Portugal, Lissaboni ümbrus

Lissabon, vaade S Jorge kindlusest

Eellugu
Mul oli kunagi portugallastest koosnev juhtkond ja nende hulgas üks, kes mingil põhjusel kohe üldse ei sallinud Eestit ja eestlasi. Küll käis talle närvidele meie isepäisus, ülbus, see, et randades pole võimalik jeebiga ringi kihutada ning olematud golfirajad. Ta oli veendunud, et me, eestlased, samuti vihkame Portugali ja armastas meile ikka rõhutada- teie, eestlaste meelest on Portugal üks vaene väike maa kusagil Aafrika kõrval....
Me ei osanud midagi arvata. Piinlik tunnistada, aga ma ei tea Portugalist mitte midagi: ei oska nimetada ühtki kunstniku, muusikut, kirjanikku...
Ma tean vaid, et neil on olnud ägedad maadeavastajad sajandeid tagasi ning tänu Vernele tunnen ma ka portugallast Negorot. Orjapidajat.
Ilmselt oli TAP pisut eeltööd teinud, või juhtusime suhtlema ainult intelligentsete inimestega:  kõik teadsid, et riik, nimega Eesti eksisteerib, ning " teil on seal ju külm ja sajab kogu aeg"...



Minu Portugal
Paljud mu tuttavad on küsinud: kas ja mis on erinev näiteks võrreldes Hispaaniaga?
Ookean on ilmselt Portugali õnnistus ja õnnetus: ookean ei saa mitte kunagi sama soojaks kui Vahemeri. Ja see hoiab ilmselt päevitajate hordid kontrolli all. Meie sealoleku ajal oli õhutemperatuuri rekordiks 35 kraadi, ookeani temperatuur oli 16- 17... Samas, ujujaid oli, ja mitte ainult punanahalised põhjamaalased.
Portugal on väidetavalt surfarite paradiis ning ka selles rannas koolitati soovijaid.
Kui ma siin varem olen vingunud, et iga lõunamaa riik on kui väike vene küla, siis Portugalis jäi aeg- ajalt isegi inglise keelega hätta. Ja mulle väga meeldib see. See ehedus, see vajadus otsida sõnu ja suhelda käte ja jalgadega ja lasta end mõnes söögikohas lihtsalt üllatada.
Btw. Kas maailma keeleteadlased on ikka kindlad, et tegemist on romaani keelega? Erinevalt laulvast itaaliast- hispaaniast kõlab portugali keel kui läti keel. Kõik, mis võimalik, susiseb essidest. Väga veider.

veiniriiul

Majutuskohta otsides, sain esimest korda teada, et booking polegi nii sõbralik, kui paistab. Valisin paar- kolm kohta välja, panin need nimekirja ning saatsin teistele ülevaatamiseks. Ning kujutage ette- 15 minuti pärast vaadates oli nende kohtade hind tõusnud ca 200 eurot !! Ma olin nii vihane, et otsustasin bookingut enam mitte kunagi kasutada. Leidsin ka muid lehti ja sain kinnitust väitele, et kõik portugallased puhkavad augustis: rõhuv enamik hotellide/ majutuskohtade kodulehti teatasid: "välja müüdud". Hinnad tõusid tundidega ja ma sain aru, et ainus õige valem (olin sunnitud bookingusse tagasi pöörduma) on: broneerid kõik vähegi sobivad kohad, hiljem jõuad tühistada.

Meie majutuskohaks sai Carcavelos. Linnake, mis saab 10 punkti 10-st. Imeline, rahulik, unine ja puhas väikelinn Lissaboni külje all. Võimalik, et meil ka lihtsalt vedas, sest sattusime reisi jooksul ka täiesti ülerahvastatud piirkondadesse- Sintra ja Nazare, näiteks.
Carcaveloses oli tasuta parkimine, väga hea ühistranspordiühendus kõigi olulisemate vaatamissihtkohtadega. Rongipilet Lissaboni ja tagasi maksis alla 3 euro.
Peene liivaga puhas rand, kust puudus agressiivne kaubandus ja tümps.
Ainult sahh... sahh... randa sõudvad surfilained.
Kohalikud noored patseerisid ringi särkidega- me oleme kohalikud, kui soovid, siis aitame. Igal pool oli näha politseinikke.
Internett oli väsitavalt aeglane, aga kui küsisid vastuvõtus korgitseri, siis - loomulikult- oli see kohe taskus olemas.

