Vanasti oli ilu ilusam

Ma olin sunnitud raamatukaupluses tutvuma väikelastele mõeldud kirjandusega.
Ja siit taas üks äriidee meie usinatele blogijatele. Turul praktiliselt puudub tittedele mõeldud "Muna" ja "Tibu".
Raamatuid muidugi on. Nii kodumaiseid kui ka tõlgituid.

Aga ma pean siin silmas eelkõige kujunduslikku poolt.
Esiteks peaks pilt olema mõnusalt detailirohke  ja samas realistlik. Et lapsuke saaks tundide kaupa uurida ning ikka midagi uut leida.
Ja pilt peaks olema selline, et ka sõnadeta selge, milles point. Ning just see on sageli uudiskirjanduses puudu.

Teine avastus on ülimalt subjektiivne. Tänasest Eestist puuduvad Maret Krenumees, Edgar Valter, Šiima Škop, Ilon Wikland.
No ei meeldi mulle uus stiil.
Aga eks me kõik oleme oma aja lapsed....

Sõit sõit linna, mis sinna minna

Ma annaks taas tasuta ära ühe äriidee.

Tänu tööle olin ma "sadu" kordi käinud Riias, Pariisis ja Amsterdamis. Kord küsis üks tuttav, kes asutas end reisile, soovitusi- mida teha, kuhu minna jne.
Ning sain aru, et kuigi ma olen neis linnades korduvalt käinud- pole ma seal tegelikult käinud. Pikad tööpäevad. Õhtul kell 7-8 jõuad surmväsinuna hotelli. Parimal juhul jaksad veel söömas käia, siis teed paar tundi arvutis tööd ja vajud magama. Linna, kui sellist, ei näegi.

Pärast selle teadvustamist orgunnisin ma kiirelt spetsiaalsed perereisid ja vähemalt nende sihtkohtadega on nüüd korras.

Aga äriidee on järgmine. Poed  ja muuseumid on õhtul peale tööpäeva lõppu juba kinni. Üksiku naisterahvana kuhugi pimedale tänavale hängima väga ei tõmba. Selleks et oskaks kuhugi minna, peaks eelnevalt pisut kodutööd tegema, aga see läheb tavaliselt meelest ja aega pole ju ka.
Miks ei võidaks korraldada õhtuseid linnaekskursioone üksikutele töö-turistidele. Meid on ikka päris mitu.

Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika"

Kui olin kolmandat korda Pariisis, majutati mind mingil segasel põhjusel teisest eraldi. Väljusin metroost. Näljane, väsinud, higine. Kõige tipuks oli katki läinud kohvri vedamise süsteem, seega pidin oma kahtekümmet kilo ja käekotti ja arvutit ise tassima.
Väljas oli pime. Hakkasid kogunema noortekambad. Lärm, prügi ja eranditult mustanahalised inimesed.
Toona jõudis esimest korda kohale, et kõigil suurlinnadel on lisaks turisti-vanalinnale ka oma Lasnamäe ja Mustamäe ja Õismäe. Täiesti glamuurivaba.
Ja nii nagu mina käisin viimati Tallinna vanalinnas...eee.. ei mäleta millal. Nii võivad ka seal elavad inimesed elada oma elu Pariiisis nii, et pole kordagi käinud Louvres või Eiffeli tornis. Kodu- töö-pood-kodu.

Ma ei ole kindel, kas seda raamatut peaks laitma või kiitma.
Kuna ta ei vastanud absoluutselt ootustele. Alates täiesti glamuurivabast Pariisist, mis oli täiesti ootuste vastaselt lihtsalt linn. Ja lõpetades sisuga.

Mingeid külgi võimendades oleks sellest saanud ideaalse seebika. Kui mu käes olev raamat oleks olnud paberist, oleksin selle lõpetades ilmselt suurest nördimusest voodi alla saatnud. No mis mõttes selline lõpp. Autor vihjab ja lubab... ja ta ei tee sellest seebiooperit?!

Samuti oleks see võinud olla migrantide, uute alguste ja muudatustega kohanemise raamat. Vastandumine sundsaadetute ja vabatahtlikult lahkunute vahelt.  Vaesus ja nälg ja eneseületamine. Raamatus olevad helged ja tänulikud ja optimistlikud kirjad mineviku põrgust ja teisalt "kõht täis riie seljas aga ikka pole rahul" permanentne kaasaegne depressioon moodustavad kohati väga hea kontrasti. Aga üldistamiseks on seda natuke vähe, sest ENSVst lahkumine oli põgenemine nö kunstilisest seisukohast valedel põhjustel. Need olid sama medali kaks erinevat poolt. Ühed viidi uuest reziimist vägisi, teised põgenesid vabatahtlikult,
Parema kontrasti oleks andnud uusemigratsioon. Lahkumine kauaoodatult pudrumägedelt. Vabaduse vahetamine veel suurema vabaduse vastu.

