K.Hosseini Lohejooksja

Kui ma olin punaseks nutetud silmadega ja tühja pilguga seina umbes viis minutit  põrnitsenud, ütlesid kaks toas viibinud inimest mulle korraga, täpselt ühel ajal- ära loe enam seda raamatut.
Aga ma võtsin uue paki taskurätikuid ja lugesin ikkagi edasi. Ma pole ammu midagi nii head lugenud.

Kui me joonistame väga täpselt üles mõne kena päikeseloojangu, siis saame üsna kindlasti kriitikutelt sarjata. Suure tõenäosusega pole kompositsioon paigas ning kindlasti oleks see elutruu pilt ka liiga magus. Kui me elus kiigume või peegli lõhume, siis üldjuhul teeme me seda lihtsalt. Et meeldib või juhtus nii. Kui see aga sellisena raamatusse kirja panna, siis muutub see klišeeks. Kas pole veider?
Mina, selle raamatu toimetajana, oleksin päris karmilt mitu tegevusliini ära kärpinud. Samuti poleks vaja olnud hollywoodlikke "saatusepöördeid". Aga kas saab kirjanik parata, kui elu ise mängib sulle need piltlikud kujundid ja tasapinnad ning sümbolid kätte? Külm puhas valge lumi ja suured värvilised lohed sinise taeva, vabaduse, poole püüdlemas. On see kirjaniku tarkus need hetked elust üles noppida või mugavus ja mõttelaiskus?

Eelmise, sama autori raamatu juures, ma vingusin kirjutamisstiili üle. Selle raamatu tõlkis teine inimene. Võimalik, et ka mu ootused olid madalamad- aga mu meelest oli Lohejooksja ladusam ja loetavam. Ma kahtlustan, et eelmises elus olin ma araablane. Kuidagi väga läheb peale see aupaklik väärikus. Ilus.

Sellest raamatust tuli kaasa kaks mõtet. Esimene lastest ja vanematest, kes teineteist tingimusteta ei armasta ning on tänu oma ootustele pettunud. Sellest kirjutan eraldi, mõnel teisel korral.

Ning teine teema- vägivald. Ok, Hosseini pole Dostojevski ega Burgess. Aga ehk see ongi õõvastavam. Mitte kirjaniku geniaalsuse poolt konstrueeritud sümbolitest ja allhoovustest pulbitsev rafineeritud vägivald. Vaid realistlik, täna ja praegu maailmas eksisteeriv vägivald, mis raamatusse panduna omandab sümbolid ja alltekstid?
Kas oma naise ja lapse ema ohverdamine selle nimel, et bussitäis inimesi pääseks vabadusse on ok? Aga ühe lapse ohverdamine, et paljudel teistel lastel oleks pisut parem? Ja kõige olulisem- mina. Kas ma olen valmis riskima oma eluga sõbra, lähedase pärast? Need on küsimused, millele me tõenäoliselt mitte keegi ei tahaks vastata (Ja annaks jumal, et poleks vajagi). Ja me ei räägi siinkohal eneseületusest, raskest sammust vmt. Me räägime reaalsest sadismist, kontrollimatust vägivallast. Kui sa näed, et su vaenlane on sinust füüsiliselt niivõrd palju üle, kas siis mitteriskimine ja kartmine on taunitav? Et päris elus ei tarvitse juhtuda ootamatud lahendust, mis su päästab- või peaks lootma? Kas peaks ennast selle pärast süüdi tundma? Ehk on see normaalne enese alalhoiu instinkt. Et kogu rahvas välja ei sureks?

Millisel hetkel kaotavad inimesed lootuse. Kui me põgeneme sõda alustavast riigist või jätame oma sõbra hätta, kas me oleme siis reeturid? Tegelikult saame me ju ainult tagasivaatena  nentida, et riigist lahkumine oli õige otsus, sest tollel hetkel me ju ei tea, kas sõda kestab 5 või 50 aastat. Et reetmine oli õigustatud, kuna muidu oleksime hukkunud mõlemad. 
Ma ei kujuta ette, kuidas lõppevad sõjad riikides, kus sul pole välisvaenlast, mis ühendaks ja kus säiliks lootus, et "ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja". Vaid sinu enese rahvas tapab su enese rahvast. Suul Jumala nimi ja eesmärgina silme ees võim. Üle laipade, vahendeid valimata.
Ma ei tea, mis tunne on elada alatises hirmus. Aga ma oletan, et hirm pärsib loovust, muudab ebakindlaks, apaatseks, umbusaldavaks. Kas sellistes riikides saabki iial, tasalülitatud rahvaga, sõda lõppeda? Kas neis riikides Afganistaanist Sudaanini ongi üldse lootust?
Oh, tahaks vahelduseks lugeda raamatut, kus on vastused, mitte küsimused...

