35 patuvaba toitu alla 200 kcal

Ma olen nüüd usinalt kaalu jälginud, et oma eelmise aasta riietesse mahtuda.
järgnevalt toidud, mida ma ise armastan ja söön ( ma söön muid asju ka :)
Lihtsalt, need toidud mu tavamenüüst, on rõõmustanud mind vähese kalorisisaldusega. jagan ka teiega seda rõõmu :) ehk saab keegi ideid ja inspiratsiooni.
ilma igasuguse spordita peaks ma saama (tap.nutridata.ee) 1787 kcal päevas, ja et lihtsalt elus püsida siis vähemalt 1340 kcal. Ehk siis vali siit ca 10 toitu ja elu on lill :) (oleks see vaid nii lihtne)

värske hapukurk 50 g 5 kcal
väike kurk 1 tk ca 100 g  10,3 kcal
Tomat 1 tk ca 100 g  22 kcal
Tomatimahl 330 g  62 kcal
porgand 180 g 60 kcal

arbuus 250 g 84 kcal
pirnid 220 g 102 kcal
murelid 250 g 173 kcal
maasikad 500 g 206 kcal
aprikoos 500 g 186 kcal
tegelikult on siin rühmas pea kõik marjad, köögi- ja puuviljad. Lihtsalt jälgi koguseid!

Kahekesi Barcelonas

Ma olen nüüd mõned viimased aastad teinud ühe reisi aastas ka üksinda.
Ooo.. ütlevad inimesed kadedalt, kui neile sellest räägin. Kutsu mind järgmisel korral kaasa, kui lähed.
Naljatilgad. Kui ma kellegi kaasa kutsun, siis ma ju pole enam  üksinda.

Üks sõber, kes õpib hispaania keelt, pani südamele, et ma ta kindlasti Hispaaniasse kaasa kutsuks. ja kuna mul see plaan oligi, siis naljaviluks kutsusingi. Ja minu hämmastuseks, ütles ta kohe jah.

Sa ei saa üksireisimise eelistest ilmselt aru enne, kui oled selle vähemalt korra läbi teinud. Ja tegelikult. Ma arvan, et igaüks peaks vähemalt kord elus reisima üksi. Me üldiselt teame, mida me ei taha. Aga vähemalt minu jaoks on oluliselt keerulisem teadmine, mida ma tahan.
Reisid öeldakse olevat suhteproov. Ja isegi kui suhted on head ja korras, siis sellest, kui palju me tegelikult teeme oma elus kompromisse, saad aru siis, kui neid ühel hetkel enam tegema ei pea.
Sa saad endalegi ootamatult teada, mida sa tahad. Kui ei pea valima, otsustama, kompromisse tegema, teistega arvestama. Kui oled ainult sina ja sinu ego.

Need on imepisikesed ja täiesti ebaolulised asjad. Ei midagi põhimõttelist, ei midagi häirivat. On nagu on. Ja tehes neid iga päev mingi valiku või kompromissina, sa ei tule selle pealegi, et on olemas ka variant b.

Kas ööbida motellis või hotellis. Kas ruumi sisenedes tuleb telekas sisse lülitada või läheb reis nii, et kui sult küsitakse- kas ja milline telekas oli, sa ei oskagi vastata. Kas kliimaseade või aken pärani lahti ? Kas hommikusöök hotellis? Kus süüa ja mida: kas turvaline ja tuttav mac või midagi eksootilist. Või hoopis poest midagi süüa osta. Kas bassein või meri. Kas päevitamine või kultuur või midagi kolmandat...Kas ööseks kardin ette või mitte.  Mis kell tõuseme.
Kas sa tahaksid poodides käis- saame siis mingi paari tunni pärast kokku? ei-ei, ma ei taha poodidesse. Kümme minutit hiljem: kuule, ma ainult korraks vaatan sinna sisse.
ja nii edasi.

Kompromissid sõbraga algasid kohe esimesest hetkest. Meil oli kokku lepitud eelarve. Aga kui mina sättisin selle maksimumiks, siis tema mõistis seda rahana, mis tuleks kindlasti ära kulutada. Kui mul oli mõttes nädal, siis selgus, et tal on lapsed ja see ja teine... ja üle kolme päeva ei saa.

