Jonas Jonasson Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi Kuninga

Täiesti napakas raamat.
Ja ilmselgelt ei olnud ma selle lugemiseks õiges konditsioonis. See eeldab sillerdavat merd, valget liiva ja rohkeid klaasikesi kokteile sinna kõrvale. Ning seda, et sa ei mõtle ega juurdle.
Mul oli hall Eestimaa talv ja tonnides stressi.

Jonasson meenutab mulle Kivirähki. Ma ei tea, kuidas seda stiili nimetatakse: võetakse tuntud tegelased ja pannakse need suvalistesse olukordadesse ja lugudesse. Kuna Kivirähki tegelased on tuttavamad kui peaminister ja kuningas mistanimioligi, siis Kivirähk kõnetab mind rohkem.
Selle stiili ühiskonnakriitilist osa ma mõistan. Enese ja oma riigi üle naermise võime peaks näitama adekvaatset enesehinnangut. Konkreetses raamatus- a la et inimröövi eest saab Rootsis 2 aastat ja kiivrita sõitmise eest 15, on piisavalt utreeritud, et juhtida tähelepanu riigi prioriteetidele, väärtushinnangutele jne.
Ma saan ka aru selle mängu ahvatlusest: võtta inimesed ja panna nad enda loodud reaalsusesse. Kujundada nende saatust. Ja soovi korral maksta kätte nõmeduste või siis vastupidi, tunnustada meeldivate tegude eest. Luua läbi mõne isiku teatud tüpaazi koondkuju, üldistades sellega ühiskonnas juhtuvat.
Segadus tekib minus siis, kui mõtlen, et tegemist on reaalselt eksisteerivate inimestega. Mul on nendest tegelastest ja inimestest natuke kahju. See on ikkagi kirjaniku subjektiivsus, mis paneb nad laulu sisse ja nende ümber mingit lugu luues kujundab paratamatult nende mainet.
Ja sa ei saa mitte midagi selle vastu teha.


Ilmselgelt ma praegu ületähtsustan meediat, aga lihtsalt näide. Juhan Parts Mart Juure följetonides vs Savisaar, kes on tõstetud lausa antiikkangelaseks.
Ma jõuan taaskord ajakirjanike ja loomeinimeste vastutuseni ning enesekontrollini, selleni, et nad minu meelest ikka väga sageli ei taju seda, milline on sõna ja visuaalmeedia jõud. Ning milline nende vastutus.
Las jääb.

Jättes kõrvale konkreetsed persoonid ja mõeldes selles raamatus lõbusa huumoriga ülelibisetud olulistele ja traagilistele sündmustele. Ma ei tea, kas sellise stiili kasutamise õigustuseks ja eesmärgiks võiks olla näiteks see, et kaasata laiemaid masse ja panna neid huvituma tõsisematest teemadest? Et loed naljaga pooleks inimõiguste rikkumisest ja hakkadki uurima täpsemalt Lõuna- Aafrika apartheidi kohta?

Ma millegipärast ei usu, et see niimoodi töötab.

Kui sinu laps näeb kuidas Jerry Tomile sangpommiga vastu pead virutab, kas ta ütleb siis " Ai. Vaene Tom" või naerab laginal. Ma olen pigem see esimene. Ma ei suuda võtta lugu, muinasjuttu lihtsalt loona.

Huumor ja tähtsate asjade üle naermine on oluline. Lihtsalt see piir...
See, kus naljast saab midagi kehvemat. Kas enese upitamine kellegi arvelt, või teadlik või mitteteadlik haigettegemine või veel midagi muud.. Selle piiri asukoha määramine on minu meelest väga keeruline
Ma võin vabalt visata enese ja enda jaoks tähtsate asjade üle nalja. Aga kui seda teeb keegi teine... siis peab see olema äärmiselt maitsekas, delikaatne, tajutavalt kaasaelav ja positiivne...
Kriitilistes olukordades on tõsiste asjade üle naljatamine oluline: asjade võtmine huumoriga pisendab nende tähtsust, devalveerib, võtab pinged maha.  Aga see on siseringi privileeg, mille üle teistel pole asja.

See viimane on mu meelest ka viimatiste skandaalide (nt. Holokausti näitus, islamikarikatuurid, Tujurikkuja Estonia ja ujumisšketsid) põhjuseks.  Jah, meil on sõnavabadus,  ning ma hääletan alati selle poolt. Kuid see, kas seda sõnavabadust peab katsetama ning testima just nende vahenditega, on minu jaoks küsimus.