E. Gilbert Söö. Palveta.Armasta

See raamat oli planeeritud jõulukingituseks. Aga õnneks või õnnetuseks on mul (loll) komme kõik raamatud enne kinkimist läbi lugeda. Seekord õnneks, kuna selgus, et antud kingitus oleks osutunud piinlikuks.
Ilmselgelt pole ma ka ise 100% selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma üritan mitte väga kriitiliselt kirjutada.

Tegelikult on see huvitav. Ma tean, mis on depressioon, identideedikriis, eneseotsingud jne. Aga selgub, et mul pole piisavalt empaatiat. Ma ei viitsi lugeda kellegi teise depressioonist. Mu enda oma on huvitavam. 
Kas olete tähele pannud, et ilukirjandusse on ilmunud uus stiil- naisteajakirjade stiil. Raamat kirjutatakse minavormis, vahele puistates vaimukusi, palju eneseirooniat. Peategelane on 30+, keeruliste meessuhetega, üldjuhul alkohoolik ning noorem õde või üksik laps. Ta on sündinud kahe vasaku käega st väga kohmakas, saamatu ja äpu, seevastu enam-vähem intelligentne (kui jätta kõrvale fakt, et ta defineerib end ainult läbi meeste). Tundub, et tema lapsepõlves polnud meediat ega raamatuid, sest alles kolmekümnendates jõuab temani kuueteistaastaste tõdemus. Kui sul on probleem, siis tuleks see lahendada. Ja sa ei pea minema mehele ning saama lapsi. Ning kogu maailm pole pööranud oma pilke sulle.
Üllatuslikult on sel kangelasel üldjuhul väga tegus ja mõistlik ema (st et võiks ju eeldada puuduliku kodust kasvatust vms). Ja pole vaja küsida, kust sellised Lizid, Julied, Bridgetid ja Francesed tulevad. Väiksena olid nad Bellad.

Mulle jääb segaseks Ameerika lahutuste lugu- huvitav, et kõigis raamatutes jäetakse see peatükk vahele ( nt "Toskaana päikese all", meenub kohe) ja räägitakse ainult koletutest tagajärgedest. Minu mõistus ei saa aru, kuidas nendes lahutustes naised varast lagedaks tehakse. Aga igal juhul on see väga kole ja ebaõiglane. Sellest tulenevat stressi suudan ma mõista küll.

Kas pole tegelikult naljakas, kui palju määrab meie st naiste elu see, millal kohtame õiget meest, kellega lapsi saada. Sa võid ju unistada 7-st lapsest. Aga kui ei kohta seda õiget, siis see vaid unistuseks jääbki. Ja võid unistada vingest karjäärist. Aga kui õige mees kutsub sind maailma lõppu. Siis... vähemalt kaalud seda.
Kas see juhtub 20+ või 40+. Esimesel juhul on 30+ sinu elu parim aeg. Lapsed kannavad kaela, vanemad on veel kõbusad. Sul on kogunenud natuke rahakest ja sa oled tööalaselt midagi saavutanud. Sa oled aru saanud, et ka kõige lähedasemad sinu ümber tulevad ning lähevad, ja kõik mis sa oled ja elad, oled vaid sina ise. Ei pea Indoneesiasse selleks sõitma.
Kohates 40+ imikuvanemaid, jääb vaid üle kergendatult ohata- õnneks, on see läbi. Sest selles vanuses ei jaksaks olla enam ööd läbi üleval, rääkida lihtlausetega. Lisaks tead sa selleks ajaks juba liiga palju toitumisest ja tervislikkusest, mistõttu on laste normaalseks kasvatamine järjest keerulisem. Et siis, mõistan peategelase paanikat laste saamise ees küll.