Ühte sorti tigu

Ma julgeks oletada, et viaduktid- sillad- ringteed on portugaallaste leiutatud. Nende teedevõrk on lihtsalt muljetavaldav. Ning liiklus on lõunamaa kohta üllatavalt viisakas ja sõbralik. Pole kõhklustki, et jalakäija lastakse viisakalt üle tee.

Ja palju teisi sorte tigusid

Jalakäijana aga nii äge pole. Kõik Portugali teed näivat olevat kaetud libeda kivisillutisega. Ei ole mõtetki kaasa võtta stilettosid. ainult tossud ja mittelibisevad rihmikud.

Toidust
Kõige raskem, minu meelest. Ükskõik millises maailma riigis ja linnas, on leida normaalne söögikoht.
Meie keskmine ühe inimese õhtusöögi hind oli ca 14- 16 eurot. See oli seal maal selline keskmine hinnatase ja selle eest ootan ma natukene ka maitseelamusi.
Eelroogade suhtes olime me hoiatatud, st seal on kombeks, et tuuakse tellimata lauda valik snäkke.  Menüüst sai vaadata nende hindu ja mis seal salata- kogumaksumus võis olla isegi kuni 9-10 eurot. Aga paraku oli päris mitmel korral suupisted maistvamad, kui see päris praad, nii et me sõime need alati mõnuga ära,
Mingil hetkel saab sügavalt kõrini turistikates pakutavast toidust: taldrikul on liha või kala kõrval, mis võis esineda ka vertikaalselt rippuva vardana, hunnik riisi ja teine friikaid. Taldrikureeglist pole nad midagi kuulnud... tuleb meelde vana anekdoot vanaemast kes ostis lapselapsele krõpse " kuna kartul on köögivili ja köögiviljad on kasulikud". Portugallased näivad arvavat sama. Parimal juhul on taldrikul viil tomatit ja kuhjake riivitud porgandit. aitab küll... Ja kastet ka pole. Kõrvale pakutakse pisipakendis ketšupit või majoneesi,

Mercado da Ribeira

Variant kaks toidust on väga rohkes kastmes kana või liha. Tänu kastmele pisut maitsvam. Lisandiks taas kuhi riisi ja friikaid.
Suppe ma kiidan: levinumad tundusid olema köögiviljapüreesupid, aga õnnestus proovida ka selge leemega kanapuljongit makaronidega.
No ja siis teod. Kas pole maailm kummaline: selle, mille eesti naise lömastab kummikukannaga, sellest teeb portugallane või, veini ja küüslauguga hõrgutise. Igas suuruses ja kujus pakuti. Muid mereelukaid ka. Aga minu meelst on need rohkem näksimiseks, mitte päris söök. Minu meelest.
Seekord ei aidanud mind ka tripadvisor ning kurb tunnistada, mul pole ka ise sinna midagi lisada. Soovitatud kohad olid kas eelpool kirjeldatud  turistikad või siis väga high level söögikohad.
Õnneks on inimene leiutanud abitu turisti jaoks kaubanduskeskused. Kus on tasuta parkimine, tasuta kemps ja terve maailma tähtsaimad köögid sööklast restoranini.
Natuke fänsim, kui tavaline keskus, on Lissaboni raudteejaamast kohe üle tee asuv Mercado da Ribeira. Igaljuhul, on seal esindatud kohalikud restoranid, pakuvad kohalikku toitu, on olemas degusteerimismenüüd jne.

Cabo da Roca

Mu pika jutu lühike mõte on tegelikult selles, et ma soovitan Portugalis valida apartmendi ( ja ärge unustage basseini!). Ma ei teinud seda sellepärast, et üks kohustuslik komponent puhkusest on " ma ei mõtle, mida söögiks teha". Ja ma ei mõelnud sellele, aga ma mõtlesin pidevalt, kuhu sööma minna.
Portugali supermarketites on üsna samad hinnad, mis Eestis ja värske kala- liha valik lausa muinasjutuline. Ning valmis, mitte valmitatud mangod, kiivid, viinamarjad, virsikud....
Meie kohalikus poes, ilmselt sihtgrupile mõeldes maksis kõige kallim vein 7 eurot! Suuremas poes oli ka kalimaid veine, Ning kui meil on veinid jagatud riikide järgi, siis seal oli mitu pikka riiulivahet jagatud Portugali enda maakondade järgi.
Ja kohalikud õllegigandid Sagres ja Super Bock on toonud turule 200 ml miniõlled! Ja õlu on suurepärane.


