L.Tolstoi "Sõda ja rahu"

"Sõda ja rahu" on mu meelest nagu "Tõde ja õigus". Ilmselt pole paljud kumbagi raamatut  lugenud, aga no kes ei tunneks Nataša Rostovat, Pierre Bezuhhovit, Vargamäe Andrest või Oru Pearu.
Ma olen üsna kindel, et ma seda raamatud varem lugenud polnud, aga ju olen ma näinud filmi? Ja loomulikult olen ma käinud klassiekskursioonil Barclay de Tolly mälestusmärgi juures. Igaljuhul, nagu kohtumine vanade tuttavatega.

Sõda ja Rahu oleks tegelikult ideaalne e-raamat. Päris naljakas oli üle pika aja lugeda paberilt. Seda lugedes oleks kohe hädasti vaja, et saaksid online tõlkida prantsuskeelsed osad ( no miks neid nii palju peab olema!), esimese osa juures võiks olla "kes on kes?" ja hiljem Venemaa kaart  ja wikipedia tegelaste taustade uurimiseks samuti.

Lugesin raamatut ja raadiost tuli mingi Beethoveni lugu. Nii lummavalt imeline, et olin sunnitud lugemise katkestama ja kuulama jääma.
See oli aeg kus muusika oli ilus, kunst oli ilus, mood oli ilus, raamatud olid ilusad. Miks sai inimkonnal ilust kõrini? Ja miks me nimetame nüüd ilu ja harmooniat kitšiks ning kunstiks hoopis disharmooniat ja seda, mis on "huvitav". Suhtumisest- elu on niigi kole, milleks seda juurde toota sai millegipärast suhtumine- elu peab vaatama nii nagu see on. Ilustamata. Realistlikult.


Mulle tundub, et ühiskonda võib võrrelda inimesega. Tollased inimesed olid kui lapsed:
siirus, tunded, emotsioonid. Ja ma ei taha, et te mulle ütlete, et kuni 21. sajandini kirjutatu on puhas propaganda, ajastu stiil ja tellimus. Ma tahan uskuda, et vanasti olidki inimestes sügavad tunded. Naiivsust loota, et sind suudelnud mees sind armastab. Siirast meeleheidet kodumaa saatuse pärast.
Hämmastav arusaamatult aupaklik ja väärikas leppimine saatuse poolt määratud rolliga.
 Ja kuidas said nad olla ja jääda nii normaalseteks? Lapsi kasvatasid reeglina njanjad, abielluti tunneteta varanduse pärast. Kui meeste elus oli vähemalt midagigi, siis naiste elu võis küll olla üks pikk igav lõputu ja piinav päev külmas ja kõledas ja niiskes mõisas. Alamklassi elust ma ei räägigi. Tänapäeva psühholoogide jaoks oleks sealt kuhjadega psühhotraumasid, katkisi hingi?? Ja ometigi.

Ja nüüd, oleme saanud täiskasvanuks? Õppisime manipuleerima. Kas see, et meid on saanud nii palju, me oleme üksteisele nii lähedal nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, on sundinud ellujäämiseks teesklema, kiiresti ja pealiskaudselt suhtlema. Teesklusest, esinemisest ja poosist on saanud norm.
200 aastat tagasi ei üritatud vaeseid mõista. Jumal olevat nii tahtnud, kõik teadsid oma kohta, leppisid saatusega (või ei leppinud) ja nii oli. Nüüd me üritame mõista,
Ja on võimalik, et just see lõputu empaatia, arusaamine, et me küll mõistame,üritame- aga me ei suuda maailmast likvideerida vaesust ja ebaõiglust,  ükskõik kui palju me ka ei püüaks- see muudabki meie elu ebasiiraks? Et me tajume oma võitluse lootusetust, kapitalismi paratamatust, aga ühiskondlik norm ning meedia sunnib meid andma katteta lubadusi?

Veel olen ma kuulnud teooriat, et pealiskaudsus on põhjustatud tööstuse arengust, mis on omakorda reklaami abil kujundanud uued väärtused ja hoiakud: suuremad partiid = kiirem läbimüük = kiirem majanduskasv = tarbimine hea ja mittetarbimine halb. Et siis masinaid purustama?