Ehk siis mu nädalasest rannapuhkusest sai sujuvalt kolmepäevane city break.

Kubija Hotell ja Spa

paraadpilt

See on nüüd üks hea näide sellest, kuidas reklaam töötab. Nägin kuulutust ja leidsin, et sinna võiks minna küll.

Sõitsime mööda Lõuna- Eesti kuppelmaastikku.
Noh, kuidas tundub, küsib mees. Kas on kodune tunne.
Jah, on, vastasin. See on minu koht ja geneetiliselt kuidagi õige ja omane.
Samas jätsin ma ütlemata, et tegelikult. Tegelikult meenub mulle mööda neid mägiteid ja orge sõites hoopis üks teine osa mu lapsepõlvest. See, kuidas me alati sõites oksendasime. Ema sundis meid vaatama otse ette ja kõva häälega laulma. Aga ka neist ettevaatusabinõudest hoolimata varem või hiljem läks ninaots valgeks. Ema pistis meile ajalehest volditud torbikud pihku ja tormas ette bussijuhti paluma, et see ivakeseks kinni peaks. Et lapsed saaks oksendada...

Vot selline apetiitne algus :)

Võrru jõudes tunned, kuidas tempo. Muutub. Aeglasemaks.... Mu meelest isegi veel aegalasem, kui Viljandis või Kuressaares. See on üks huvitav paradoks. Lõunamaalased seostuvad mägede ja temperamendiga. Lõuna- Eestis on mäed küll, aga tempo on aeglane.

Toila ja Pühajärve SPA

kena jõulupüha. Detsember 2015

Viimasel ajal on spaa värki väga palju saanud. Saaremaa Go, Jurmala, Pühajärve, Toila...
tundub, et minust hakkab saama spainimene.

Nii nagu Värskas, nii ei oodata ka Toilas klientidena inimesi, kes tahaksid tööpäeva lõpus tulla Tallinnast spaasse bussiga... Ma tõesti ei tea, ehk läheb nii hästi, et pole selliseid vajagi. Aga ikkagi. Ma oleksin päriselt ka bussiga läinud, kui oleks õhtusöögiks kohale jõudnud.

Saaremaa on täiesti erinevas kategoorias, seda pole mõtet teistega võrrelda. Uus maja on uus maja.


Tavaliselt võtab sellistes asutustes sind vastu klooriaroom. Ma olen hull lõhnafriik.
Seekord saab Toila minu käest plusspunkti. Ma vist ei mäletagi kogemust, kus astun tuppa ja toas on meeldiv lõhn!
Bassein pisut haises kloori järele, aga see on ilmselt vältimatu. Muus osas- täiesti ok. Ja joogivesi oli puhas ning kraanist joodav.
Vannituba läikis sõna otsese mõttes. Tuba oli suur ja avar. Voodi tõstsime küll ümber (et näeks telekat. Mis teema sellega on. Kas on mingi põhimõte- pane telekas alati seinale nii, et klientidel oleks seda võimalikult ebamugav vaadata??).
Pühajärve oli väiksem, väsinum. Parasjagu käis ühes hoones remont. Mistõttu, anname aega atra

Udune Pühajärve

seada.

Pühajärvele annab minu jaoks plusspunkti asukoht. Ma lihtsalt olen Lõuna- Eesti inimene. Ja kohe hotelli juurest algab fantastiline matkarada. Soovi korral võib lausa ümber järve kõndida või joosta.

Toilas on matkarada kaugemal. Aga see-eest on seal kuulus ja klanitud park. Üldse on Toila kuidagi tsehhovlik. Kingad, kübara ja pika kleidi võib vabalt kaasa võtta, Õhtul on tants ja varietee. Päeval saab päevavarju all pargis või mere ääres patseerida.
Ja kui teil on lapsed kaasas, siis need pargipuud.. imelised nõiapuud, kus lugematud inimesed ja loomad on puudeks moondatud...
Toilas jäi silma suur laste mängutuba. Kvaliteeti ma hinnata ei oska. Aga lapsi oli üldiselt üsna palju. Hommikul seisti pannkoogi ja  õhtul jäätise sabas.

Imeline Toila Oru park

Toila meelitab oma saunade kompleksiga. On, mille vahel valida.