Mulle väga ei istu, kui jagatakse coelholikke klišeetarkusi ning veel arusaamatum, kui see seotakse vägisi jumalaga. Tsitaat raamatust:
"Aga muidugi on Jumalale juba teada, mida ma vajan. Küsimus on selles, kas mina seda ise ikka tean. Inimene võib ju viskuda Jumala jalge ette abitus meeleheites- ma ise olen seda korduvalt teinud-, kuid see tuleb ju ainult kasuks, kui sa oskad midagi konkreetset ette võtta".
Kallis inimene. Just nii see ju ongi. Mõtle välja mida sa tahad ja siis tee seda. Jäta jumal rahule.

Raamatu teine ja kolmas osa on paremad. Reisikirjeldustena on Bali ning India väga põnevad. Eriti lahe oli Bali meditatsiooni õpetus- lihtsalt istu vaikselt ja naerata. Seda peaks me kõik sagedamini tegema.
Mulle ilmselt meeldiks selle autori teisi jutte lugeda. Kus peategelaseks pole tema ning tema õnnetu elu.

* pilt on varastatud internetist.

K.Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Algus oli raske, sest see raamat on masendavalt halvasti kirjutatud (tõlgitud?), kuid mida edasi, seda rohkem kaalub põnev lugu Afganistani elust olust läbi aastakümnete üles lugemise vaevuse ja lõpuks harjud ära, et tekst peabki olema üheplaaniline ja lakooniline.
Pean tunnistama, et minu teadmised islamielu kohta pärinevad vaid ühest Jeemenist rääkivast raamatust- Z. Muhseni "Müüdud", mis oli ikka väga räige, ning meediast . Ning ka selle raamatu tutvustus oli ilmselt koostatud minusugust lääneinimest silmas pidades.
Ma arvan, et raamat oleks olnud tegelikult mõjusam, kui loo teljeks oleks olnud nn normaalsed inimesed. Perevägivald, vähemalt minu jaoks, mõjus ühiskonna kallal toime pandava vägivalla taustal väheolulisena. Rahumeelse pere baasil oleks muudatused ühiskonnas ning nende mõjud ilmselt tundunud veel mõjusamad. Aga ju oli selllise stereotüüpse vägivaldse islamiperekonna keskmesse toomine vajalik müügieduks. Ja töötas ju ka minu peal.
Aga raamat hakkas peale tasa ja targu ning edenedes sai põrmustatud viimasedki eelarvamused. See oli raamat koduvägivallast, missugust leidub ka meie armsas Eestis. Selgus, et islamimaailmas elab täpselt samasuguseid mölakaid nagu kogu maailmas. Ning äärmiselt meeldivaid inimesi nagu kogu maailmas. Ülimalt armas oli inimeste, kui nad parasjagu üksteist ei peksnud ja ei tapnud,  vaheline suhtlemisstiil. Austav, aupaklik, lugupidav.

Raamatuid sõjast sai viimati loetud kooli ajal. Ja teadagi mis sõjast. Seetõttu, ei midagi üllatavat. Sõda on masendav ja julm igal pool. Sõltumata eesmärkidest, miks sõditakse. Kui II MS jääb kuhugi kaugele, siis Afganistan on saatnud mind kogu teadliku elu. Raamat lõppeb optimistlikult aastal 2006, kuid teadmine, et see kõik, mis seal kirjas, pole ikka veel läbi... see puudutab kuidagi eriti lähedalt.

Ma olen üldjuhul suhtunud üsna skeptiliselt igasugustesse "rahuoperatsioonidesse". Lugedes seda raamatut, hakkasin aga mõtlema, et äkki tõepoolest. Kui üles on kasvanud mitmed põlvkonnad, kes ei teagi mis on rahulik elu, kes ongi näinud ainult sõdimist ja vihkamist. Kes on üles kasvanud keeluga naerda ning laulda... Äkki polegi teisi lahendusi, kui et keegi väljastpoolt peab minema ja diktatuuriga rahu kehtestama? Huvitav oleks lugeda (aga ilmselt ei saa seda veel niipea), kuidas siiski õnnestus näiteks Usbeki  ja Tadziki jt kultuuriliselt nii erinevate maade "sõbralik" N Liitu kaasamine, ja miks 30 aastat hiljem Afganistan ebaõnnestus?
Ja selliseid kohti on maailmas kurvastavalt palju. Grupikesi, kes ihkavad võimu ja on selle nimel valmis maha tapma oma rahva. Kuigi, ausalt ei saa ma aru, mis point on võimul, kui su valitsetav ala on maatasa tehtud ning inimesed tasalülitatud. Võim vägivalla pärast?
Huvitav, et revolutsionäärid ei õpi sadadest kogemustest ning tuima järjekindlusega notitakse maha lisaks eelmise valitsuse funktsionäridele (mis on mõistetav) ka tippspetsialistid- arstid, õpetajad, advokaadid jne. Miks on see vajalik? 