Cabo da Roca
Väidetavalt Euroopa mandri läänepoolseim punkt. Vastas tõele, et temperatuur on seal jahedam, kui mujal. Uhke ja metsik vaade Ameerikale (nali).

Sintra.

 Peña palee

Enne reisi sai imestas üks mu tuttav selle üle, et ma igaks reisiks kodutöö ette teen. Tema ei tegevat. Sintra jäi ka minul mingil põhjusel kahe silma vahele  ja ma pidin seda kibedalt kahetsema.
"Sõidame Sintrasse" on umbes sama, kui " sõidame Tallinna". Suur ülerahavastatud linn. Kesklinna leidsime küll üles, aga selgus, et seal on umbes sada objekti, mida peaks vaatama.
Valisime  nende hulgast Peña palee. Mingil hetkel keerasime aga vist pisut valesti ära ja olime  spiraalina mööda järsku mäenõlva üles keerduval teel, mille servas polnud isegi kõnniteed. Sildid väitsid lõpuni olevat 10 kilomeetrit.. seltskond arvas optimistlikult, et ega me mingid nõrgad pole, et bussi ootama jääme... ja niimoodi kuuma päikese käes marssisme ikka edasi ja edasi. Lõpuks ( õnneks) loobusime ning saime bussile. sest minna oli veel, oi kui palju.
Vabandagu kõik Sintra fännid, aga see linn mulle ei meeldinud.
Järjekorrad, järjekorrad. see linn vajab kindlati kas väga head kodutööd või siis head giidi, kes selgitaks, miks just see kitsaste tänavatega vanalinn on ägedam, kui ülejäänud maailma kümme tuhat.
Ilmselt olen ma liiga palju käinud ja näinud, aga kõik need kindlused, kirikud, lossid, maalilised vanalinnad hakkavad kokku sulama ja sa ei mäleta enam, kus, aga oled kindel, et kusagil oled sa seda kõike juba näinud.

Lissabon

Eelnevalt oli juttu, et ma ei tea Portugali kunstist midagi. Sintras olid tänavatel päris põnevad installatsioonid. Rannabaaris seintel kohaliku naivisti maaild ning nii Lisabonis kui ka Evoras väga ägedad grafitid, mis vist liigituvad pigem linnakunsti alla.
Sel aastal on neil 1974 aasta revolutsiooni aastapäev ja sel puhul oli seinad täis maalitud nelke ning punaseid lippe ja sonimütsides mehi... aga tulemus oli muljetavaldav.





Belém ja Jeronimose klooster (Mosteiro dos Jerónimos)

Belém

asuvad teineteisest üle tee. St siis Belemi kindlus ja ausammas ja torn.
Sealse maa üsna tavapärane parkimispraktika tundus olevat, et platsil oli üks neeger, kes valdas inglise keelt täpselt niipalju, et kinnitada: tegemist on tasuta parkimisalaga, aga 5 euro eest valvab ta meie autot ja garanteerib, et see on ka tagasi tulles seal ja olemas...
Kui otsida viitsib, siis tegelikult on olemas tasulise parkimise alad, kus on automaadid ning hind on ca 1 h/ 1 eur ( sõltub kohast) nii et valikuvõimalus.

Belemist me neid päris- päris õigeid ja autentseid koogikesi üles ei leidnud ( aga neid on müügil igal pool, seega pole lugu), aga kloostri kõrval müüsid tüdrukud ilmselt parimat isetehtud limonaadi, mis me iial saanud oleme.
Klooster on ehitatud 16. sajandil ning esindab hilisemat gootistiili. Kuulub muiudgi UNESCO kaitse alla ja selle seinu peetakse maailma  kaunimateks.
Kloostris oli ka väga põnev sein, kus paralleelselt jooksid maailma ning Portugali ajaloosündmused. Jah. Me siin alles elasime pärisorjuses, kui teised maailma vallutasid...

Okeanaarium ( Oceanario de Lisboa)

Vasco da Gama sild

Asub väga- väga ägedas moodsas kvartalis, kuhu ma soovitan minna ka siis, kui okeanaariumisse ei viitsi minna. Aga okeanaariumis on nunnud pingviinid ja saarmad ja palju kalu. Mulle väga meeldis. Me sattusime sinna õigel kellaajal- rahvast oli üsna vähe. Seega sai rahulikult uidata ja vaadelda.