Ma ei viitsinud kodulehel näpuga järge ajada, ilmselt pakuvad mõlemad suht samasuguseid teenuseid. Aga Toilas on need kordades nähtavamad, kui Pühajärvel.
Mu programm oli väga tihe: hommikul pool üheksa hüppasin otse voodist basseini vesivõimlema ja nii edasi terve päev kuni õhtuni välja. Paari söögipausiga. Ja oleks tahtnud veel seda ja seda... Ahvatlused ja reklaamid torkasid majas liikudes silma.
Raha peab  muidugi olema. Ning aega. Ma väsisin lausa ära:)

Ja kuigi mu päev oli tihe ja kiire ning saunades võis vedeleda 10-ni õhtul,  Oli piljard ja tants ja restoran. Aga ma ikkagi nurisen meelelahutuste vähesuse üle. Ilusa ilmaga pole probleemi, õues oli küll tegemist. Kuid sisefanni oleks võinud veel rohkem olla.

Ma olen massaazi üsna ettevaatlikult suhtunud, kuna mul on kehv kogemus. Mitte massaaziga, vaid järgmise päevaga, kui suutsin vaid valust ulguda. Saaremaal on massaazist tehtud tseremoonia, Rituaalid, muusika, valgus... Mind sattus masseerima vanem proua. Nii pehmete liigutustega, et oleks tahtnud paluda- sa ära masseerigi mind, teegi ainult pai. Nii hea...:) Lisaks pani ta mulle hulga diagnoose. Ja kellele see ei meeldiks. Et mitte elustiil ja vanus pole su hädades süüdi, vaid ikka konkreetne haigus.
Pühajärvel ja Toilas on rohkem " arstikabinetilikum", Oma trussikud peab jalga jätma. Ning tingel- tangelit on vähem. Aga mõlemal pool olid hoolivad, tähelepanelikud, diskreetsed ja professionaalsed tegijad. Mina jäin väga rahule. Ja olin ka järgmisel päeval elus.

Hommikusöök oli Toilas minu maitse järgi pisut rikkalikum. Õhtu- lõuna olid ilmselt üsna

Udu ujub üle maa... Pühajärve

samaväärsed. Lihtne, kodune eesti toit. Valik natuke väiksem, kui hommikul. Aga piisvalt ja- me olime tulnud ju tervist parandama. Ega siis peagi õhtul end kurguni täis õgima.
Kui eelmisel korral üllatas Pühajärve infosiltidega, kust talust miski pärit oli, siis seekord olid alles jäänud ainult "mahe" sildid. Anonüümsed.
Toila identifitseeris ainult Nopri kohupiima, kas muud tooted olid kohalikud, jäi saladuseks.

Pühajärvel sõime õhtust GMP restoranis, mis hiljem, selgus on üks Eesti parimatest. Ja oli ka, Väga raamist välja väikse viguriga ülimaitsvad road. Hinnaklass, selline keskmine Tallinn.

See on tegelikult väga eestlaslik, aga teisalt kurb, et me kohalikku nii vähe promome. Näiteks näidati Toila aroomitoas youtubest võetud (loodetavasti kõik maksud makstud) relax loodusvaateid. slaidi-showd. Mu meelest on see täpselt see koht, kus EAS saaks oma Eesti brändi tutvustamiseks mõeldud tuhandelisi luhvtidada. Maksta Eesti fotograafidele, operaatoritele ja muusikutele ja panna kohalikust loodusest sellised klipid kokku. Miljonid joogatrennid ja spaad üle maakera vajavad neid. Me võiksime ju neid pakkuda....

Teenindus on vist tänapäeval igal pool väga hea. Kuidagi juhtub nii, et meie pere satub alati ja igal pool tõlgi rolli. Teenindajad rääkisid riigikeelt rahuldavalt või väga hästi. Aga ikka juhtus nii, et mu mees aitas töötajal masina manuaali inglise keelest arusaadavaks st vene keelde tõlkida...

Toilas oli mingi teema ka liftidega. Tavaliselt on nii, et lift sõidab kas üles või alla. See keerutas, aga, täiesti suvaliselt, Mul õnnestus liftis kohtuda vanema prouaga, kes oli mingi 10 minutit üles alla sõitnud, saamata peatust 0 korrusel, kuhu ta tegelikult sõita soovis.  See tasuks tehnikutel kindlasti üle vaadata, Protseduurile ei saa ju ometi hilineda!