Või oleks võinud olla põlvkonnaromaan. Aga selleks oli selles raamatus liiga palju autorit ennast. Lapsepõlveseigad olid küll huvitavad ja ilmselt lisatud loo tegelaste tausta avamiseks, kuid järele mõeldes moodustasid nad pigem ballasti. Kerge guugeldamine ei andnud mulle autori vanust, aga loetu põhjal ma otsustan, et tegemist on üsna noore inimesega.
Üldistuste jaoks jäi minu jaoks pisut väheks elutarkust ja kogemusi.

Kas pole veider, et sügava romaani saamise kriteeriumid on nii kergelt prognoositavad ja etteennustatavad? Selleks et olla diip, peab olema klišee.

Aga Katrina raamat ei olnud. Ta oli ühe noore inimese ja tema segase suguvõsa lugu. Ja just sellisena ta mulle väga meeldis. See on täpselt minu raamat: minu teemad. Ma võin täiesti ära uppuda lugudesse. Mõttesse, et kunagi elasid inimesed ja mis elu nad elasid. Miks nad just niimoodi käitusid. Mida seljas kandsid, mida lõunaks sõid ja mida naabrile ütlesid.
Katrina on selle tunde väga hästi edasi andnud.
Kohati oli tajuda autori püüdu anda raamatule sügavust ning seda raamatut on hinnatud ja auhinnatud- seega, ju see püüdlus ka spetsialistide silmis teostus. Mina hindan seda raamatut eelkõige, ja vastupidi, selle kerguse ja siiruse pärast. On nagu on. Milleks üle mõelda.

Ma ei leidnud internetist, kui palju on selle raamatu põhjal tegu autobiograafia ja tõsieluga. Juhul, kui see on välja mõeldud, siis on see välja mõeldud väga hästi.

György Dragomán Valge kuningas

Ma lihtsalt olen sunnitud loetud raamatutest kirjutama, sel põhjusel, et inimesed ei laseks end eksitada kaupluste avaldatud tutvustustest. Ma ei tea kes ja millises seisundis neid küll kirjutab ja kas see kirjutaja resümeeritavat teost eelnevalt ka ise lugenud on. Või on inimeste arusaamised lihtsalt nii erinevad?
Näiteks on selle raamatu kohta kirjutatud: Ühel hetkel ääretult naljakas ja järgmisel õudusvärinaid tekitav „Valge kuningas“ koosneb novellidest, ..

Ma kinnitan teile, selles raamatus pole kriipsu võrragi nalja. Selles on kuhjade viisi vägivalda. Lausa nii palju, et ma polnud võimeline seda järjest lugema- vajasin taastumiseks pause. Viimati sain taolise vägivallaüledoosi ilmselt kaua aega tagasi "Kellavärgiga apelsini " lugedes.
Kui  võtta võrdluseks teine ungarlane, siis nt "Pal tänava  poiste" vägivallas on midagi õilsat, see on põhjendatav ja räägib selle taustal väärtustest: sõprus ja lojaalsus ja reetmine jne. Burgess keerab vindi üle, nii et sa muutud etenduse pealtvaatajaks ja see annab loole põhjenduse.


"Valges kuningas" on vägivald selleks, et nõrgemat ja nooremat alandada. See on täiskasvanute vägivald laste vastu, suuremate laste vägivald nooremate suhtes. Mänguasjadeks noad ja püssid...
Jah, need lapsed pole ka ise mingid lillekesed. Aga, kui ma mõtlen sigadustele, mis ma oma lapsepõlves korda saatsin, siis peamiselt oli põhjuseks kas uudishimu või siis elementaarne mõtlemisvõime puudumine.
Selle raamatu lastel on väga sageli põhjuseks hirm. Suurema ja tugevama, olgu siis riigi või täiskasvanu poolt, vastuhakkamise korral saadav koslep on nii ebaproportsionaalselt räige, et tehakse mida iganes. Ka siis kui mõistus ütleb ei. Ja see on ängistav.

Kui ma oleks kirjanduskriitik, siis ma kirjutaksin umbes nii, et autor näitab meile totalitaarse hirmuühiskonna tulemusi: kõik kardavad kõiki ning on kaitses  ja et mitte alla jääda, siis ründavad esimesena. Ainult vägivald on lahendus. Inimese elu ei maksa midagi. Ja eriti, kui oled rahvavaenlase laps, võib sind ühiskonnast probleemideta välja tõugata.
Autor näitab läbi peategelase sisemonoloogide, et väärtused ja arusaamised heast ning kurjast võivad olla paigas, kuid ümbritseva keskkonna surve sunnib astuma vastu oma südametunnistusele
jne bla-bla. teate küll.