Keskkonna teema on Portugalis üks veider asi. Igal pool sellst räägitakse ja rõhutatakse- sildid ning pildid. Aga esimeses supermarketis saad aru, miks EL tahab keelustada pisikesi tasuta kilekotte ja oled sellega 100% nõus. See on lihtsalt õudne, kui palju nad kilekotte kasutavad. Ja kempsudes on musta värvi ja kalapiltidega vetsupaberi reklaamid...
Okeanaariumi kõrval asub köisraudtee, millelt saab imetleda Vasco da Gama silda ja nagu ma juba mainisin, väärib see kvartal jalutamist ka niisama.
Okeanaariumis, muuseas, oli üks soodsamaid toidukohti, mida me reisil nägime.

Kindlasti tasub sõita Nazaré sse,

Nazaré supelmajad

Koht, mis on tegelik eesmärk, asub kõrgel kaljul- Sítio. Alt-linnast saab sinna köis-trammiga.
Ka all-linnas on vaatamist. Nazare rand oli pisut kruusasem, kui "meie oma". Kuna ta on läänerannikul,  siis ilmselt oli vesi külmem- ujujaid tundus vähem olevat. Rannas käis tümakas. Ja päevitamiseks olid mõeldud väga ägedad supelmajad.

Nazaré kuulus seelik

See, millega seda linna müüakse, on vana kaluriküla. rannas istuvad vanamehed, kes kuivatavad seal kala.
Ning vanaprouad oma seelikutega.
Algul, ma ei näinudki neid seelikuid. Teadsin, et peavad olema, aga no pole, siis märkasin, et tõepoolest. Prouadel on seljas põlvini(!) ruudulised seelikud, mis on kaetud põllega. Kliima tõttu arusaadav, aga äraütlemata veider, et vanainimestel on seljas lühikesed seelikud.
Vaade Sitiolt on tõeline vau- elamus. Ausalt. Väärib iga senti.
Ning seal müüakse ka jumalikke pähkliküpsiseid. Ma ütlen etteruttavalt, et supermarketis on need müügil kolmandiku võrra soodsamalt,. Lennujaamas oli ainult ühes poes ja kirvehinnaga ja Lissaboni ümbruses neid polnud. Ainult Nazarest ja Batalhast saabki...

Batalhas on

Batalha klooster

14. sajandist pärit imeilus gooti klooster. Isegi mul, kes on juba täiesti immuunne kõigi kirikute suhtes jäi suu lahti. Ning vitraazist põrandale tekkiv värvimäng...
Ja kogu selle linnakese meelolu oli selline. Rahulik. Harras. Meeldiv.

Lissabon
Ma saan aru, et Lissaboni teema on trammid. Oli kohe lausa mitu varianti. Roheline tramm sõidutas 12 euro eest. Kollane 2,60 eest ja nr. 28 oli vist veel soodsam. Selliste tuuride suurim eelis on see, et saad rahulikult istuda, jalgu puhata, inimesi jälgida ja näha kõike, mis on oluline.
Siis oli veel selline tramm, mis sõitis mäest üles ja seejärel alla. Vahepeal said muidugi taas imetleda vaadet. Minu meelest oli see mõttetu.

Käisime  Sé katedraalis. Kus meil vedas. Oli just käimas jumalateenistus ning inglihäälega noormees laulis oreli saatel. Ma mõistan ka seda, miks usk on lõunamaades nii oluline. Kuuma ilmaga pakub kirik jahutust ja varju. Siis nii mitmeski mõttes ja otseses tähenduses.
Ning S.Jorge kindluses. Kust oli taas imeline vaade. Aga muidu kindlus nagu ikka kindlus.
Vabandust.

Viimasel päeval jõudsime veel Évora.

Évora

Evora asub Lissabonist sisemaa- Hispaania poole. Lõputute oliivisalude ja viinamarjaväljade vahel. Teele jäi päris mitu veinimõisa.  Kaunis antiikne linn, kust võib leida kloostreid keskajast ja varemeid, mis ulatuvad 1. saj pKr. Loomulikult taas UNESCO kaitse all.
Lisaks tavapärasele oli sealseks hitiks São Francisco kontide kabel. Ma olen samasuguses käinud Tšehhis, kuid too oli kuidagi anonüümsem.
Portugali omas olid just käimas restaureerimistööd. Noored puhastasid pintslikestega konte. Seina peal rippus ka üks täisluukere ja tekst kõrval seletas, et luud ja kondid on pärit kohalikult kalmistult. See kõik oli päris õõvastav...