Pean tunnistama, et mulle meeldis pigem Sõda, kui Rahu "ja nad said lõpuks ikkagi rikkaks ja kui nad surnud pole, siis elavad siiani õnnelikult" osa

Kuigi ma absoluutselt ei jaga Tolstoi vaateid naiste rolli osas perekonnas jne, siis raamatu viimases osas leidsin endale mõttekaaslase teemal sõda ja ajalugu ja juhuslikkus.
Ma olen ise varasemalt väga sageli sel teemal mõelnud. Minu jaoks on sõda midagi ääretult abstraktset. Ok, tänapäeval, kui on võimalik vaenlast väga täpselt positsioneerida- aga varem. Istud, passid pöösas ja ootad, et vaenlane samuti sinna tuleks ja siis võitlete. Mis paneb inimesed seda tegema. Kui on nii palju rahvast, siis võiks ju vabalt võitluse ajaks kuhugi kaugemale jalutada? Milleks oodata vastast, kui maa on suur ja lai ning võiks valida möödumiseks teise tee? Kuidas korraldatakse logistika, et need tuhanded oleksid söönud ja ravitud ? Kes matab langenud ja kes transpordib tuhanded haavatud.
Samuti teema, kui palju üksikud isikud mõjutavad sündmusi ja kui tihti on lihtsalt"aeg küps".
Niipalju küsimusi ja seda enam oli mul hea meel lugeda, kuidas Tolstoi kirjeldas ja rõhutas nii sõja kui üldse ajaloosündmuste juhuslikkust.


Mis oleks juhtunud maailmaga, kui Napoleon oleks võitnud?

Eks onu, käest ei lasknud minna
nii kergesti me kallist linna
kui prantsus Moskvas käis?
Siis löödi lahinguid,
neid aegu-
me rahvas mäletab veel praegu...

(see luuletus on pärit ühest lasteraamatust, mille pealkirja ma ei mäleta, Kui keegi teab autorit, siis palun lahkesti teada anda)

Hea raamat

Ma ei tea, kas ma suhtlen valede inimestega, loen valesid raamatuid, tarbin vale meediat...?
Aga mulle ei meenu peale 1990 aastat avaldatust mitte üht raamatut, mis jääks nö klassikariiulile.  Mida ma tahaksin ja loeksin veel teist ja kolmandat korda, milles oleks uusi originaalseid mõtteid. Lugu, mis elaks üle  muudatused ja oleks aktuaalne ka 10 aastat hiljem.
Mis on meie aja inimestega juhtunud? Mis on meie raamatutega juhtunud? Kas me/ma jääme kinni oma noorusesse ja lapsepõlve ja nii ongi. Ma ei suuda kaasaegses näha väärtusi, olen ajast maha jäänud, elan minevikus?

Milline on hea raamat?
Niimoodi, sügavalt järgi mõeldes, on minu jaoks heal raamatul järgmised tunnused:


1. autor on suutnud sõnastada mingid mõtted, mida lugedes ütled vau- ohhoo- just see, milllele ma olen mõelnud, ja näe-, tema on osanud selle nii täpselt kirja panna. Boonus veel see, kui on midagi täiesti uut, teise nurga alt kui ma kunagi ise oleks osanud mõelda ja arvata.
2. kindlasti mitmekihilisus- mingi point, miks on võimalik seda raamatut  veel teist või kolmandat korda lugeda, leides iga kord uue loo, uue vaatenurga ja tasandi. Ajastu/ teema üldistus ja laiem pilt.
3. Mida aeg edasi, seda olulisem on minu jaoks see, et raamat paneks kaasa mõtlema, infot juurde otsima, spekuleerima, fantaseerima.
4. mingi seletamatu siirus, kirg. Ma saan lugedes aru, et autoril oli hädavajalik see lugu kirja panna.

ja et eelneva põhjal ei soovitataks mulle relatiivsusteooria nautimist, siis  lisaks lõppu veel
5. põnev lugu. Kuigi ka see on nii ja naa. Mõni hea raamat on lihtsalt kulgemine, midagi väga ei juhtugi, aga ikkagi on köitev.