Aga muidu oli ilus kevadine detsembrinädalavahetus:)

Viplala ja Viljandi

Järv ja lossimäed

Kõigepealt tahaksin  ma vabandada Elisabet ja  co ees. Ma võtan tagasi kõik oma pahad sõnad Viljandi kohta. On suur vahe kas viibida kusagil nostalgiast pimestatuna vanu aegu taga igatsedes või siis turistina, kel avatud meel ja rõõmus süda ning ilus ilm.

Mu Mees Kes Jookseb pani meile kogemustele tuginedes ööbimise kohta nimega JustRest, mis on 
automaatmotellina omaette spartalik elamus. 

Aga parim point oli lähtepunkt pikkadeks rännakuteks. Ma matkasin läbi kohad, kus ma oma pika ja väärika elu jooksul sattunud polnud. Või siis. Kunagi ammu. Aga avastusi- vau, mis siin tehtud on, oli palju. Turisti jaoks on kesklinn imekena, kenasti korda tehtud. Super.

Söömas käisime paljukiidetud Fellinis. Ma käisin, või õieti töötasin seal 25 aastat tagasi. Vahepeal on taas toimunud imeline muutumine.
Super teenindus. Maitsev toit, kuigi portsud olid pisikesed. Ja hulluksajav orgastiline beseerull vaarikatega.

Aga hämmastas 2 asja. Viljandis räägitakse eesti keeles. Täitsa imelik on olla. 
Saate aru. KÕIK räägivad eesti keeles. Ma mõtlen, äkki tõesti ei tohiks väljaspoole Tlna põgenikke lasta. Kui nad just ise väga ei taha. Neid väheseid säilinud eestluse kantse peaks ajaloo eesmärgil säilitama. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt


Ja teine. Kas Eesti väikelinnad on tõesti jõudnud Euroopasse.. kohvik oli täis. Me saime viimase laua. Ja saba oli ukse taga. Lihtne eesti inimene sööb õhtust väljas.
Tõesti vapustav ja väga tore.
Nüüd peaks veel üle saama püüdest pakkuda kõike kolme söögikorda ja keskenduma kas õhtule või lõunale. Et ka omanikel oleks oma elu. Mitte ainult töö..
Sest linnarahval ilmselgelt on. Laupäeva õhtul kondas linnas mingi 4 inimest. Ülejäänud olid sündsalt kodus.

Ja varesed kraaksusid.

Sanatooriumis. Värska sanatooriumis.

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, mehed, muusika! Mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! 

parafraseerides klassikaks saanud filmi "Mehed ei nuta". 

Mu mees on läbi käinud pea kõik Eestimaa spaad- mina olen rikkumata, puhas ja eelarvamusteta. Kogemusi on napilt ja seda rohkem olin ma põnevil eesootava suhtes.

Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.

Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.

Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).

Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?

Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.

Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.

Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka. 

Värskas saad aru kahest asjast. 

Esiteks. Turundusõpikutes pähe taotavast "sa pead ületama ootusi". 

Ma ei saa selle kogemuse kohta öelda mitte üht halba sõna. 

Värskas oli kõik okei. Normaalne. Hästi.

Tõepoolest, miks peaks olema restoran, kui võib olla söökla. Kõhu sai täis ja tõesti väga maitsev oli (ma võtsin 2 kg juurde!!)
Kui mitu erinevat toitu on siis vaja, et seda võiks nimetada  buffeeks?

Kõik oli. Aga midagi jäi puudu. Nagu romaanides- vaene, aga puhas ja aus. 

Termosesse valmis tehtud tee. Toad ja ühiskondlikud ruumid olid saanud värske värvi ja plastaknad, aga tervikuna vajab kompleks ikkagi remonti. Tubades on telekad, aga neid on keeruline paigutuse tõttu vaadata. Majas on wifi, aga tubades pole ei wifit ega mobiililevi jne.  

Rahu sõna otseses mõttes...:)

Teiseks. Aeg voolab teisiti kui Tallinnas. Hämmastav paralleelmaailma kogemus, nagu oleks tagasi lapsepõlve väikelinnas. Vaikus. Ööbikud. Soprankäod. Võrratu loodus.
Meil vedas ka ilmaga.

