Kui südamest aus olla, siis ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes - ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis. Teiste inimeste elu kallale kippumine või elu häirimine on ju taunitud ka mitteveendumuslike vaadete puhul. Ei tohi tappa ja ahistada ja kiusata... Ega nn vihakõne ei jää inimese sisemuses olemata seetõttu, et me selle hukka mõistame.
Miks on liberaalsus õigem kui konservatiivsus, sotsialism valem kui kapitalism, kristlus siiram kui islam jne. Sallivus peak sallima ka sallimatuid ning neid kes on eriarvamusel. Valel arvamusel,
Kelle meelest?
Meil on õigus armastada ja rõõmustada ja samavõrra ka vihata ja ärrituda. Miks mitte?
Kirjutades
Ritsikule kommentaari hakkasin ma aga mõtlema sellest, et viha ja sallimatus pole absoluutne ja täielik. Või on?
Ma olen
endiselt seisukohal, et tuldagu, kas või 10 tuhat, kui need inimesed on valmis panustama riigi arengusse ja ennast teostama. Küsimus on ju endiselt hoopis muus. Ja see, mis toimub, on lihtsalt õudne.
Ma tõepoolest usun, et nüüd on küll käes aeg sekkuda sõjaliselt, kõigile parimas eas põgenikele anda kätte relv ja ISIS maatasa teha, Jah, ma tean, et pole meie asi öelda jne.
Aga see lihtsalt ei ole enam normaalne.
Me elame globaalses maailmas, see, et EL andis sõnumi, tuldagu, on valla pääsnud kaose. Ning Rootsi ja Saksamaa peaksid kiiremas korras üle vaatama oma sotsiaalpoliitika ning toetused ja õppima USAlt ja Austraalialt ja Kanadalt,. Ei toetustele, jah isiklikule initsiatiivile...
Aga sallivuse juurde tagasi, Mul on venelastest sõpru ja kolleege ja naabritega liftis räägime maad ja ilmad läbi. Aga ma tõsiselt vihkan seda, et ma pean Eestis teenindajatega, teenusepakkujatega, müüjatega, reklaamimüüjatega rääkima vene keeles. Et vaikimisi nad kõik eeldavad, et ma seda oskan. Et mu kodupood on orienteeritud vene kliendile ja ei tea ega pea eesti pühadest ja tradistsioonidest,. Vihkan venelasi ja austan venelasi.
Ma vihkan seda kuidas koerad haisevad ja lipitsevad. Aga ma jumaldan neid nunnusid kutsusid, kes siiralt minu üle rõõmustavad ja vihkan neid sadiste, kes loomi piinavad. Ma vihkan koeri ja ma armastan koeri.
Mulle ausalt ka ei meeldi olla keskkonnas, kus naised kannavad pearätikut. Oleksin siiralt kurb, kui mu tütar armuks moslemisse. Aga siiamaani ma meenutan üritust, kus vennastusime Pakistani ja Iraagi jne naistega, Sellised mutid, et lase aga olla. Ma vihkan islamit ja mul on islamist ükskõik, kui inimene on ise tore.
Ja see, et meis on nii vihkamine kui ka tolerants, see muudabki meid vist manipuleeritavaks?
Ma vihkan seda, kuidas meiega manipuleeritakse. Pildid nunnudest kannatavatest lapsukestest, hukkunutest ja ohvritest. Ja pealkirjad manipulaatoritest, kes tulevad otsima paremat elu.
Vooglaid ütleb saates ja mingi Islandi kirjanik ka, et antagu neile orvukesed, küll me kasvatame ja aitame. Ja ametnik vastab mokaotsast, et sorry, orvukesi polegi...
Nii me kõigume selle kahe vahel. Mina kõigun.
Te võite mind vabalt nimetada rassistiks või kuidas iganes soovite.
Mul on lihtsalt kahju, et me oleme nii manipuleeritavad, nii haavatavad ja kõigest pisikesed mutrikesed selles suures mängus.
Meil on täna võimalik pealt näha maailma täielikku muutumist.
Ja,
Me ei saa mitte midagi teha.
Me oleme etturid suuremas plaanis, Ja see on väga õudne.
Kohe ikka väga õudne ja kohutav.
Mina ei taha et maailm muutub. Aga ma ei saa selles suhtes absoluutselt mitte midagi teha.
Aga minul on ju ka õigus olla ning arvata, kas pole?
Las ma siis vähemalt vihkan ja elan oma emotsioonid välja.