Tarbija nõuab

Vorsti osta on lihtne. Vaatad pakendilt lihasisaldust ning otsustades kas pakutava kvaliteedi ja hinna suhe on sinu jaoks sobivas tasakaalus, teed otsuse.
Huvitav, miks raamatutele ei laiene tarbijate õigused ning otsustama peab ainult kaane ja apetiitse reklaamteksti põhjal?

Lugematu arv kordi olen ma selle õnge läinud ning nentinud, et hinna- kvaliteedi suhe pole olnud ootustele vastav.
Ma ei tea, kaugel  hr. Lang oma raamatukogureformiga on- pole meedias sellest ammu juttu olnud. Aga lihtne tarbija tänavalt teeks küll ettepaneku: kehtestada ka raamatutele kvaliteediklassid.

Esimeses klassis oleksid raamatud a la Tammsaare. Sellised, mida võid iga 10 aasta tagant uuesti lugeda ning leiad sealt ikka ja jälle midagi uut. Raamatud, millest  annab rohkelt välja kirjutada tsitaate ning imetleda, kui targad-originaalsed- suure üldistusjõuga mõtted kirjutajal on olnud.

Teises klassis on nö jutukad. Viimatiloetutest kuuluks siia ritta näiteks Donoghue "Tuba". Igati hästi ja korralikult kirja pandud. Pakub mõtlemisainet ja soovitad sõbrale. Üldjuhul põneva süžeega. Aga üsna suure tõenäosusega seda enam teist korda ei loe.

Ja kolmandas on siis nö sopakad. "Teate, mul juhtus ükskord nii" stiilis kirjandus. Osta ei tasu, laenutada võib. Ideaalne puhkuselektüür või peale rasket tööpäeva lõõgastumiseks.
Ehk siis mitte üks neist klassidest pole halb, aga annab ostjale- lugejale aimu mida oodata ning kas väljakäidav raha on vastavuses saadava sisuga.

Kes neid hindama ja klassidesse jagama hakkab? No kust mina seda teadma pean..:) Las nüüd keegi teine mõtleb...

E. Donoghue Tuba

Kas olete kunagi proovinud täiesti sirgel teel silmad kinni käia?
See õnnestub seni, kuni hakkad... mõtlema. Enese alalhoiuinstinkt või hirm keerata võpsikusse sunnib piiluma Ja tavaliselt, kui juba mõtlema hakkad, siis maandudki kraavis. Imelihtsast ülesandest- tõsta üks jalg teise ette saab järsku ületamatu, sest sunnid aju tööle.

Kui aju rakendada 100% on see raamat õõvastav, jälk, vastik. Sa pead tekitama filtri ja mitte mõtlema, et kuidas see kõik oleks PÄRISELT.
Aga kui lugemisel keskenduda loole. Sellele, kuidas autor on teinud ära suurepärase töö mõtlemaks läbi kõikvõimalikud detailid- on tegu suurepärase saavutusega.

Me ei tea kunagi, kuidas me ise sellistes olukordades käituksime. Kui kaua säiliks lootus, või oleks lihtsam aju välja lülitada ning lebada, vaadata telekat ja mitte enam loota. Kas valida oma lapsele vabadus või valida omaenese ego- klammerduda võimalusele leida endas motivatsioon, anda endale tegevus, olla kellegi jaoks oluline...

Inimeste privaatsusvajadused on erinevad, ma pean ausalt tunnistama, et kõige jubedam tundus mulle- seda on inetu öelda-  võimalus olla kellegagi 24/7 koos. Olgu see siis sinu armastatuim laps. Ikkagi. Õudne.

Jah, meie aju on imelik asi. Üks suudab keskenduda lootusele, ootusele, leida endas jõudu ja energiat, et iga päev end liikuma sundida. Ning teine, kel kõik võimalused käes, lülitab oma aju välja. Oleskleb. Ei looda. Nagu peategelane raamatus ütleb- inimesed istuvad ju üksikvangis kümneid aastaid ning me ei pea neid kangelasteks. Ma lisaks siia vabatahtlikud vangid. Inimesed, kellel on vabadus minna ja tulla, kuid kes on valinud Toa.

