama, on paraku kinni ainult neis, teistes. Meie, teised, ei taha ei viitsi ei jaksa neid kätel kanda. Aga kui tahaksime ja jaksaksime, kas siis oleks ok? Kas siis võiksid laisemad inimesed elada nii, nagu neile meeldiks. Ja ei peaks end sättima virgemate diktaadi järgi?

 Inimeste energia oli/on vajalik arenguks ja progressiks. Kes ütleb, et nüüd pole käes aeg stagnatsiooniks?

 Ma pole kursis, aga oletada võib, et vene kirjanduse mahtu kohustusliku lugemise nimestikus on vähendatud. Oblomov võiks seal kindlasti olla. Ma usun, et tänases päevas oleks see isegi vajalikum, kui Dostojevski või Tolstoi.

 Vajalik, et "üheksandikud" saaksid mõtiskleda teemal: miks ja milleks on vaja elule tähendust, eesmärki ja mõtet. Kas on piisav, kui elu juhib mind või peaksin siiski mina oma elu juhtima.

Eriti, kui sul puudub mõis ja kolmsada hinge.

Dan Brown Inferno

Professor Langdonil on haruldane anne sattuda sekeldustesse. Seekord tehakse puust ja punaseks Dante Põrgu.

Ma teen sügava kummarduse autori ees, kes valdab põneva loo jutustamise saladust. Oskab lõpuni hoida pinget ja (kui suhteliinid välja arvata) siis tuua sisse ootamatuid süzeeliine. Leninil oli õigus: kinokunst on üks mõjusamaid. Vähemalt minu silme ees sebisid kogu raamatu jooksul Tom Hanks ja Keira Knightley. Keira on lihtsalt loodud Sienna rolli mängima.
Ja see, et ka sellest raamatust on tulemas film, on ilmselt fakt.

Ma aplodeerin Browni oskusele segada fantaasiat ja fakte. Erinevalt nt "Da Vinci koodist"  on vigadest õpitud ja (eestikeelse versiooni)esilehel on pikk jutt sellest- halloo, inimesed, tegemist on ilukirjandusega. See on väljamõeldis!

Ja loomulikult olen ma vaimustatud Dani panusest kunstiajaloo populariseerimisel. Kuuldavasti on Firenze, õppides Pariisi kogemusest, teinud juba ettevalmistused turistidevoo suurenemisele. Kui türklased teaks, kes on Dan Brown, siis ilmselt valmistuks massiliseks turismiks ka Istanbul.  Huvitav oleks teada kui palju rohkem on youtubes hakatud klikkima Liszti Dante sümfooniat?

Minu edetabelis on Inferno pisut nõrgem kui "Da Vinci kood", aga parem, kui olid "Inglid ja deemonid". Taustaks olev teema ja idee on väga hea. Kui ma midagi oleks palunud, siis mõned leheküljed rohkem oleks võinud pühendada tegelaste eetiliste dilemmadele. Natuke vähem tagaajamist ja intriige ning pisut rohkem võimalusi ja mõtteid. Aga seda on vist liiga palju tahta ühelt jutukalt?

( ja mida põrgut tähendab sõna "tuiutama", mida on ilmselgelt üleekspluateeritud)

Mind pole vaja veenda selles, et inimkond sammub krahhile. Ma usun seda niigi. Ja näen seda enda ümber. Posthumanism ei ole meist kaugel. Küsimus on pigem selles, kas need järgijäänud 5 või 50 või 500 või 5000 aastat nautida ja võtta viimast. Või võtta midagi ette. 

Ja kas see peaks olema passiivne ning reaktiivne: nagu ma ka varem olen kirjutanud, me oleme loodusest seekord paar sammukest ees. 

Aga tahes tahtmata on loodus meie endi abiga juba sekkunud: me ise ja juba, reguleerime endi arvukust läbi endi valikute. Kes sööb end rämpstoidust surnuks; kes nõrgestab end, vastupidi, liiga tervislikuga. Mõned naljatilgad on lõpetanud oma laste vaktsineerimise. Tehnoloogia on muutnud meid füüsiliselt nõrgaks ja keskkond pärssinud viljakust. 

Paradoksaalsel kombel muretseme selle kõige pärast meie, riigid, kus elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastootluse. Probleem pole ju meis.

Vaid neis. 

Kas piits või präänik? Sunnime arengumaade naised kooli ja jagame lahkelt kontratseptiive?  Aitame nad enda tasemele?

Või laseme neil üksteist, sekkumata, maha tappa? 

Raamatu geeniused pakuvad lahenduseks eugeenika järgmise astme- transhumanismi. 

Kas maailma saab päästa või ei saa? Ja kõige olulisem küsimus- kas peaks?

Ideaalne puhkuseraamat.

A. Ivanov Harbini ööliblikad

Ja nii reetsime me, eestlased, venelased...
Ivanovi loomingus juba teist korda.