Teine mõte, mis mul tekkis, kas nende lõputut kodusõda pidavates riikides poleks relvadest tulemuslikum propaganda? Mul on raske uskuda, et inimesed võitlevad ainult võitluse enda pärast nii palju aastaid. Ju seal taga on ikkagi mingi idee ja veendumus. Ning vähemalt teoreetiliselt oleks rahu saavutamine võimalik juhul, kui kriitiline mass karismaatilisi juhte mõtleks sarnaselt.  Venemaa ja ameerika on maailmameistrid propagandas, ajupesus ja Pr-i alal. Miks seda ressurssi ära ei kasutata? Ma ei hakka mainimagi, et on ju tehtud hulgi doktoritöid organisatsiooni käitumisest ning kusagil ilmselt ka välja töötatud toimivad(?) teooriad destruktiivses organisatsioonis (mida ju riik on) korra loomiseks?

Täiesti kontekstiväliselt meenus mulle millegipärast Leningradi blokaad. Kui abiorganisatsioonid ka enam ei toetaks. Tsiviilelanikkond sureks nälga ning valitsev- võitlev klikk jääbki üksinda omaenese ambitsioonidega? Kas nad siis saaksid aru? Või on see paratamatu, et alati on kusagil keegi, kes pole rahul ja on valmis selle nimel tapma?
Afganistani kontekstis on meie elu ikka täielik lill. Me oleme saanud elada rahus 65 aastat!

Eestlane ja venelane vol7- rahvaste suhtlemise keel

Lugedes selliseid artikleid, tundub mulle vahel, et aeg on seisma jäänud. Ei, kindlasti mitte ei eita ma vene keele õppimise vajalikkust ning  täiesti kindlasti ning omal nahal olen ma tunda saanud, kuidas vene keele oskus annab konkurentsieelise.
Aga järgnev põlvkond?
Hiljuti oli paanika selle üle, et avalikus teenistuses on liiga vähe emakeelena vene keelt kõnelevaid inimesi. Ei tea, ehk see avalikus sektoris nii ongi. Aga kui vaadata natuke laiemalt, siis - üllatus, üllatus- peale on kasvanud uus põlvkond esimese keelena vene keelt rääkivaid inimesi kes aktiivselt osalevad Eesti elus ja muuhulgas valdavad vabalt nii eesti kui ka inglise keelt.

Tippkokad. Terve plejaad tippsortlasi. Võistlustantsijad. Võimekad (aja)kirjanikud. Tuntud stilist. Armastatud lauljanna ning mitmed näitlejad. Arstid ja politseinikud. Pool Tallinna linnavalitusest....
Kui veel allapoole vaadata- vaadakem (eliit)koolide klassinimekirju- kus traditsioonilised vene nimed rõõmsalt kõrvuti eesti nimedega.

Vahepeal on peale kasvanud uus põlvkond sotsiaalselt aktiivseid venelasi, kes nagu iga vähemus on olnud sunnitud topelt pingutama, et olla edukas; ning on seetõttu tublimad kui nii mõnigi loru eestlane.
Ehk siis- mulle tundub, et vene keele õpe nö integratsioonieesmärgina on küll ajast ja arust. Uus pealekasvav vene põlvkond ei vaja, et eestlane nendega vene keeles räägiks. Tänased noored räägivad mõlema poole jaoks neutraalset inglist.

Vene keel kui keel- jah, sellega olen ma nõus. Paraku on iga keele kinnistumise aluseks praktika. Ning elu pakub meile praktiseerimseks, kui välja arvata ühistukoosolekud, (kahjuks) ainult inglise keelt. Lisaks vene keelele ei oska noored põhjaeestlased enam ka "loomulikust intelligentsist" soome keelt. Kunagine motivaator keeleõppeks- põnevamad teleprogrammid, on kadunud. Pole enam põhjust.
Ma olen nõus nendega, kes leiavad- inglise keel A keelena on mõttetu- lapsed saavad selle selgeks nii ehk naa (nagu meie põlvkond omal ajal vene keele).
Iga keele oskus tuleb meile kasuks, eriti kui tegemist on naabriga. Ma kahtlustan, et 10 aasta pärast pole vene keele vajadus proportsionaalselt suurem, kui meie teiste naabrite- soome, rootsi ja läti keelte oskajate oma.
Prantsus, saksa, araabia, hispaania ja hiina nagunii.
Noored õppige!

