Hapud mandariinid

Mu aju töötamine tundub olevat pöördvõrdelises seoses interneti levikuga. Kui on probleem, siis esimene liigutus on avada internet ja otsida sealt vastuseid.
Ammu pole juhtunud, aga õnnestus koju tuua kilojagu tulihapusid mandariine. Kahjuks google mind seekord ei aidanud, koogiretsepte oli, aga mul pole koogisööjaid. Pisut inspiratsiooni ma sain, aga see, mida tulihapude mandariinidega pihta hakata, tuli lõpuks ikkagi ise välja mõelda...


Niisiis, esimene lahendus- kaste/püree, mida saab siis kasutada kas marinaadina (liha või kana jaoks) või kastmena.
Lisamaitsetena haakub mandariiniga väga hästi ingver, soja ja kõik muu hiinamaine. Samuti on päris hea piparmünt sinna sisse.  Ettevaatust- mitte uskuda internetis olevat väidet, et kuumutamine vähendab mõrudust. Mandariin tuleks enne kasutamist korralikult nö fileerida, ehk siis kelmetest puhastada.  Mis pole raske aga on väga tüütu tegevus.

Siis sobis ta väga hästi salati sisse. Samuti fileerituna- kapsas, hiinakapsas, kurk, porgand mahendavad hapet. Lisaks võib panna pähkleid, juustulisi vms mis kellelegi meeldib ja passib. Muuseas, sama retsept sobib ka rabarberiuputuse korral.

Riisiga oli väga hea. Ehk siis keedetud riis segada kergelt kuumutatud fileeritud mandariini tükkidega ( + küüslauk, pähkel, hernes jamidaiganes veel).

Internetist leidsin aga väga hea idee- mandariinikrõpsud. Koorimata mandariin tuleb lõigata paberõhukesteks viiludeks, paneerida jahus ning praadida kergelt mõlemalt poolt krõbedaks. Originaalis paneeriti maisitärklises. Usun, et sama tulemust on võimalik saada ka rasvavabalt ahjus, küpetuspaberil- aga ei jõudnud proovida.
Retsepti raskus on teises lauses- mandariin tuleb tõepoolest lõigata imeõhukesteks viiludeks. Paksemate lõikudega sama efekti ei saavuta. Tulemuseks on krõbe mõru-hapu lisand mingi lihalise asja kõrvale. Päris huvitav tuli välja.

Toit. 20 aastat hiljem

Üht küsimustikku sattusin täitma, päris huvitav meenutada mis ja kuidas viimase 20 aasta jooksul laual ja poes ja köögis juhtunud on.
Üks mis kindel, tollal ei mõeldud toidust niipalju kui täna. Mis iseenesest on paradoksaalne, sest just tollal, 20 aastat tagasi oleks pidanud toidule mõtlema.

Elasin tollal ühikas. Suur osa toiduainetest kas olid või just läksid üle nö talongisüsteemile. Suhkur, sai, piim, viin. Tol ajal lõpetasin suhkrutarbimise. No polnud, siis polnud.
Kodust tõin ühikasse kaasa isa tehtud super-hüper kotlette. Sirtsu ema pani kaasa lihakonserve ja suussulavat vaarikamoosi. Manni ema oskas teha fantastilist pasteeti. Kust ja kuidas nad tooraineid hankisid, sellest me tollal ei hoolinud. Põhitoit olid praekartulid ning lagunevad makaronid. Ma ei näinud probleemi 200 grammise lihatükiga toita pere nädal aega või suurendada kartulimassi tasuta käes olnud õunte lisamisega. Leidlikust oli rohkem.

Mõned toidud olid teised. Oliividest ja hallitusjuustust polnud me kuulnudki. Ma vihkasin aias kasvavaid õunu, maasikaid ja ploome (loll laps!) ja unistasin ajast, mil olen nii rikas, et mu laual on ainult banaanid...:) Sügavkülmikusse panid moose- marju ainult me Soome tuttavad. Kodumaised keedeti ikka moosiks- mahlaks. Täna me teame, et õigesti keedetud moosis säilib vitamiine tegelikult rohkem, aga tollal tundus see värske nii ahvatlev...:)


Minu enda maitseeelistused on kindlasti küpsemaks muutunud. Tollal vihkasin ma teadmata põhjustel ketsupit, kilu ja heeringat. Kalaga oli 20 aastat tagasi üldse veider suhe. Mereriigi Eesti ENSV lasteasutustes osati teha kalast jubedaid roogi, mistõttu uue vabariigi tulles läks ikka aega, et kalatoitude suhtes eelarvamusi murda.