Ivanov räägib jälle venelastest võõrsil. Kui esimeses raamatus tegutsesid nad selle sajandi alguse Eestis, teises Taanis, siis kolmanda tegevus toimub Eesti Wabariigis. Esimeses eeldatavasti siia suunatud või saadetud teise ja kolmanda põlve venelased. Teises mugavus- ja majanduspõgenikud.
Ja kolmandas on olnud põgenemine vajadus. Kontekst ja põhjused on erinevad, aga olukord ikka sama. Ikka on vaja õppida kohalikku keelt. Üritada mõista kohalikke, mitte kaotada sidet kodumaaga...
Migrandid, immigrandid ja emigrandid.
Sõltub, millise mätta otsast vaadata.
Ning sellest mättast sõltub, millisel juhul me tunneme kaasa ja millisel puhul mitte.

Ma vahel mõtlen, et mida ma teeksin, kui homme kehtestatakse näiteks Eestis islamiriik. Keelatakse näiteks laulmine ja naermine ja sunnitakse kaetud juustega liikuma? Või midagi muud, mis on minu väärtushinnangute ja põhimõtete vastu. Kas ma põgeneksin või kohaneksin?
Oktoobrirevolutsioon võis olla samasugune vapustus. Või siiski mitte? Muutused ei tule järsku, vaid samm sammult?

Selle raamatu algus oli üsna vaevaline, kuna autor räägib peategelasest segamini esimeses, teises ja komandas isikus. Kuid edenedes keris kiht-kihi haaval lahti ja tegevus muutus köitvamaks.

Ma ütlen kohe ka ära, et sellele raamatule ma poliitilise- ja ajaloolise tausta süvaanalüüsi teha ei suuda- puuduvad vastavad teadmised. Raamatu lõpuni jäi üsna segaseks kes või mis on Harbin. Google väidab, et see on Hiina provints- milline on selle seos Vene fašistidega?..

Aga seda oli põnev ka lihtsalt juturaamatuna lugeda. Mul on 30-date aastatega üks oma asi ajada, mistõttu mulle pakub tollane ajastu ja olme eriliselt huvi.
Sinu kodumaast on saanud midagi ajuvaba. Ja paar kümnendit hiljem saab kogu Euroopast midagi ajuvaba. Valida saabki halva ja veel halvema vahel.
Ei kadesta tollaseid inimesi.

Külm. Külm. Kuivkäimla ja kopituse ja niiskuse lõhn. Põrandal lumetükid ja puu- ning samblapuru. Ahi praksub. On jäänud mulje, et tollased inimesed peamiselt külmetasid, praktiliselt ei söönud ja elasid väga tihedalt üksteise kukil. Vaene oli meie tänaste kriteeriumite järgi ikka väga vaene, rikka elul polnud väga vigagi.

Ja kusagil kõrvaltänavas võis samal ajal kõndida Indrek Paas ja Lilli Mets:)

Ning kõige olulisem: ma lihtsalt ar-mas-tan Ivanovi keelekasutust. Kujundlik, lopsakas.  See on laul.
Täiesti suvaline näide: Kangialune sünnitas suure lombi, milles loksus laternavalgus. 

Sellist eesti keelt enam ei räägita. Kui ma oleks sadistist emakeele õpetaja, siis laseksin lastel sellest raamatust lauseid "tõlkida". 

On natuke kurb ja irooniline, et nii kaunis eesti keel tuleb meile vene keelest tõlgituna. Ja siinkohal peaks tegema suure-suure kummarduse ka tõlkijatele Veronika Einbergile ning esimese raamatu tõlkijale Ilona Martsonile.

Jah, Ivanov meeldib mulle.

Loe ka nende raamatute kohta:

Peotäis põrmu

Hanumani teekond Lollandile

Valdur Mikita Lingvistiline mets

Dokumendid tõestavad, et mul on vähemalt 400 aastat ajalugu lõunaeestlasena. Oma esimesed 10 aastat olen ma kasvanud metsas ja metsaga, tänased kontaktid on jäänud järjest põgusamaks, Kuid klassikalises valikus - mets või meri, valin ma alati esimese. Ma mäletan veel seene- ja marjaloitse, millega neid samblast  välja meelitada. Ma armastan metsa ja ma usun, et saan temast siiani aru.

Seega, ma tahan uskuda kõike, mis selles raamatus kirjas. Ja ma usun, et ma ka mõistan seda. Või vähemalt teoreetiliselt peaksin mõistma.

See raamat oli tegelikult minu jaoks üks eklektiline puder.
Kohati pööraselt naljakas, siis väga igav ( peatükk mitmiktajust) ja minu jaoks täielik woo-doo. Absurd, mis jooksutab juhtme kinni.
Kui prognoos võimalusest, et meie lapselapsed suudavad kõrvitsatega suhelda, ajab mind naerma, on see siis fakt sellest, et mul on hea huumorimeel või on see märk- et ma ei saa millestki aru? Et ma ei oska näha ja kuulata, Need osad raamatust peegeldavad väga irooniliselt tänast tegelikkust.
Nagu autor ise ütleb- meie teadvus on märgistatud. Me oleme õpetatud õigesti või "õigesti" mõtlema. Meie ümber on kuhjades infot ja me ei tea mida uskuda. Kas absurd on absurd või näitab see meie reeglitega rikutud mõttemaailma.
Või peaks võtma seda kui väljakutset- nii ongi õige mõelda alati, mitte ainult peale kanepi suitsetamist?