Evora oli meie jaoks ka nn korgipealinn. Hunnitud korgist valmistatud kingad- kotid ja muud esemed. Siiani kripeldab, et ei raatsinud osta.

Jah, Portugal on imeilus. Valgus- valgus- valgus. Päike. Mingi kummaline rõõmus rahu. Ookean.
Tallinnas võttis meid vastu 14 kraadi ja lõputu vihm.
Aga ikkagi on kodus parem:)

Eestlane ja venelane 14: Minu venelased

Mulle tundub, et kuumus on inimesed täiesti sassi ajanud.
Lambist lastakse alla reisilennuk. Siis on meedia tagajalgadel, et Eestisse julgeb tulla inimene, kes arvab valesti. Ja tagatipuks deklareerib kodanik, et ta keeldub tarbimast asju, milledele on märgitud kirillitsas toote nimetus...
Mis toimub?

Olgu, siin on mitu probleemi. Kas mul on õigus jätta kutsumata endale külla inimene, kes mulle ei meeldi? Mina arvan, et jah. Arvaku ja olgu oma kodus selline nagu tahes, aga oma kodus ei pea ma taluma näiteks patsidega tüdrukuid, kui ma neid mingil põhjusel ei salli.

Kas on õige laiendada kõik Venemaa sigadused ja karistada nende eest kõiki  vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi? Minu meelest mitte. Seda enam, et mõned neist on igati ontlikud Eesti kodanikud. Enamik neist elab oma igapäevast elu ja ei saa mitte kuidagi mõjutada Venemaa, kui riigi, otsuseid ja tegevust.



Aga äri vs eetika? See on juba keerulisem teema. Olgem ausad.
Meid häirib, et see keel on just vene keel.
Meid ei loksuta teadmine, et akadeemiline maailm on varsti täielikult ingliskeelne ja et Tallinna kesklinn ja reisisadam elavad soome keeleruumis. See on eetiline ja normaalne. Klient on kuningas. Ja Eesti liiga väike ja kõik need teised tõed.

See, et ca 400 000 Eestis elavat inimest saavad lugeda pakendil olevat infot talle mõistetavas keeles, ei ole eetiline.
See, et Eesti riik pole suutnud toetada 20 aasta jooksul  venekeelse toimiva usaldusväärse meediakanali teket. Et pole olnud piisavat nõudlust ning et ainus toimiv reklaamikanal on PBK. Ei ole eetiline.
Kas ärimees  peab lõpetama kaupade ekspordi Venemaale, mitte ostma teenuseid ja kaupu Vene kapitalilt olevatelt ettevõtetelt? Et mitte toetada kurjust ja valet?
Ilmselt ei ole sellele küsimusele õiget vastust. Sest iga riigi, iga ettevõtte taga on Inimesed. Lihtsad inimesed. Ja ma tõesti ei tea, kas on õigust karistada neid, kuna meie vaated ei kattu nende inimeste valitsejate vaadetega.
Ning kust jookseb see piir. Kas Mistrale, millega tehakse ilmselgelt kurja, ei tohi müüa. Aga  rõivaid ja toitu tohib?
Need on küsimused millele ma vastust ei tea.

Aga mitmes asjas olen ma veendunud.
Meie endi venelasi ei tohi kiusata. Kõikidesse inimestesse, sõltumata nende soost, rassist või rahvusest tuleb suhtuda lugupidamisega. Inimesed ei vastuta oma rahvuskaaslaste sigaduste eest.
Ma saan aru, et on naiivne loota, et Venemaa muutuks normaalseks. Aga täiesti meie võimuses on, et inimesed, kes elavad Eestis on meie poolt, et nad saavad tasakaalustatud uudiseid ja armastavad oma praegust kodumaad.

Meeldib või mitte, aga eksport ja äri on majanduse alus ning mootor. On teatud eetilised piirid, mida ei tohi ületada. Aga piimapaki markeerimine venekeelse sildiga ei ole minu jaoks see eetiline piir. Info edastamine kliendile talle arusaadavas keeles ei ole see eetiline piir.
See piir on kusagil kaugemal.

goodreads.com

Te ju teate, et ma armastan numbreid. Mingi veidra valemiga jõudsin goodreads.com-ini. Surfasin natuke seal nõutult ringi ja siis leidsin enda meelest portaalile päris hea eesmärgi: kaardistada, kui palju raamatuid ma läbi olen lugenud.