Ehk siis mu pika jutu lühike mõte on selles, et ma tegelikult ei saanud sellest raamatust aru. Kui lugeda mõtlemata ning süvenemata . Jah, siis on naljakas. Miks mitte.
Jah, ma naeran samuti juudi-küüditamise-neegri-homo-jumala ja allahi-naljade üle. Süvenemata.
Aga kas nii on ka õige ja õiglane.
Ma tegelikult ei tea. Ju sellele küsimusele polegi päris õiget vastust.

vahel on piip lihtsalt piip.

Ettepanek eurobürokraatidele

Mulle meeldib aeg- ajalt kuulata Vikerraadiot just seepärast, et nende programmis on täiesti rändom muusika. Mitte ainult inglise- eesti, nagu mujal. Vaid ka soome, prantsuse, vene muusikat esitatakse aeg- ajalt.

Lappasin oma goodreadsi statistikat ja sain aru, kui vähe tean ja loen ma tegelikult kaasaegset kirjandust.
Kui ma võtan maha ammusurnud klassikud ja eesti autorid ( ja loen nendeks ka J. Petrone ning A. Ivanovi), siis pilt on üsna nukker. Kui statistika on õige, siis 21. sajandil on minu poolt loetust välja antud ca 22% raamatutest. Kui arvestada, et elu esimese kolmandiku kirjavara seal väga pole, siis pole proportsioonid üldse mitte paigas.
Kui kaasaegsele lisada veel märksõna- Euroopa, siis veel vähem tean ma seda, mis toimub näiteks Sloveenia või Belgia võimisiganes riigi raamatuturul. Ehk ma ei jäägi millestki ilma, aga tegelikult ju võiks.

Kasvõi näiteks teada, mis toimub Lätis. Oleks ju viisakas?

Tänu sarjadele on minu leotumate autorite hulgas Stephenie Meyer, Khaled Hossein. ja Dan  Brown. Euroopast on tänu produktiivsusele esireas Helen Fielding, Rowling ja rõõmsa värvilaiguna Swietlicki ning

endalegi üllatuseks on palju Soomet: Vuorinen, Haahtelo, Oksanen, Itäranta. Liksom. Põhjamaadest veel Jensen, Selhberg, Jonasson, Nesbo ja Larsson. Britist lisanduvad üksikute raamatutena Hannah, Lee Child .

Tänu Loomingu Raamatukogule ja mõnele sarjale on kröömike ka Belgiat, Lätit, Ungarit, Saksamaad, Islandi ja Hispaaniat. Venemaalt on ka autoreid.
Niimoodi järjestades tundub enam- vähem, aga tegelikult on seda vähe. Euroopa tõlgete ülesleidmiseks peab ise vaeva nägema ja riskima, sest keegi neid väga ei reklaami ega soovita.

Mul on ettepanek Euroopa Liidule. Igal aastal võiks välja anda stipendiumi, et iga liikmesriigi hittteos tõlgitakse ning antakse välja kõigis EL riikides. Kuna valida saab vaid ühe, siis pole see mu meelest ka turumajanduse vastu- eks igaüks püüab esile tõsta parima. Parim on kindlasti subjektiivne ning kas Tohvri või Kender või Õnnepalu või Kivirähk, saab olema keeruline valik. Aga ikkagi.

Ka rahaliselt ei tohiks olla ületamatu rahastada 756 -miinus  samad keeled, raamatu väljaandmist.

ja Euroopa ühtsus ning integratsioon oleks palju paremal järjel. Meie, kes tuleme NLst teame seda:)

Mida Õhtus Süüa Teha Jamie 15 minuti road

Mul on nii lihtne elu, et mu päeva suurim probleem on: mida fkn teha õhtuks süüa.
Ma olen vahel mõelnud, et kui ma elaks üksi, oleks kaks võimalust a) kas ma nälgiks surnuks või b) oleksin varsti 100-kilone, kuna sööksin ainult siis, kui kõht on tühi ja kuna siis on juba hilja midagi valmistada, siis ahmiks igasugu rämpsu.
Mulle meeldib süüa teha. Aga mulle ei meeldi välja mõelda, mida. Eriti olukorras, kus su pere lemmiksöögiks on " ükskõik mida".

Kuna ma olen õhtusöögi pidanud välja mõtlema vähemalt 8395 õhtul, siis vahepeal suutsime ahastuses proua survel luua peres traditsiooni, et nädalavahetusel võtsid kogu selle teema enda peale teised. Aga millegipärast  hääbus see ülimalt meeldiv komme... peabki uuesti asja jutuks võtma.