Siis on selles veel asjalik (populaar)teaduslik osa  ja suuremalt jaolt väga nauditavad (ilukirjanduslikud) hüpoteesid ja mõttemängud.
Seda tüüpi raamatud peaksid ilmuma esimeses järjekorras digitaal-kujul. Vähemalt mina tundsin karjuvat puudust võimalusest ühenduda internetiga, et kontrollida fakte. Ma olen niivõrd rikutud inimene, et ma ei usu, Ma loen minu jaoks uusi ja huvitavaid fakte ja mu reaktsioon ei ole mitte- ahhaa. Vaid - ausalt ka, või? Ma kahtlen ja ma tahan saada kinnitust, et antud fakt on tõene.

See raamat on kui lihvimata teemant. Ma väga loodan, et see on jõudnud nii Eesti Turismiarenduse kui ka haridusministeeriumi lauale. Esimesele inspiratsiooniks, milliseid turismilõkse ja sihtmärke meie maa peidab- kui palju kasutamata ressurssi!
Ning haridusministeerium peaks seda käsitlema kui ideaalset näidisõpikut- distsipliinideülene ja integreeritud ajalugu, bioloogia, geograafia, eesti keel ja kirjandus...
See konkreetne raamat on lastele ilmselt pisut keeruline, aga kui mina oleks haridusminister siis teeksin sellest lihtsama variandi ja muudaks (ka näiteks Lennart Mere Hõbevalge) koolis kohustuslikuks kirjanduseks.
Esiteks juba eelpool mainitud fantaasia ja faktide piiri näitamiseks. Oskus, mis tänases maailmas on mu meelest ellujäämiseks hädavajalik.
Ning teine, väga oluline põhjus. Need raamatud kasvatavad uhkust Eesti üle. Annavad sulle teadmise, et Eesti maa ja rahvas ja keel ja kultuur ja ajalugu.. see on midagi ääretult ägedat, salapärast... Kui meie lastel oleks tugevam identiteet  ja uhkus oma rahvuse ja rahva üle, ehk jääks nad siia?

Ja ( pagan, ma olen ikka nii müügist läbi imbunud) kui võtta sealt välja kordused, asendada mõnede lõikude ettevaatlik kõneviis kindlaga ning tõlkida see inglise keelde, oleks meil maailmale pakkuda super-bestseller. (Ning see viimane lõik on tegelikult täpselt risti vastu raamatu ideoloogiale?)

Mulle väga imponeeris autori terane tähelepanek perifeeriast "spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba "ruumi" meil peaaegu enam polegi". Ehk siis põhjendus meie ülekontrollitud "nanny" kultuurile, poliitkorrektsusele.
ning samuti mõttekäik, mille tõesust on bioloogia juba korduvalt tõestanud: kui üks liik saavutab ülekaalu, kaob puhvertsoon ning ka dominantne liik ise on ohus.

Selliseid raamatuid lugedes tekib mul alati kaks mõtet.
Esimene, äkki me st Eesti ei peakski igatsema suureks. Ehk peaks Eestimaa eesmärk olema jääda väikseks? Tõmmata piltlikult öeldes müür ümber ja säilitada endid kui reservuaari.
See on vana hea küsimus nostalgiast ja kadunud maailmast.
Animistlik maailmakäsitlus on aidanud meid, autori hinnangul,  ellu jääda, aga kas see aitab meid ka elus püsida. Hoopis teistes oludes, olukorras, kus väliseid mõjusid pole võimalik vältida.
Mu esivanemad lahkusid kihelkonnast, kus nende vanemad olid elanud 400 aastat, alles 20 sajandil, peale sõda. Sest linnas oli kergem. Minna tagasi oleks täna ju veel reaalne, kuid see tähendaks tohutuid loobumisi. Ja me ei viitsi. Vähemalt mina ei viitsi.

See on klišee, aga maailm on päriselt ka hukas ja vanad reeglid- näiteks ilmaennustuse osas, enam ei kehti. Metsad on just tänu sellesamale liikide ühtlustumisele rikutud. Ja ehk on ka inimene tänu liikide ühtlustumisele liiga rikutud?
Ma isiklikult kaldun arvama, et progressi siiski peatada ei saa ning kadunud maailma saab meile tagasi anda vaid katastroof.

Ning teine mõte: kui ma oleksin sündinud ja läinud kooli mõned aastad hiljem, ehk poleks ma pidanud valima keele ja keemia vahel, vaid oleksin saanud õppida mõlemat. Või, kes muidugi teab. Ehk oleks siis maailmas juures üks keskpärane kibestunud teadlane, praeguse õnneliku unistaja asemel?
Igal juhul, see on midagi, mis mulle meeldib-kompott geneetikast, ajaloost, keelest ja lugudest.