Ma pean tunnistama, et olen selle lehe osas natuke pettunud. Ei teagi, mida ma ootasin- mõnusaid arutelusid loetud raamatute üle?
On lugejate ülevaated, mida on võimalik kommenteerida ning laikida. Ja ilmselt kusagil tekib ka diskussioon. On mingid grupid, aga ma tõesti ei viitsi nende kõigiga liituda, et leida üles elusamad kohad.
Hea on ülevaated autorist. Ja hea on ka raamatu juures olev ülevaade " teised raamatud, mis meeldisid neile, kes seda hindasid". Tunduvad päris loogilised.
Pettumus on statistika. Mingil põhjusel ta mul ei tööta ja kui töötaks, oleks seda ikkagi väga napilt. Abi otsimine lehelt on mega-keeruline. Lõpuks leiab kõik üles, aga millise vaevaga...


Sinu loetud raamatute põhjal programmi poolt antavad lugemissoovitused oli asi, mis äratas huvi, aga tegelikult on see üks suur jama.
Ma pole küll ühtegi soovitatutest lugenud, aga usaldust ei ärata, kui ta pakub mulle lugemiseks  juba sisestatud raamatu- aga, vau, hoopis teises keeles. Samuti on väga veidraid valikuid žanrite põhjal. No ma ei tea, kas Clarke ja Asimov on ikka näiteks huumorizanri parimad esindajad. Aga see selleks. Arvuti teeb, mis suudab.

Tohutult häirib, et sama raamat erinevates keeltes üldjuhul ei muutu üheks. Ja see kuidas neid "combine"-da- vabandust, aga mina hakkama ei saa ja abiotsingutel eksisin lehel täiesti ära.

Ma ei saagi päris täpselt aru selle lehe eesmärgist. Sa saad endale näiteks sättida eesmärgi, mitu raamatut sa aasta jooksul läbi loed. Et siis... kes on sihtgrupp? Koolilapsed?
Ilmselt, kui oled ingliskeelne ja kõik su sõbrad on seal keskkonnas, on see päris ok. Aga minu jaoks, kelle sõbrad raamatuid ei loe ja oma mõtteid tõlkida ka ei viitsi, jääb see mänguasi ühekordseks projektiks.

Kui palju raamatuid inimene oma elus läbi suudab lugeda?
Mul on nimekirjast puudu kõik õpikud, teatmikud, aime- ja erialakirjandus, kuhjadega titekamaid lasteraamatuid ja kaasaegne pehmekaaneline kräpp. Väga palju on mul puudu nõukaaegseid, kuna neid pole andmebaasis. Ja no kuulge, kui isegi selline šedööver nagu "Kangelaspioneeridest" puudub, siis millest me räägime?...:)
Puuduvaid raamatuid saab ise sisestada, aga nõukaaegsetel puudub isbn kood. Mis tähendab, et raamatu profiil jääb poolikuks. Pilti saavad lisada vaid teatud õigustega kasutajad. Ja lisaks on sisestamine ikkagi väga tüütu. Seepärast lisasin vaid need, mis mulle midagi aegade jooksul on tähendanud ning olulisem: millest ma natukenegi midagi mäletan.

Hiljuti oli ajalehes juttu, et mingis uuringus said lisapunkte lapsed, kes väitsid endil kodus olevat vähemalt 500 raamatut. Ma julgen täie kindlusega väita, et enamik neist lastest valetasid. 500 raamatut on ikka megahunnik. Ma olen sinna hetkel sisestanud teatud mööndustega (st. ma pean mäletama sisu) nii oma vanemate kui ka isikliku raamaturiiuli ja 500-ni annab jõuda.

Oletagem, et mul on puudu pooled. See teeks siis ca 1000 läbiloetud raamatut, mis arvestades mu aktiivset just nende raamatute lugemisiga teeb umbes 2,3 raamatut kuus. Samas on olnud aastaid, kus ma pole lugenud ridagi. On aastaid, kus lektüüriks olid ainult õpikud. Ja väga palju aastaid, kus olen uuesti üle lugenud ainult vanu lemmikuid.
On see loogiline number?