Kas me sõime tollal tervislikumalt või täna? Samavõrra, kui tollal oli toit maalähedasem ja naturaalsem, oli ta ka kõvasti ühekülgsem ning ma julgen uskuda, et ka kaloririkkam. Täiesti uskumatu tundub praegu, et värske kurk oli kevadekuulutaja. Talvel oli salatiks porgand, peet ja kaalikas. Värskeid puuvilju peale õuna oli ikka väga harva. Liigne rasv ja süsivesik sai maha joostud mängides.

Mõned aastad hiljem, kui Eesti vaimustus esimestest viilutatud vorsti-väikepakenditest, irvitasime rootslase üle, kes tuli meile pidama loengut toidutrendidest. Et leibkonnad muutuvad väiksemaks ning valmistoidu asemel muutub trendikaks jälle toidu isetegemine. No mis trend? Me ju kõik tegimegi ise.
Kulus vaid tühine 10 aastat ja sõnad osutusidki tõeks. Õnneks on alles pr. Masso kokaraamatud neile, kes vahepeal unustasid seentemarineerimise ja pasteedikeetmise...

Aga eks me oleme ikkagi kõik pärit oma lapsepõlvest. Kuigi menüüsse on lisandunud pastad, pizzad, kalad, lambad ja pardid... siis kodune ja hea toit seostub ikkagi mannavahu, seaprae ja suitsukalavormiga...

Uuring ise on siin

K.Hosseini Lohejooksja

Kui ma olin punaseks nutetud silmadega ja tühja pilguga seina umbes viis minutit  põrnitsenud, ütlesid kaks toas viibinud inimest mulle korraga, täpselt ühel ajal- ära loe enam seda raamatut.
Aga ma võtsin uue paki taskurätikuid ja lugesin ikkagi edasi. Ma pole ammu midagi nii head lugenud.

Kui me joonistame väga täpselt üles mõne kena päikeseloojangu, siis saame üsna kindlasti kriitikutelt sarjata. Suure tõenäosusega pole kompositsioon paigas ning kindlasti oleks see elutruu pilt ka liiga magus. Kui me elus kiigume või peegli lõhume, siis üldjuhul teeme me seda lihtsalt. Et meeldib või juhtus nii. Kui see aga sellisena raamatusse kirja panna, siis muutub see klišeeks. Kas pole veider?
Mina, selle raamatu toimetajana, oleksin päris karmilt mitu tegevusliini ära kärpinud. Samuti poleks vaja olnud hollywoodlikke "saatusepöördeid". Aga kas saab kirjanik parata, kui elu ise mängib sulle need piltlikud kujundid ja tasapinnad ning sümbolid kätte? Külm puhas valge lumi ja suured värvilised lohed sinise taeva, vabaduse, poole püüdlemas. On see kirjaniku tarkus need hetked elust üles noppida või mugavus ja mõttelaiskus?

Eelmise, sama autori raamatu juures, ma vingusin kirjutamisstiili üle. Selle raamatu tõlkis teine inimene. Võimalik, et ka mu ootused olid madalamad- aga mu meelest oli Lohejooksja ladusam ja loetavam. Ma kahtlustan, et eelmises elus olin ma araablane. Kuidagi väga läheb peale see aupaklik väärikus. Ilus.

Sellest raamatust tuli kaasa kaks mõtet. Esimene lastest ja vanematest, kes teineteist tingimusteta ei armasta ning on tänu oma ootustele pettunud. Sellest kirjutan eraldi, mõnel teisel korral.