Ei saa öelda, et retsepte pole. Internetis on neid miljoneid, kui mitte rohkem. Lisaks loendamatud retseptinurgad ja raamatud. Aga otsida ei viitsi- ja ma ei taha ka, et  midatehaõhtukssüüa oleks mu päeva keskne teema. Ja need retseptid, mis näkku karjuvad, väga sageli ei kõneta.
Kõik on juba olnud. Teed sa õhtuks  pilaffi või paellat või risottot. Kõhus lõppeb kõik ikka kana ja riisina. Retsepti võimalus on anda uudne maitseaine idee või kui väga hästi läheb, siis mõni tehnoloogiline nipp.
Vanasti oli Nipiraamatus üht-teist, aga vist on nad toimetajat vahetanud vms, nüüd on vaid salatid ja pirukad.
Ma ei taha süüa iga päev saia-pirukat. Ja salat on minu jaoks soojema hooaja söök.  Kuigi meil köetakse piisavalt, tahaks ma ikkagi aeg-ajalt ahju järgi panna ja sooja toitu süüa.

Cheryl Strayed "Metsik"

Raamat algab, kui klassikaline naistekas. Peategelasel sureb ema, kogu muu elu on ka pekkis. Müüb oma varanduse ja läheb laia maailma.
Aga mitte seksikasse India ashramisse või populaarsesse Itaaliasse. Ta läheb matkama. Metsikusse loodusesse, mägedesse. Sierra Nevadasse.

Mingil põhjusel see raamat kõnetab mind. Midagi eriti ei juhtu: vaheldumisi on matkakirjeldused tagasivaadetega minevikku. Aga autor paistab selle žanri raamatute kirjutajate hulgast kuidagi eriliselt silma. Tundub intelligentne ja. Normaalne.
Ta ei ürita teha end tugevamaks- kuigi unistab " Amatsoonide kuninganna" tiitlist ja pole ka brigetjonesilik äpu, nagu sarnastes teostes tavaks on.
Ma filmi pole näinud, vaatasin treilerit. Esteetika on taas võitnud päris elu. Raamatus on Cheryl normaalselt funktsioneeriv naine. Inimene, kes ei pese end nädalaid ning on seetõttu räpane, lehkav ja karvakasvanud.
Kõik ongi normaalne.


Eelmiste postituste valguses olen ma järjest enam mõelnud matkamisele. Kuigi raamatu peategelane teeb päris põhjaliku eeltöö ja valmistab end ette, selgub matkates, et ta on olnud ikkagi naiivne ja üht- teist alahinnanud.  Ses mõttes on see raamat väga hea õpik ja käsiraamat neile, kes tahavad  looduses liikuda.
Tunnistan, et seal on nüansse, millele ma polnud mõelnudki. Ma tahaksin matkama minna oma kergete tossudega ja käed taskus. Aga vist nii siiski ei saa:)
Ja lisaks tehnilisele ja varustusele on veel inimlik nüanss, millele Cheryl tähelepanu juhib. Hirm.

Mina kardan, siin Eestis, füüsilist vägivalda ja puuke. Usse kardan ma ka, aga see on teistmoodi. Ma tean, et neid on võimalik vältida.
Meie kergliiklustee kõrval elab üks rästik, keda olen näinud juba kaks kevadet järjest. Ma ei tea, kas tal on teisel pool teed sõber või tahab ta asfaldil päevitada, aga peab olema väga tähtis põhjus, miks üks ussike keset päeva, kui teel voorivad lakkamatult ratturid- uisutajad- jooksjad üritab sealt üle pääseda, Ma pelgan seda ussi, aga mul on ka mure tema pärast. Et talle otsa ei sõidetaks, et poisikesed talle liiga ei teeks. Ikkagi elav hingeke. Kelle koju, meie, inimesed, oleme ehitanud oma rajad. Seega ussidega saan ma hakkama.

Ma olen oma elus väga palju käinud jalgsi ja väga palju telkinud, Just nimelt niimoodi eraldi. Kui matkadeks mitte lugeda neid sutse, et jalutasime sõpradega linnast välja, ööbisime telgis ja hommikul jalutasime tagasi. Siis päris matkal olen ma vist käinud vaid korra elus.
Nagu mulle kombeks, täiesti võõra seltskonnaga. Me magasime RMK majas, ma ei mäleta mitte midagi ei seljakotist, ega söögist. Tundes mind, äkki me ei söönudki ja äkki mul polnudki seljakotti?
Mul on sest matkast ainult 2 eredat mälestust: ma olin esimest korda nii kottpimedas metsas, kus polnud võimalik sõna otseses mõttes näha isegi mitte oma kätt. Ja teine: kuigi olin korduvalt käinud rabas marjul, olin ma esimest korda vööni soos. Päris kole kogemus oli.