Mälust olen ma varem kirjutanud, aga tegelikult on see ikkagi väga kummaline, mida ja kuidas me mäletame. Mingil veidral kombel mäletan ma superhästi sadu lapsepõlves loetud raamatuid. ja praktiliselt ei mäletagi kümneid hiljuti loetuid.
Osati on see loogiline. Kohustusliku kirjandusega sai tehtud lugemisteste, kirjutatud kirjandeid ja üritatud välja pigistada raamatu mõtet.
Aga need, mida ma ise ja kodus lugesin?
Vaatan seda nimekirja ja üritan oma lemmikutele leida mingit ühist nimetajat. Miks ma neid siiani armastan ja võin veel sajandat korda üle lugeda.
Üldiselt on need lihtsad jutukesed. Pole suuri tundeid ega hingematvat põnevust. Pole sügavat kunsti, üllatavaid üldistusi või põrutavad sümbolismi. Ühine nimetaja on vist hoopis- väärtused. Nad räägivad õigest ja valest ja heast ja halvast... Mu tuttavad ilmselt nõustuvad, et mu eetilised väärtushinnangud tekitavad nii mõnelgi juhul küsimärke. Kas see oli ja on mingi omamoodi kompensatsioon, soov lugeda lugusid, milles inimesed on ilusad ja head?

Tegelikult hakkas neid raamatuid sisestades pisut kurb. Kõigil neil raamatutel on autor, kes hinge värisedes on toonud lugejate ette oma elu töö. Oma mõtted. Ja kui mitmed tuhanded nendest kaovad tolmu alla. Mitte keegi neid ei mäleta. Isegi sellises naljakas portaalis, nagu on goodreads, neid pole.

Üks huvitav nüanss, eriti hindamisel, on ka lugemise aeg. Ajastus. Projekti " ma ei sisesta ühtegi raamatut, kui ma ei mäleta millest see räägib" raames üritasin üle lugeda näiteks Stendhali "Punane ja must".
appi.
Tuleb välja, et ma ei suuda enam lugeda raamatuid, kus nii kangelane kui ka kangelanna puhkevad nutma ja ripsmetel helkivate pisarate kiuste on tunda, kuidas ta mõtles alati ainult sügavmõttelisi mõtteid.
Ma olen vist sügavate tunnete east väljas. Raamat, mis 20 aastat tagasi oleks saanud 5, saab täna vaevu 3. Vastupidist hindamist huvitaval kombel ei esine. Aeg pole midagi paremaks muutnud, Mis oli hea, on seda siiani.
Naljakal kombel ma raamatus olevaid pisaraid ei talu, aga samas võin ikka ja veel ulguda nutta Florale, Siljale, Martale või Gesinele kaasa elades. ise nuttes.
Elu on imelik. Inimene on imelik. Mina olen imelik.

Napi statistika põhjal, mida portaal väljastab selgub, et mu loetuim autor on Eno Raud! Järgnevad Lindgren ja Tammsaare ning neljandal kohal on juba 8 autorit. Kõige rohkem olen ma sisestanud nö laste-noorteraamatuid. Seejärel tuleb klassika.
St. Minu meelest klassika.

Aga jah. Kui peaksite seal kontot omama, siis saage minuga sõbraks. Võrdleme, kellel on pikem ja väärikam:)

Minu Top 40 ja olgu öeldud, et isegi see vidin ei tööta õigesti, vahele on võetud ka madalama hindega raamatuid ja täiesti välja jäetud  need, millel pilti polnud. Ja loomulikult on nad täiesti suvalises järjekorras. Ja osa on hoopis 3 või 4 punkti raamatud....
Aga vahet pole.

     
     

       
           

      Minu TOP 40
   
 

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

Indigoaalane's favorite books »
 
 

     
     

Rita Ahonen " Minu Stockholm"

Ma kuulsin sellest raamatust tänu Kuku raadiole, kus "nädala raamatu" raames loeti ette katkendeid. Äratas huvi, läks nimekirja ja nüüd siis lõpuks sai loetud.

Ja ma olen rahul. Ma julgeks vist isegi öelda, et tegemist on ühe parema Minu sarja raamatuga (mitte, et ma neid väga palju oleksin lugenud ja seetõttu teen ilmselt nii mõnelegi liiga).

Ma ei tea Rootsist just väga palju- olen käinud mõned korrad turistina ja töö asjus. Peamine info pärineb ikkagi Lindgrenilt ja teistelt autoritelt. Ning väga headest Rootsi seriaalidest, mida ETV on hakanud näitama.

Loetud "minudest" eristub see eelkõige küpsuse ja ja elukogemuse tõttu.  Kui enamik selle sarja lugudest räägivad noore inimese eneseotsingutest, siis selle raamatu autor on enese leidnud ja vaatab sooja huumoriga olnule tagasi. 