Ning teine teema- vägivald. Ok, Hosseini pole Dostojevski ega Burgess. Aga ehk see ongi õõvastavam. Mitte kirjaniku geniaalsuse poolt konstrueeritud sümbolitest ja allhoovustest pulbitsev rafineeritud vägivald. Vaid realistlik, täna ja praegu maailmas eksisteeriv vägivald, mis raamatusse panduna omandab sümbolid ja alltekstid?
Kas oma naise ja lapse ema ohverdamine selle nimel, et bussitäis inimesi pääseks vabadusse on ok? Aga ühe lapse ohverdamine, et paljudel teistel lastel oleks pisut parem? Ja kõige olulisem- mina. Kas ma olen valmis riskima oma eluga sõbra, lähedase pärast? Need on küsimused, millele me tõenäoliselt mitte keegi ei tahaks vastata (Ja annaks jumal, et poleks vajagi). Ja me ei räägi siinkohal eneseületusest, raskest sammust vmt. Me räägime reaalsest sadismist, kontrollimatust vägivallast. Kui sa näed, et su vaenlane on sinust füüsiliselt niivõrd palju üle, kas siis mitteriskimine ja kartmine on taunitav? Et päris elus ei tarvitse juhtuda ootamatud lahendust, mis su päästab- või peaks lootma? Kas peaks ennast selle pärast süüdi tundma? Ehk on see normaalne enese alalhoiu instinkt. Et kogu rahvas välja ei sureks?

Millisel hetkel kaotavad inimesed lootuse. Kui me põgeneme sõda alustavast riigist või jätame oma sõbra hätta, kas me oleme siis reeturid? Tegelikult saame me ju ainult tagasivaatena  nentida, et riigist lahkumine oli õige otsus, sest tollel hetkel me ju ei tea, kas sõda kestab 5 või 50 aastat. Et reetmine oli õigustatud, kuna muidu oleksime hukkunud mõlemad. 
Ma ei kujuta ette, kuidas lõppevad sõjad riikides, kus sul pole välisvaenlast, mis ühendaks ja kus säiliks lootus, et "ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja". Vaid sinu enese rahvas tapab su enese rahvast. Suul Jumala nimi ja eesmärgina silme ees võim. Üle laipade, vahendeid valimata.
Ma ei tea, mis tunne on elada alatises hirmus. Aga ma oletan, et hirm pärsib loovust, muudab ebakindlaks, apaatseks, umbusaldavaks. Kas sellistes riikides saabki iial, tasalülitatud rahvaga, sõda lõppeda? Kas neis riikides Afganistaanist Sudaanini ongi üldse lootust?
Oh, tahaks vahelduseks lugeda raamatut, kus on vastused, mitte küsimused...

E. Gilbert Söö. Palveta.Armasta

See raamat oli planeeritud jõulukingituseks. Aga õnneks või õnnetuseks on mul (loll) komme kõik raamatud enne kinkimist läbi lugeda. Seekord õnneks, kuna selgus, et antud kingitus oleks osutunud piinlikuks.
Ilmselgelt pole ma ka ise 100% selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma üritan mitte väga kriitiliselt kirjutada.

Tegelikult on see huvitav. Ma tean, mis on depressioon, identideedikriis, eneseotsingud jne. Aga selgub, et mul pole piisavalt empaatiat. Ma ei viitsi lugeda kellegi teise depressioonist. Mu enda oma on huvitavam. 
Kas olete tähele pannud, et ilukirjandusse on ilmunud uus stiil- naisteajakirjade stiil. Raamat kirjutatakse minavormis, vahele puistates vaimukusi, palju eneseirooniat. Peategelane on 30+, keeruliste meessuhetega, üldjuhul alkohoolik ning noorem õde või üksik laps. Ta on sündinud kahe vasaku käega st väga kohmakas, saamatu ja äpu, seevastu enam-vähem intelligentne (kui jätta kõrvale fakt, et ta defineerib end ainult läbi meeste). Tundub, et tema lapsepõlves polnud meediat ega raamatuid, sest alles kolmekümnendates jõuab temani kuueteistaastaste tõdemus. Kui sul on probleem, siis tuleks see lahendada. Ja sa ei pea minema mehele ning saama lapsi. Ning kogu maailm pole pööranud oma pilke sulle.
Üllatuslikult on sel kangelasel üldjuhul väga tegus ja mõistlik ema (st et võiks ju eeldada puuduliku kodust kasvatust vms). Ja pole vaja küsida, kust sellised Lizid, Julied, Bridgetid ja Francesed tulevad. Väiksena olid nad Bellad.

