Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.
Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.
Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).
Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?
Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.
Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.
Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka.
Värskas saad aru kahest asjast.
Esiteks. Turundusõpikutes pähe taotavast "sa pead ületama ootusi".
Ma ei saa selle kogemuse kohta öelda mitte üht halba sõna.
Värskas oli kõik okei. Normaalne. Hästi.
Tõepoolest, miks peaks olema restoran, kui võib olla söökla. Kõhu sai täis ja tõesti väga maitsev oli (ma võtsin 2 kg juurde!!)
Kui mitu erinevat toitu on siis vaja, et seda võiks nimetada buffeeks?
Kõik oli. Aga midagi jäi puudu. Nagu romaanides- vaene, aga puhas ja aus.
Termosesse valmis tehtud tee. Toad ja ühiskondlikud ruumid olid saanud värske värvi ja plastaknad, aga tervikuna vajab kompleks ikkagi remonti. Tubades on telekad, aga neid on keeruline paigutuse tõttu vaadata. Majas on wifi, aga tubades pole ei wifit ega mobiililevi jne.
Rahu sõna otseses mõttes...:)
Teiseks. Aeg voolab teisiti kui Tallinnas. Hämmastav paralleelmaailma kogemus, nagu oleks tagasi lapsepõlve väikelinnas. Vaikus. Ööbikud. Soprankäod. Võrratu loodus.
Meil vedas ka ilmaga.
Kõik teenindajad olid ülisõbralikud ning Seto majamuuseumi tegijad asjalikud. Lisaks mõnus huumor: Vana Jüri seebipoodi juhatas vietnamikeelne viit. Omanik selgitas, et kuna paar aastat tagasi tuli grupp vietnami põgenikke just tema maade juurest üle piiri, siis taheti võõrastele tee leidmisel abiks olla...:)
Väga ägedas veekeskuses igast nurgast mudituna- masseerituna, istusin hiljem soolakambris (btw, kust pärineb arvamus, et paaniflöödil esitatud popmuusika on rahustavam kui originaalesitus) ja mõtlesin, kas ma suudaksin seda sanatooriumit müüa. Ja sain aru, et oskaksin küll.
See on koht maailma äärel, kus aeg seisab.
Ma arvan, et neil läheb tänagi üsna hästi, aga ta vajaks hädasti kõrvaltpilku ja värsket mõtet. Ehk läheks siis veel paremini.
Tallinn, Riia ja Novgorod on Värskast üsna samal kaugusel. Tillukesed detailid: täna Tallinnast bussiga tulija õhtusöögiks kohale ei jõua ja teistest linnadest tulek on päris keeruline.
Ja vanemaealiste ja/või töönarkomaanide, kes otsivad just rahu ja levist väljasolekut, osakaal ainult kasvab.
Ilmselgelt ei ole see asutus täna suunatud lastega peredele. Ja ehk peakski nii jääma. Minema ju kedagi ei aeta, aga vaikus on see, mida on võimalik järjest enam ja kallimalt müüa.
Ma saan aru, et Värska vesi aitab nii umbes 100 haiguse vastu, muu hulgas on nende seas ka seedimisprobleemid. Taas kasvav segment, kusjuures veel selline, mida inimesed armastavad ise endale diagnoosida.
80 stiilina on vägagi in, miks mitte seda veelgi võimendada.
Võimalik, et me polnud sihtgrupp. Sanatooriumis peaks vist teoreetiliselt käima haiged inimesed, kes tahavad puhata ja ravida. Mitte pidu ja seiklust. Minu isiklikust seisukohast jäi meelelahutust pisut väheks: baar oli naljakas ja veekeskus super, aga seda oli vähe. Ma ei jaksa nii palju raamatuid lugeda. 10 tuhat sammu sai kuhjaga täis tehtud. Telekat saan ka kodus vaadata ja rannas peesitamiseks oli natuke külm. Mu mees on kahtlemata huvitav inimene, nalja sai palju; aga paarikümne viimase aastaga on meil suur osa juttudest räägitud:)
Lähimad vaatamisväärsused on 3 km ja 5 km kaugusel- seda on jalgsi tegelikult natuke palju ja ausalt öeldes vaadata ka natuke vähe. Meie olime autoga, aga kui poleks, oleks päeva sisustamine üsna keeruline olnud.
Mina, turist, tahaks väga teile oma raha jätta.
Miks mitte retropeod ja vanematele naistele suunatud laulupeod ja line-tantsuõhtud. Ma lugesin seinalt, et kord nädalas tehakse bussiekskursioon piirkonnas ja et kunagi kusagil on toimunud ka seto õhtud. Ehk ei ole need menukad?- ei tea, aga mina oleks küll rõõmuga osalenud, kui juba nii kaugele tuldud sai.
Söögiga tuleks ka veel tööd teha. Söökla on okei, aga juurde oleks vaja ka restorani, kus saaks õhtut veeta ning mis toimiks toiduturistidele lisaatraktsioonina. Naabervald, Võrumaa ( lisaks Saaremaale) on üks väheseid maakondi Eestis, kus on suudetud eestlased koos tööle ja ühist asja ajama panna. Selle koostöö vilju - Uma Mekk, ma oleksin tahtnud Värskas tunda ja näha. Kohalik toit peaks sellises kohas olema kohustuslik- ei nõua mingeid investeeringuid peale ettevõtmise ja kommunikatsiooni (võetagu eeskujuks Pühajärve).
