Dazai "Inimeseks kõlbmatu"

See raamatu tundub mulle hoiatusraamatuna. Mõeldes riikidele, kus lapsi on vähe ning seetõttu kantakse neid kätel, on järjest reaalsem oht, et selliseid inimesi, saab olema järjest ja järjest rohkem. Selline ongi meie tulevik? Lapsed, kel lastakse kasvada turvalises ülereguleeritud mullis. "Ma pole kunagi tundnud nälga" räägib raamatu minategelane. Nii ka need lapsed- nad pole tundnud nälga, igavust, valu, kaotusi..Kas nii kasvavadki sellised tahtetud isikud, kes on lähedaste poolt positsioneeritud igaveseks lapseks ning kes võtavad mugavusest ja soovist meeldida, vastu saamatu ja abitu isiku  rolli. Inimesed, kes lõpuni ootavad, et abi ja sekkumine tuleks väljastpoolt? Inimesed, kes omamata edukogemust usuvad, et neist endist ei sõltu mitte midagi ning janunedes oma mina tunnustuse järele, soovist olla märgatud ja oluline, soovist kõigile meeldida, ei julge ümbritsevaga konflikti minna. Tasakaalu rikkuda.


Ma isiklikult tegelikult usun, et omadused, nagu ettevõtlikus, energia, tahtejõud on tegelikult kaasa sündinud. Neid on võimalik ilmselt arendada, aga end lõpuni muuta ei saa. Kuid kui kriitiline mass muutub, võib olla muutuvad siis ka väärtused, mille põhjal kõlblikust hinnatakse?


Raamatu pealkiri- "inimeseks kõlbmatu", eeldab, et kõlblikuks inimeseks olemiseks on kusagil olemas reeglid. 
Huvitaval kombel on suur osa blogijatest, kaasa arvatud mina, positsioneerinud end "mitte normaalseks". Parim kaitse on rünnak? Silt "ma ei peagi olema normaalne" võimaldab mõelda ja arvata teisiti, ilma, et peaks põhjendama ning vabandama. Kas normaalsust ongi siis üldse olemas, kui iga inimene väidab, et tema küll normaalne pole?

Me oleme ammu väljas kogukondlikust külaelustiilist. Miks me siis ikka veel nii väga tahame meeldida ühiskonnale, sobituda massi. Raamatu tegevus toimub Jaapanis, mis kuuldavasti on väga kollektivistliku mõttelaadiga ning kirjutatud sõja-ajal, kui üsna ootuspäraselt pidi ühiskonna liige olema valmis tööks ja kaitseks. Aga täna?
Kui sa oled alaealine või Bill Gatesi pärija, ehk siis söök ja  katus olemas, miks siis ei suudeta olla õnnelikud passiivse, tahtetu, asotsiaalsena? Miks tekib tajumisest, et me ei vasta ühiskonna ootustele ja eeldustele, depressioon ja soov tõestada, et ma tegelikult pole selline?

Vahel läheb mul meelest ära, miks peab kogu aeg olema energiline, tegus ja töökas?
Et olla edukas. edukas milleks? Et teha paremini tööd, mis annab sulle kuuluvuse, tähenduse ja leiva laulale? Kui töö saab otsa, nagu mina usun, siis mis saab meie "protestantlikust tööusust". Läbi mille me end sel juhul identifitseerime. Kui töö ei saa enam anda meie olemasolule tähendust, aga passiivsus tekitab identiteedihäire. Kuidas siis saab.


Hiljutise seasõja kontekstis mõtlesin mõtet, et olgugi kehvades tingimustes elatud elu, aga kui paljud samuti väga kehvades tingimustes elanud inimesed saavad enne surma öelda, erinevalt tavalisest seast, et nende elul on olnud tähendus, mõte, eesmärk. Olgu seks ideeks saada kellegi praeks, rihmaks või harjaks- aga, ses on mõte. Kas sinu elul on mõte?

Suvi

Võilillepärg

Roheline

Lemmikroosid

Kevad

Paju õitseb

Sinilill

Sinililled

Ülane

Eestlane ja venelane 11 Uhke ja hää

Kas sa solvud, kui sind peetakse venelaseks?
Aga kui soomlaseks või sakslaseks? Viimasel juhul tunneb enamik meist ilmselt end isegi natuke meelitatult, mõistvalt naeratades ja andeks andes- kust nad peaksid väikest Eestit üldse teadma...., selgitame kannatlikult kus ja mis see Eesti on.

Vene naised on ju üldjuhul ilusad, reisivad venelased rikkad ning laia joonega ning ekspressiivne käitumine väga paljudes riikides täiesti normaalne suhtlusstiil. Venelaseks pidamine võiks seega olla kompliment.

Suurem osa mu tuttavatest vastaks esimesele küsimusele - jah.
Kui mitu põlvkonda kulub, kuni me andestame?

Riviera

Milano võttis meid vastu väärikalt ning vääriliselt. Turvatsoonist väljudes pimestasid ja kurdistasid meid sähvivad välklambid ning kiljuvad teismelised plikad.???
Meid nähes möll millegipärast vaibus:).. Pliksid kandsid kõik sama dresscode- lühikesed püksid ning tennised ja  käes Justin Bieberi plakateid ning pilte. Kas tõesti Tema Ise on tulemas ja nagu tavaline lihtsurelik mööda tavalist turvaväravat? Vastus jäi saamata, sest meid ootas ees esimene blondiinihetk. Auto, mille olime rentinud, asus teises lennujaamas. Nii umbes 80 km kaugusel. Jep, uskumatu aga tõsi, Milanos polegi ainult üks lennujaam...:)

Tähelepanek tulevikuks. Uuri alati ka tagatisraha suurust. Rendifirma suutis nii meid kui ka meie kõrval olevaid sakslasi viia infarktieelsesse seisundisse soovides krediitkaardilt bronnida tagatiseks üle 1000 euro, lisaks juba makstud tagatisrahale. Variant b oli lisaks juba olemasolevale täiskindlustusele osta veel üks kindlustus hinnaga 140 eurot. Tõsi, millegipärast maksti lõpus sellest 30 eurot tagasi. Me ei hakanud vaidlema.
Ja siis teele.

Mingi teema on Itaalias liiklusmärgid. Tundub, nagu oleks keegi andnud mõnele tegelasele pundi- a la jaga laiali. Kaherealised lõigud, kus meil siin on lubatud 110- äkki lambist 50. Ja serpentiinid, kurvid ning ole lahke- vabalt võid 90-ga sõita... Või on see tasuliste teede omanike lobby? Et kui tavalistel teedel sõita on nii ajuvaba ja nõme, siis nad ehk tulevad mu tasulisele teele?
Meie otsustasime minnes vältida tasulisi teid- et hoida raha kokku ning et "imetleda maalilisi alpikülakesi".
Oi. Oi. Oi.
Pööre 180 kraadi, ja siis jälle 180 kraadi ja veel kord ja nii ikka edasi ja edasi ligi 7 tundi. Oled juba jõudnud alla orgu ja hingad kergendatult, aga oi rõõmu- algab uus mägi ja seejärel jälle järgmine. Lisaks veel mägedes tõusnud udu (või olid need pilved), tasakesi tibutav vihm, juht, kes jumaldab rallimist. Ning ööd on siin mustad.
Appi. Kui kohale jõudsime. Siiski jõudsime ja ligi pool tundi varem, kui Michelin meile planeeris- tuli mind autost välja keevitada.  Never. Ever.