D. Carnegie "Kuidas võita sõpru..."

Kuku raadio kummitab terve nädal, et D.Carnegie raamatust "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi" on välja antud uus trükk.
Ma lugesin seda raamatut ääretult vastuvõtlikul ajal teismeeas ning  kindlalt võib väita, et see on üks raamatutest, mis on mu elu mõjutanud ehk rohkemgi kui tahaks. Nii mõnestki selgeksõpitud "nipist" üritan siiani lahti saada...:)
Ma mäletan, et mu peamine emotsioon seda raamatut tookord lugedes oli kartus- aga mis siis, kui keegi teine on veel seda raamatut lugenud ning näeb mu "trikid" läbi?
Sest see raamat töötas ja töötab. Inimestele meeldib meeldida. Neile meeldib positiivsus, kiitused ja oi, kuidas inimestele meeldib rääkida iseendast. Uskumatult palju on inimesi, kes peavad parimaks sõbrasuhteks vahekorda, kus üks pooltest ainult räägib (iseendast) ning teine kuulab.

Kas see raamat on manipuleerimisõpik?  Peaaegu sajanditagused kirjapandult elementaarsed ja labased tunduvad nõuanded aitavad ideaalselt. Siinkohal võib muidugi küsida, et kas see ongi ebaeetiline- kui manipuleerimisvõteteks ja oma tahtmise saavutamiseks on huvi tundmine kaaslase mõtete ja tunnete suhtes, kiitmine ja teise tähtsuse rõhutamine?  Kui meie manipulatsioon jätab kaaslasele hea tunde.
Manipulatsiooniõpikuks muudab selle raamatu pigem eesmärgiasetus: "Kuidas võita sõpru". Kas sõprus on sõprus, kui me peame teadlikult endale meelde tuletama, et "peab olema" näiteks osavõtlik?

D. Carnegie õpetuste suurim probleem, minu arvates, on enese isiku mahasurumise strateegia. Võimalik, et siinkohal tuleb mängu meie Ida-Euroopa taust ja eilses Ekspressis hästi lahatud "süütunde" teema. Mistahes rahvusvahelisel kohtumisel saab kinnitust, et need peatükid tuleks eestikeelsest versioonist küll kiiresti eemaldada:)
Eelpoolt nimetatu on see, mida üritan mälust kustutada ja mitte kasutada. Nõuanded a la räägi teemadel, mis huvitavad vestluskaaslast; rohkem kuula kui räägi; ärge öelge teisele, et ta eksib; vaidlustes võitmiseks on vaja vaidlustest hoiduda  ning lõputu mõistmise- empaatiavõime rõhutamine- on vähemalt minu puhul osutunud pigem takistuseks kui eelisteks.
"Suureks saades" avastasin ma, et suur osa inimestest, kes on edukad,  teevad vastupidi: nad ei kuula teiste arvamust; nad esitavad oma arvamuse kategooriliselt ja vastuvaidlemata toonil; kui neile miski ei meeldi siis nad sekkuvad, õiendavad, karjuvad.
Kunagi sai vaieldud- kas inimeste vastu, keda kardame, saab tunda austust. Minu seisukoht oli, et ma võin kuuletuda, aga kindlasti ei austa ma inimest, keda kardan- pigem põlgan. Reaalsus näitab, et tegelikult suurem osa meist kardab austab ja kuuletub samal ajal meeleldi.
Ehk siis- kui lähtuda raamatu pealkirjast- "kuidas mõjustada inimesi", siis tulemi annab pigem vastupidine. Ole enesekindel, kirglik, ära ürita alluvaid/koostööpartnerit liigselt mõista, vaid tegutse ainult enese heaolu ja eesmärgi nimel.

Kui unustada sõprade võitmise ja inimeste mõjustamise ambitsioonid- siis tegemist on suurepärase raamatuga, mis tuletab meelde:
Inimesed, olge ilusad, head ja hoolivad. Armastage üksteist ja siis armastatakse ka teid.