Mulle jääb segaseks Ameerika lahutuste lugu- huvitav, et kõigis raamatutes jäetakse see peatükk vahele ( nt "Toskaana päikese all", meenub kohe) ja räägitakse ainult koletutest tagajärgedest. Minu mõistus ei saa aru, kuidas nendes lahutustes naised varast lagedaks tehakse. Aga igal juhul on see väga kole ja ebaõiglane. Sellest tulenevat stressi suudan ma mõista küll.

Kas pole tegelikult naljakas, kui palju määrab meie st naiste elu see, millal kohtame õiget meest, kellega lapsi saada. Sa võid ju unistada 7-st lapsest. Aga kui ei kohta seda õiget, siis see vaid unistuseks jääbki. Ja võid unistada vingest karjäärist. Aga kui õige mees kutsub sind maailma lõppu. Siis... vähemalt kaalud seda.
Kas see juhtub 20+ või 40+. Esimesel juhul on 30+ sinu elu parim aeg. Lapsed kannavad kaela, vanemad on veel kõbusad. Sul on kogunenud natuke rahakest ja sa oled tööalaselt midagi saavutanud. Sa oled aru saanud, et ka kõige lähedasemad sinu ümber tulevad ning lähevad, ja kõik mis sa oled ja elad, oled vaid sina ise. Ei pea Indoneesiasse selleks sõitma.
Kohates 40+ imikuvanemaid, jääb vaid üle kergendatult ohata- õnneks, on see läbi. Sest selles vanuses ei jaksaks olla enam ööd läbi üleval, rääkida lihtlausetega. Lisaks tead sa selleks ajaks juba liiga palju toitumisest ja tervislikkusest, mistõttu on laste normaalseks kasvatamine järjest keerulisem. Et siis, mõistan peategelase paanikat laste saamise ees küll.

Mulle väga ei istu, kui jagatakse coelholikke klišeetarkusi ning veel arusaamatum, kui see seotakse vägisi jumalaga. Tsitaat raamatust:
"Aga muidugi on Jumalale juba teada, mida ma vajan. Küsimus on selles, kas mina seda ise ikka tean. Inimene võib ju viskuda Jumala jalge ette abitus meeleheites- ma ise olen seda korduvalt teinud-, kuid see tuleb ju ainult kasuks, kui sa oskad midagi konkreetset ette võtta".
Kallis inimene. Just nii see ju ongi. Mõtle välja mida sa tahad ja siis tee seda. Jäta jumal rahule.

Raamatu teine ja kolmas osa on paremad. Reisikirjeldustena on Bali ning India väga põnevad. Eriti lahe oli Bali meditatsiooni õpetus- lihtsalt istu vaikselt ja naerata. Seda peaks me kõik sagedamini tegema.
Mulle ilmselt meeldiks selle autori teisi jutte lugeda. Kus peategelaseks pole tema ning tema õnnetu elu.

* pilt on varastatud internetist.

K.Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Algus oli raske, sest see raamat on masendavalt halvasti kirjutatud (tõlgitud?), kuid mida edasi, seda rohkem kaalub põnev lugu Afganistani elust olust läbi aastakümnete üles lugemise vaevuse ja lõpuks harjud ära, et tekst peabki olema üheplaaniline ja lakooniline.
Pean tunnistama, et minu teadmised islamielu kohta pärinevad vaid ühest Jeemenist rääkivast raamatust- Z. Muhseni "Müüdud", mis oli ikka väga räige, ning meediast . Ning ka selle raamatu tutvustus oli ilmselt koostatud minusugust lääneinimest silmas pidades.
Ma arvan, et raamat oleks olnud tegelikult mõjusam, kui loo teljeks oleks olnud nn normaalsed inimesed. Perevägivald, vähemalt minu jaoks, mõjus ühiskonna kallal toime pandava vägivalla taustal väheolulisena. Rahumeelse pere baasil oleks muudatused ühiskonnas ning nende mõjud ilmselt tundunud veel mõjusamad. Aga ju oli selllise stereotüüpse vägivaldse islamiperekonna keskmesse toomine vajalik müügieduks. Ja töötas ju ka minu peal.
Aga raamat hakkas peale tasa ja targu ning edenedes sai põrmustatud viimasedki eelarvamused. See oli raamat koduvägivallast, missugust leidub ka meie armsas Eestis. Selgus, et islamimaailmas elab täpselt samasuguseid mölakaid nagu kogu maailmas. Ning äärmiselt meeldivaid inimesi nagu kogu maailmas. Ülimalt armas oli inimeste, kui nad parasjagu üksteist ei peksnud ja ei tapnud,  vaheline suhtlemisstiil. Austav, aupaklik, lugupidav.