Ma üritasin kogu lugemise ajal seda raamatud ajateljele kuhugi paigutada. Kohati viidatakse NSVLs lõhkenud tuumareaktorile- see oleks siis nagu 1986? Aga olme tundub selle aja kohta kuidagi mahajäänud. Ungari oli ju 80-date lõpus progressiivne riik? Või vähemalt nii meile räägiti.
Siis on vihjeid Ungari kodusõjale ja Doonau kanalite kaevamisele. See viitaks nagu kuuekümnendatele. See, kuidas lastel on relvad lahedalt käes, viitaks nagu sõja lõpuajale, ehk siis hoopis viiekümnendad .
Noh, tegelikult pole see muidugi väga oluline.
Ja võimalik, et see oligi autori taotlus- kunstiline üldistus, et sõltumata ajast ja ajastust sunnib hirm tegema rumalusi.

 See on tegelikult hea raamat, aga mul oli hea meel, kui see läbi sai.

Tom Rachman Imperfektsionistid

Üks naksakas kolmekümnene preili uuris hiljuti, et mida ma tahaksin oma elus saavutada. Ilmselt vastasin talle treenitud-pr-korrektselt. Aga see pani mind mõtlema.

Ühel päeval, kui sa enam pole 30. Saad sellest aru.
Kõik kaob ja saab otsa. Kõnnid mööda juba valitud rada ning see rada enam ei hargne.
Saad aru, et oledki kõik juba saavutanud. Ehk olid eesmärgid liiga lihtsad ja madalal, aga nii on.
Või et saavutaks küll, aga võimed ei tule järele või tähendab saavutamine enese maha salgamist ja suuremat muutmist kui südametunnistus (jah, ok, Ka mugavus) lubaks.

Ja kas üldse peab saavutama. Ehk ongi maailma parim elu ilma saavutusteta. Kodu ja pere ja rahu maailmas?

See on tegelikult väga depressiivne avastus, et kõik jääbki nii nagu on ega pole enam kunagi esimest korda. Kuni aegade lõpuni. Aamen.

Sa käid ja käid ja käid tööl. Ja vaheaega ei tule. Sa elad kogu oma elu lõpuni ikka selle sama mehega ja ei armu enam kunagi temasse esimest korda. Su lapsed pole enam mitte kunagi väikesed. Ja peeglist vaatab sulle vastu iga päevaga järjest vanem naine. 

On heledamaid ja tumedamaid päevi. 

Nii nagu lapsena sai noomivaid vanemaid ähvardatud- vaata, kui suren ära, ja siis te alles nutate. Nüüd enam surra ei tahaks. Jäänud on ainult sisemine ultimaatum: vaat, kui lähen homme päev siit töölt ära, küll, te siis näete ja kannatate... 

Aga sa tead ise ka, et ei lähe. Ei julge. Selleks, et ronida redelil järgmisele pulgale, tuleb korraks käed lahti lasta. Aga ei julge.

Ja niimoodi kõik kestab ja kestab ja kestab... ja ei lõppegi ära.
See- eest muutub peadpööritava kiirusega maailm sinu ümber. Ja selleks, et sinna peale jõuda, peab midagi tegema. Aga sa ei tea mida. 

Sest sa ei tea, mida sa saavutada tahad.

Ja siinkohal pead häbenema. Sest inimene peab seda teadma. Eks?

Ma olen nii väsinud.

Ja ilmselt selle tundega vist mitte üksi.
Rachman on osanud selle tunde kirja panna. 

Üks tegelane ütleb umbes nii, et " väidetakse, et surres ja sündides oleme me üksi. Tegelikult on vastupidi. Nii sündides kui loodetavasti ka surres ümbritseb meid kari rahvast. Üksi oleme me elades".
Kõige jubedam (oli raamatus see), kui ka üksikud ja üksildased ei oska kokku hoida, vaid tehakse haiget. Füüsiliselt, emotsionaalselt ja lemmikloomale.
See oli nii masendav.
Me kõik tahame nii armastust ja ometi ei oska me seda õiglaselt vastu võtta ja hinnata, kui seda meile pakutakse.

Ma tean, et ma olen sellest kõigest varem sada korda kirjutanud. Ja see on väga depressiivne ja selles raamatus oli oluliselt rohkem, kui see üksinduse ja muudatuste teema.

Mind kõnetas see raamat väga.

Selle raamatu tegelaste jaoks lõppes asi näiliselt kurvalt, kuid traagiline lahendus tõi neile lõpuks hoopis õnne. Kõigile.

Kas õnnelikud lõpud on ainult raamatutes?