See õnnestub seni, kuni hakkad... mõtlema. Enese alalhoiuinstinkt või hirm keerata võpsikusse sunnib piiluma Ja tavaliselt, kui juba mõtlema hakkad, siis maandudki kraavis. Imelihtsast ülesandest- tõsta üks jalg teise ette saab järsku ületamatu, sest sunnid aju tööle.
Kui aju rakendada 100% on see raamat õõvastav, jälk, vastik. Sa pead tekitama filtri ja mitte mõtlema, et kuidas see kõik oleks PÄRISELT.
Aga kui lugemisel keskenduda loole. Sellele, kuidas autor on teinud ära suurepärase töö mõtlemaks läbi kõikvõimalikud detailid- on tegu suurepärase saavutusega.
Me ei tea kunagi, kuidas me ise sellistes olukordades käituksime. Kui kaua säiliks lootus, või oleks lihtsam aju välja lülitada ning lebada, vaadata telekat ja mitte enam loota. Kas valida oma lapsele vabadus või valida omaenese ego- klammerduda võimalusele leida endas motivatsioon, anda endale tegevus, olla kellegi jaoks oluline...
Inimeste privaatsusvajadused on erinevad, ma pean ausalt tunnistama, et kõige jubedam tundus mulle- seda on inetu öelda- võimalus olla kellegagi 24/7 koos. Olgu see siis sinu armastatuim laps. Ikkagi. Õudne.
Jah, meie aju on imelik asi. Üks suudab keskenduda lootusele, ootusele, leida endas jõudu ja energiat, et iga päev end liikuma sundida. Ning teine, kel kõik võimalused käes, lülitab oma aju välja. Oleskleb. Ei looda. Nagu peategelane raamatus ütleb- inimesed istuvad ju üksikvangis kümneid aastaid ning me ei pea neid kangelasteks. Ma lisaks siia vabatahtlikud vangid. Inimesed, kellel on vabadus minna ja tulla, kuid kes on valinud Toa.
Ning kõige õudsem- sellised asjad nagu raamatus, juhtuvad päriselt. Siinkohal tuleb aju jälle välja lülitada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!