Raamatuid sõjast sai viimati loetud kooli ajal. Ja teadagi mis sõjast. Seetõttu, ei midagi üllatavat. Sõda on masendav ja julm igal pool. Sõltumata eesmärkidest, miks sõditakse. Kui II MS jääb kuhugi kaugele, siis Afganistan on saatnud mind kogu teadliku elu. Raamat lõppeb optimistlikult aastal 2006, kuid teadmine, et see kõik, mis seal kirjas, pole ikka veel läbi... see puudutab kuidagi eriti lähedalt.

Ma olen üldjuhul suhtunud üsna skeptiliselt igasugustesse "rahuoperatsioonidesse". Lugedes seda raamatut, hakkasin aga mõtlema, et äkki tõepoolest. Kui üles on kasvanud mitmed põlvkonnad, kes ei teagi mis on rahulik elu, kes ongi näinud ainult sõdimist ja vihkamist. Kes on üles kasvanud keeluga naerda ning laulda... Äkki polegi teisi lahendusi, kui et keegi väljastpoolt peab minema ja diktatuuriga rahu kehtestama? Huvitav oleks lugeda (aga ilmselt ei saa seda veel niipea), kuidas siiski õnnestus näiteks Usbeki  ja Tadziki jt kultuuriliselt nii erinevate maade "sõbralik" N Liitu kaasamine, ja miks 30 aastat hiljem Afganistan ebaõnnestus?
Ja selliseid kohti on maailmas kurvastavalt palju. Grupikesi, kes ihkavad võimu ja on selle nimel valmis maha tapma oma rahva. Kuigi, ausalt ei saa ma aru, mis point on võimul, kui su valitsetav ala on maatasa tehtud ning inimesed tasalülitatud. Võim vägivalla pärast?
Huvitav, et revolutsionäärid ei õpi sadadest kogemustest ning tuima järjekindlusega notitakse maha lisaks eelmise valitsuse funktsionäridele (mis on mõistetav) ka tippspetsialistid- arstid, õpetajad, advokaadid jne. Miks on see vajalik? 

Teine mõte, mis mul tekkis, kas nende lõputut kodusõda pidavates riikides poleks relvadest tulemuslikum propaganda? Mul on raske uskuda, et inimesed võitlevad ainult võitluse enda pärast nii palju aastaid. Ju seal taga on ikkagi mingi idee ja veendumus. Ning vähemalt teoreetiliselt oleks rahu saavutamine võimalik juhul, kui kriitiline mass karismaatilisi juhte mõtleks sarnaselt.  Venemaa ja ameerika on maailmameistrid propagandas, ajupesus ja Pr-i alal. Miks seda ressurssi ära ei kasutata? Ma ei hakka mainimagi, et on ju tehtud hulgi doktoritöid organisatsiooni käitumisest ning kusagil ilmselt ka välja töötatud toimivad(?) teooriad destruktiivses organisatsioonis (mida ju riik on) korra loomiseks?

Täiesti kontekstiväliselt meenus mulle millegipärast Leningradi blokaad. Kui abiorganisatsioonid ka enam ei toetaks. Tsiviilelanikkond sureks nälga ning valitsev- võitlev klikk jääbki üksinda omaenese ambitsioonidega? Kas nad siis saaksid aru? Või on see paratamatu, et alati on kusagil keegi, kes pole rahul ja on valmis selle nimel tapma?
Afganistani kontekstis on meie elu ikka täielik lill. Me oleme saanud elada rahus 65 aastat!