Ma lugesin seda raamatut ääretult vastuvõtlikul ajal teismeeas ning kindlalt võib väita, et see on üks raamatutest, mis on mu elu mõjutanud ehk rohkemgi kui tahaks. Nii mõnestki selgeksõpitud "nipist" üritan siiani lahti saada...:)
Ma mäletan, et mu peamine emotsioon seda raamatut tookord lugedes oli kartus- aga mis siis, kui keegi teine on veel seda raamatut lugenud ning näeb mu "trikid" läbi?
Sest see raamat töötas ja töötab. Inimestele meeldib meeldida. Neile meeldib positiivsus, kiitused ja oi, kuidas inimestele meeldib rääkida iseendast. Uskumatult palju on inimesi, kes peavad parimaks sõbrasuhteks vahekorda, kus üks pooltest ainult räägib (iseendast) ning teine kuulab.
Kas see raamat on manipuleerimisõpik? Peaaegu sajanditagused kirjapandult elementaarsed ja labased tunduvad nõuanded aitavad ideaalselt. Siinkohal võib muidugi küsida, et kas see ongi ebaeetiline- kui manipuleerimisvõteteks ja oma tahtmise saavutamiseks on huvi tundmine kaaslase mõtete ja tunnete suhtes, kiitmine ja teise tähtsuse rõhutamine? Kui meie manipulatsioon jätab kaaslasele hea tunde.
Manipulatsiooniõpikuks muudab selle raamatu pigem eesmärgiasetus: "Kuidas võita sõpru". Kas sõprus on sõprus, kui me peame teadlikult endale meelde tuletama, et "peab olema" näiteks osavõtlik?
D. Carnegie õpetuste suurim probleem, minu arvates, on enese isiku mahasurumise strateegia. Võimalik, et siinkohal tuleb mängu meie Ida-Euroopa taust ja eilses Ekspressis hästi lahatud "süütunde" teema. Mistahes rahvusvahelisel kohtumisel saab kinnitust, et need peatükid tuleks eestikeelsest versioonist küll kiiresti eemaldada:)
Eelpoolt nimetatu on see, mida üritan mälust kustutada ja mitte kasutada. Nõuanded a la räägi teemadel, mis huvitavad vestluskaaslast; rohkem kuula kui räägi; ärge öelge teisele, et ta eksib; vaidlustes võitmiseks on vaja vaidlustest hoiduda ning lõputu mõistmise- empaatiavõime rõhutamine- on vähemalt minu puhul osutunud pigem takistuseks kui eelisteks.
"Suureks saades" avastasin ma, et suur osa inimestest, kes on edukad, teevad vastupidi: nad ei kuula teiste arvamust; nad esitavad oma arvamuse kategooriliselt ja vastuvaidlemata toonil; kui neile miski ei meeldi siis nad sekkuvad, õiendavad, karjuvad.
Kunagi sai vaieldud- kas inimeste vastu, keda kardame, saab tunda austust. Minu seisukoht oli, et ma võin kuuletuda, aga kindlasti ei austa ma inimest, keda kardan- pigem põlgan. Reaalsus näitab, et tegelikult suurem osa meist kardab austab ja kuuletub samal ajal meeleldi.
Ehk siis- kui lähtuda raamatu pealkirjast- "kuidas mõjustada inimesi", siis tulemi annab pigem vastupidine. Ole enesekindel, kirglik, ära ürita alluvaid/koostööpartnerit liigselt mõista, vaid tegutse ainult enese heaolu ja eesmärgi nimel.
Kui unustada sõprade võitmise ja inimeste mõjustamise ambitsioonid- siis tegemist on suurepärase raamatuga, mis tuletab meelde:
Inimesed, olge ilusad, head ja hoolivad. Armastage üksteist ja siis armastatakse ka teid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!