Ning kõige õudsem- sellised asjad nagu raamatus, juhtuvad päriselt. Siinkohal tuleb aju jälle välja lülitada...

Marcin Šwietlicki "Kolmteist"

Mida me teame Poolast ning poola kirjandusest. Esimese hooga meenub mulle S.Lem ning Wiktor Woroszylski "Sinustki võib saada indiaanlane", mis oli üks mu lapsepõlve lemmikutest. Viimasest sain teada, et poolakad söövad hommikusöögiks kaerahelbeid kas külma või kuuma piimaga. Tollal liikus mu kodulinnas retsept, mis nägi ette kaerahelveste üleöö leotamist õunamahlas ja seejärel võis neid süüa nii külmalt kui ka kuumalt... Kahjuks ei tea, kuidas see kindlasti väga tervislik hõrgutis ka maitses, kuna olles tookord laps keeldusin ma seda isegi proovimast. Vot selline väga oluline seos, eks. Ma olen korra ka Poolas käinud, nii kümme aastat tagasi. Mäletan, et Varssavi tee ääres olid puravikud ja prostituudid. Mõlemad müügiks. Ja Krakovis, kus toimub ka selle raamatu tegevus, olin pettunud, kuna krakovi vorstide asemel müüdi tänaval hoopis mingeid kummalisi saiu. 
Ehk siis Poolast tean ma üsna vähe ja tuleb välja, et kahjuks- poola kirjandusel on üsna väärt kraami pakkuda. 

See on üks äraütlemata kummastav raamat. Olles lugenud 46% ( e-luger näitab sulle täpselt., palju loetud on:)), polnud veel mitte midagi juhtunud. Ja ometi jääb see painama ja kummitama ning sa loed ja loed edasi.
Mõtlesin kaua, et mida tuua võrdluseks näiteks. Usun, kui Mart Juur kirjutaks ilukirjandust, siis võiks see olla samalaadne raamat,. Vaimukas, irooniline ja mingil veidral moel- mitte võttes seisukohti, lugemata moraali, lihtsalt kirjeldades- ühiskonnakriitiline.

Peategelasena  nö Väikese Inimese, joodiku kasutamine on äraleierdatud klišee- no eks ikka selleks, et see annab kõige paremini edasi maailmale vastandumist, materiaalse tühisust jne jne bla-bla-bla. teate küll. Marcin Šwietlicki suudab seda teha kuidagi värskelt, tema joodik ei puista kõrgfilosoofilisi mõtteterasid, nagu näiteks Remarque joodikud. Samuti pole siin Poirot või Holmesi mõttemänge. Ta lihtsalt joob. Joob. Täiesti tavaline sõltlane, kes elab 100% olevikus. Paks, hall ja paistes.  Ma kujutan ette, et need tegelased, kes elavad mu kodu lähedal sirelipõõsas ja alustavad päeva hommikul kell kaheksa sidrunipildiga pudelist rüübates, näevad maailma üsna samamoodi. Pudel on peos, sa oled olemas ja elad oma vaikset joodikuelu. Mingid naljakad inimesed su ümber ajavad oma naljakaid asju. Sa jälgid ja ei sekku. Ei sega mitte kedagi, lihtsalt jood ja haised. Aga kuidagi sattud ikkagi keset sündmusi. 
Peategelane, kes peaks olema peategelane, tegelikult nagu polekski peategelane. Lihtsalt üks hall molekul elus. Kelle ümber toimub värvikas elu.

Raamatu zanriks on kriminull. Jah, on täiesti olemas laip ja teises raamatus (tegelikult esimeses osas) "Kaksteist" on neid isegi mitu. Aga see on kuidagi kõrvaline, ebaoluline. Võiks vabalt ka olemata olla. Tegelikult kirjeldab autor oma vaimukal moel tänapäeva elu Poolas, lõpplahendused ja sündmuste pöörded on totrad ja absurdsed.

"Kaksteist" on traditsioonilisem, tavalisem. Peategelane lausa räägib, suhtleb ja mõtleb. Ning see muudab paradoksaalselt selle osa mitte nii ägedaks.

Hea puhkuseraamat, soovitan.