Kõik teenindajad olid ülisõbralikud ning Seto majamuuseumi tegijad asjalikud. Lisaks mõnus huumor: Vana Jüri seebipoodi juhatas vietnamikeelne viit. Omanik selgitas, et kuna paar aastat tagasi tuli grupp vietnami põgenikke just tema maade juurest üle piiri, siis taheti  võõrastele tee leidmisel abiks olla...:)

Väga ägedas veekeskuses igast nurgast mudituna- masseerituna, istusin hiljem soolakambris (btw, kust pärineb arvamus, et paaniflöödil esitatud  popmuusika on rahustavam kui originaalesitus) ja mõtlesin, kas ma suudaksin seda sanatooriumit müüa. Ja sain aru, et  oskaksin küll. 

See on koht maailma äärel, kus aeg seisab.

Ma arvan, et neil läheb tänagi üsna hästi, aga ta vajaks hädasti kõrvaltpilku ja värsket mõtet. Ehk läheks siis veel paremini.

Tallinn, Riia ja Novgorod on Värskast üsna samal kaugusel. Tillukesed detailid: täna Tallinnast bussiga  tulija õhtusöögiks kohale ei jõua ja teistest linnadest tulek on päris keeruline. 

Ja vanemaealiste ja/või töönarkomaanide, kes otsivad just rahu ja levist väljasolekut, osakaal ainult kasvab. 

Ilmselgelt ei ole see asutus täna suunatud lastega peredele. Ja ehk peakski nii jääma. Minema ju kedagi ei aeta, aga vaikus on see, mida on võimalik järjest enam ja kallimalt müüa.

Ma saan aru, et Värska vesi aitab nii umbes 100 haiguse vastu, muu hulgas on nende seas ka seedimisprobleemid. Taas kasvav segment, kusjuures veel selline, mida inimesed armastavad ise endale diagnoosida.

80 stiilina on vägagi in,  miks mitte seda veelgi võimendada. 

Võimalik, et me polnud sihtgrupp. Sanatooriumis peaks vist teoreetiliselt käima haiged inimesed, kes tahavad puhata ja ravida. Mitte pidu ja seiklust. Minu isiklikust seisukohast jäi meelelahutust pisut väheks: baar oli naljakas ja veekeskus super, aga seda oli vähe. Ma ei jaksa nii palju raamatuid lugeda. 10 tuhat sammu sai kuhjaga täis tehtud. Telekat saan ka kodus vaadata ja rannas peesitamiseks oli natuke külm. Mu mees on kahtlemata huvitav inimene, nalja sai palju; aga paarikümne viimase aastaga on meil suur osa juttudest räägitud:)
Lähimad vaatamisväärsused on 3 km ja 5 km kaugusel- seda on jalgsi tegelikult natuke palju ja ausalt öeldes vaadata ka natuke vähe. Meie olime autoga, aga kui poleks, oleks päeva sisustamine üsna keeruline olnud.
Mina, turist, tahaks väga teile oma raha jätta.

Miks mitte retropeod ja vanematele naistele suunatud laulupeod ja line-tantsuõhtud. Ma lugesin  seinalt, et kord nädalas tehakse bussiekskursioon piirkonnas ja et kunagi kusagil on toimunud ka seto õhtud. Ehk ei ole need menukad?- ei tea, aga mina oleks küll rõõmuga osalenud, kui juba nii kaugele tuldud sai.

Söögiga tuleks ka veel tööd teha. Söökla on okei, aga juurde oleks vaja ka restorani, kus saaks õhtut veeta ning mis toimiks toiduturistidele lisaatraktsioonina. Naabervald, Võrumaa ( lisaks Saaremaale) on üks väheseid maakondi Eestis, kus on suudetud eestlased koos tööle ja ühist asja ajama panna. Selle koostöö vilju - Uma Mekk, ma oleksin tahtnud Värskas tunda ja näha. Kohalik toit peaks sellises kohas olema kohustuslik- ei nõua mingeid investeeringuid peale ettevõtmise ja kommunikatsiooni (võetagu eeskujuks Pühajärve).

Ühesõnaga. 

Koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud. Oli tore nädalavahetus...:)