Ma ei tunne selle raamatu autorit, aga ta tundub inimesena, kellega tahaks sõber olla. Siirus, headus, tarmukus, huumorimeel ja mis väga oluline: lugupidamine nii võõra maa kui ka kodumaa suhtes.

Pr. Ahonen on ideaalne immigrant, kes on suutnud kohaneda uue riigiga ja samal ajal jääda eestlaseks. Ta oskab näha nii uue kui ka vana kodu eeliseid.
Ja see on väga sümpaatne.

Teine erinevus "tüüpilise minuga" on autori saatus. Kui enamik meist jääbki välismaal kajuteid koristama, banaane korjama või vabatahtliku tööd tegema, siis autor võitleb välja end erialase tööni. Noorele lugejale annab ilmselt päris hea signaali ja lohutuse, et autori eriala on humanitaarne, 

ja oh hullu, isegi väga spetsiifiline võõral maal läbilöömiseks: eesti filoloog. 

Ei ole vahet, milline on su eriala, kui sa seda armastad ning kirega teed, siis lööd alati läbi. 

Vot pr. Moran-  kõrgete kontsade ja roosa Marati kostüümiga on võimalik korda saata imesid. 

Kui ise oled tubli. Kui haarad kinni võimalustest, oled valmis kaotama ning riskima.

Kuigi. 

On vana tõde, et õnne peab ka olema. 

Õigel ajal, õiges kohas, õiged inimesed. 

Nii nagu Mae kirjutas, jäi ka mulle õhku küsimus, kuhu kadus autori mees. Kui ikka nii suur armastus oli, et sa hülgad lausa kodumaa ja kõik senised suhted, siis pidi ju olema midagi väga olulist. Ja kui siis hiljem loed, kuidas autor on hädas, aga armastatud meest ei kuskil. siis paratamatult tekitab see küsimusi. Kõikvõimas internet annab meile muidugi vastused, nii detailselt poleks vaja olnudki: oleks piisanud ühest lausest.

Nii nagu mõne varasema "minu" raamatu puhul, hakkas ka selle puhul minu meelest formaat vastu töötama. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi oleks võinud see ilmuda parem elulugude sarjas. Stockholmist olulisem  tundus mulle ühe naise väga värvikas elulugu. Ma loodan, et pr.Ahonen viitsib võtta ja kirjutada ühe pikema ja põhjalikuma raamatu oma elust. 

Natuke pikemalt elus ENSVs, natuke põhjalikumalt kohanemisraskustest Rootsis ja väga põhjalikult kooli asutamisest.

Sest kogu see kooli teema oli väga huvitav!

Ma küsin vist juba mitmenda raamatu kokkuvõttes sedasama küsimust: kas meie haridusametnikud ka loevad ja uurivad vahetuid kogemusi erinevate riikide haridussüsteemidest? Mitte kohalike ametnike powerpointe, vaid inimeste, kelle lapsed seal reaalselt õpivad, muljeid ja arvamusi?

Ma ei tea, miks see teema mulle endiselt nii korda läheb, aga läheb. 

Ma tahan, et eesti koolile jääks tema tugevused ja väärtused ja et me laste enesemääratlemise soovis piire liiga kaugele ei nihutaks. 

Hoiatavad näited Rootsist ja Saksamaalt ja mujalt kohe võtta.

Mul on ammu üks küsimus, millele ma pole viitsinud vastust guugeldada: huvitav, kas minuraamatuid tõlgitakse ka sihtriigi keelde. Kas näiteks rootslased ja moldaavlased ja norrakad jne jne saavad omas keeles lugeda, mida neist "arvatakse". Ja ka vastupidi. Maailmas on ilmselt inimesi- vahetusõpilased, näiteks, kes kirjutavad koju jõudes raamatu oma Eestist. 

Naljakas on tegelikult see klišeeede teema. Mingid stereotüübid on meil ju igast riigist. Mõni riik näeb kurja vaeva, et neid ümber lükata, teine itsitab vaikselt ja lubab meil uskuda seda mida me soovime. 

"Minu Stockholm" on selline, mis ainult kinnitas: jah, lihapallid, demokraatia ja võrdsus. 

Ning tundub, et autor on rootslaste olemusest väga hästi aru saanud. Minu meelest on ülivaimukal ja eneseiroonilisel moel võtnud Rootsi olemuse kokku ka rootslased ise. Ja see on täiesti "Minu Stockholm".
Meenutage:)

Võililled

Visa Võilill

Võilill

Võilill hiljem