Aga telgis olen ilmselt liiga tihti ööbinud. Ma ei taha enam pesta järveveega hambaid. Pesta rasvaseid nõusid liiva ja külma veega. Ärgata vappekülmas lombis. Võidelda sääskedega, Käia asjal nõgesepõõsas ning pühkida tagumikku kobrulehtedega. Ma ei taha, et mu riided haiseksid niiskuse ja lõkkesuitsu järele ja et ma olen päevade kaupa pesemata....
jah, ma tean, et elu on edasi läinud ja materjalid paremad. Ehk ma varsti olen uuesti valmis.

Lugesin seda raamatut ja sain aru, et tegelikult peab lihtsalt pihta hakkama. Ma ei pea end varustust hankides vaeseks ostma. Ma ei pea sundima end suuskade või ratta selga. Ja ma ei saaks nagunii töölt nii pikka perioodi vabaks, et võiksin otsast lõpuni käia oma unistuse raja: Eesti ühest otsast teise.

Ma võingi minna käed taskus. Ma võin igal õhtul koju magama sõita ja kui ma planeerin oma jalutamised hilissuveks- sügiseks, siis joodab- söödab mind loodus....

Peab lihtsalt alustama ja mitte kartma. Nagu Cheryl.

Yrsa Sigurðardóttir "Kes teisele hauda kaevab"

Kriminulle üldjuhul arvustada ei saa.
Kuna nad ongi ju lihtsaks lugemiseks mõeldud, siis oleks mingi sügava sisu otsimine lihtsalt silmakirjalik, tegevusliini kohta vihjete andmine poleks eetiline jne. Aga see on tõesti väga hea raamat ja  väärib natuke reklaami.
Ma pole, ausalt ka, juba ammu midagi nii põnevat lugenud, et ei sa käest- enne, kui viimane lehekülg käes.

Võimalik, et ma suhtun teatud positiivse eelarvamusega: Island on üks neist riikidest, kus tahaksin enne surma kindlasti ära käia.

Mis mulle siis meeldis?
See, et selles raamatus olid minu jaoks proportsioonid vägivald vs muu jutt, paigas. Paralleelselt oli käsil kaks mõrvalugu, aga raamatu fookus oli pigem lool. Põneval lool.
Mis seal salata. Genealoogia on üks mu hobidest. Ja pole midagi paeluvamat saladusest, mille alguses on sul lihtsalt üks nimi ja siis tuleb ja tuleb ja tuleb pisikesi puzzletükke nii, et kokku saab üks suur lugu.

Kuna mu empaatiavõime on üsna madal, siis on mul reeglina väga raske kaasa tunda raamatumõrvade ohvritele ja paljudes raamatutes on ohrvid ka ise mingid paharetid.
Ses raamatus oli ühe liini ohvriga juhtuv suur ülekohus. Ja see liigutas mind väga.

Ma pole just väga palju kaasaegset põhjamaade kirjandust lugenud, seega on raske võrrelda, aga mingid sarnased detailid, stilistika, kasvõi näiteks Lohetätoveeringu triloogiaga, olid sarnased.
Näiteks natside teema. Eesti kirjandusest mulle midagi sarnast ei meenu ja ma ei kujuta ka ette, kas kellegi natsi-ajalugu Eesti kontekstis kutsuks esile mingeid traagilisi sündmusteahelaid?

Teine ühine detail on tugevad naised. Või õigemini sooneutraalsus. Kuna Islandi nimed on nagu nad on, siis vahel kulus ikka mitu lehekülge, enne kui asesõna reetis tegelase soo. Ja ma eksisin rohkem kui korra. Ikka müstika, kuidas soorollid istuvad meie alateadvuses.
Lõpuks, aga polnudki ju vahet. Inimene on inimene.

Mis mulle aga väga meeldis, oli selle raamatu huumor. See kõlab krimka puhul veidralt, aga nii oli. Mu mees vaatas mind kõrvalt ilmselt kui veidrikku, kes lugedes nutta löristas ja hetk hiljem naerma purskas.

 Väga hea ajaviiteraamat, Soovitan kindlasti.