Mida Õhtus Süüa Teha Jamie 15 minuti road

Mul on nii lihtne elu, et mu päeva suurim probleem on: mida fkn teha õhtuks süüa.
Ma olen vahel mõelnud, et kui ma elaks üksi, oleks kaks võimalust a) kas ma nälgiks surnuks või b) oleksin varsti 100-kilone, kuna sööksin ainult siis, kui kõht on tühi ja kuna siis on juba hilja midagi valmistada, siis ahmiks igasugu rämpsu.
Mulle meeldib süüa teha. Aga mulle ei meeldi välja mõelda, mida. Eriti olukorras, kus su pere lemmiksöögiks on " ükskõik mida".

Kuna ma olen õhtusöögi pidanud välja mõtlema vähemalt 8395 õhtul, siis vahepeal suutsime ahastuses proua survel luua peres traditsiooni, et nädalavahetusel võtsid kogu selle teema enda peale teised. Aga millegipärast  hääbus see ülimalt meeldiv komme... peabki uuesti asja jutuks võtma.

Ei saa öelda, et retsepte pole. Internetis on neid miljoneid, kui mitte rohkem. Lisaks loendamatud retseptinurgad ja raamatud. Aga otsida ei viitsi- ja ma ei taha ka, et  midatehaõhtukssüüa oleks mu päeva keskne teema. Ja need retseptid, mis näkku karjuvad, väga sageli ei kõneta.
Kõik on juba olnud. Teed sa õhtuks  pilaffi või paellat või risottot. Kõhus lõppeb kõik ikka kana ja riisina. Retsepti võimalus on anda uudne maitseaine idee või kui väga hästi läheb, siis mõni tehnoloogiline nipp.
Vanasti oli Nipiraamatus üht-teist, aga vist on nad toimetajat vahetanud vms, nüüd on vaid salatid ja pirukad.
Ma ei taha süüa iga päev saia-pirukat. Ja salat on minu jaoks soojema hooaja söök.  Kuigi meil köetakse piisavalt, tahaks ma ikkagi aeg-ajalt ahju järgi panna ja sooja toitu süüa.

Cheryl Strayed "Metsik"

Raamat algab, kui klassikaline naistekas. Peategelasel sureb ema, kogu muu elu on ka pekkis. Müüb oma varanduse ja läheb laia maailma.
Aga mitte seksikasse India ashramisse või populaarsesse Itaaliasse. Ta läheb matkama. Metsikusse loodusesse, mägedesse. Sierra Nevadasse.

Mingil põhjusel see raamat kõnetab mind. Midagi eriti ei juhtu: vaheldumisi on matkakirjeldused tagasivaadetega minevikku. Aga autor paistab selle žanri raamatute kirjutajate hulgast kuidagi eriliselt silma. Tundub intelligentne ja. Normaalne.
Ta ei ürita teha end tugevamaks- kuigi unistab " Amatsoonide kuninganna" tiitlist ja pole ka brigetjonesilik äpu, nagu sarnastes teostes tavaks on.
Ma filmi pole näinud, vaatasin treilerit. Esteetika on taas võitnud päris elu. Raamatus on Cheryl normaalselt funktsioneeriv naine. Inimene, kes ei pese end nädalaid ning on seetõttu räpane, lehkav ja karvakasvanud.
Kõik ongi normaalne.


Eelmiste postituste valguses olen ma järjest enam mõelnud matkamisele. Kuigi raamatu peategelane teeb päris põhjaliku eeltöö ja valmistab end ette, selgub matkates, et ta on olnud ikkagi naiivne ja üht- teist alahinnanud.  Ses mõttes on see raamat väga hea õpik ja käsiraamat neile, kes tahavad  looduses liikuda.
Tunnistan, et seal on nüansse, millele ma polnud mõelnudki. Ma tahaksin matkama minna oma kergete tossudega ja käed taskus. Aga vist nii siiski ei saa:)
Ja lisaks tehnilisele ja varustusele on veel inimlik nüanss, millele Cheryl tähelepanu juhib. Hirm.

Mina kardan, siin Eestis, füüsilist vägivalda ja puuke. Usse kardan ma ka, aga see on teistmoodi. Ma tean, et neid on võimalik vältida.
Meie kergliiklustee kõrval elab üks rästik, keda olen näinud juba kaks kevadet järjest. Ma ei tea, kas tal on teisel pool teed sõber või tahab ta asfaldil päevitada, aga peab olema väga tähtis põhjus, miks üks ussike keset päeva, kui teel voorivad lakkamatult ratturid- uisutajad- jooksjad üritab sealt üle pääseda, Ma pelgan seda ussi, aga mul on ka mure tema pärast. Et talle otsa ei sõidetaks, et poisikesed talle liiga ei teeks. Ikkagi elav hingeke. Kelle koju, meie, inimesed, oleme ehitanud oma rajad. Seega ussidega saan ma hakkama.

Ma olen oma elus väga palju käinud jalgsi ja väga palju telkinud, Just nimelt niimoodi eraldi. Kui matkadeks mitte lugeda neid sutse, et jalutasime sõpradega linnast välja, ööbisime telgis ja hommikul jalutasime tagasi. Siis päris matkal olen ma vist käinud vaid korra elus.
Nagu mulle kombeks, täiesti võõra seltskonnaga. Me magasime RMK majas, ma ei mäleta mitte midagi ei seljakotist, ega söögist. Tundes mind, äkki me ei söönudki ja äkki mul polnudki seljakotti?
Mul on sest matkast ainult 2 eredat mälestust: ma olin esimest korda nii kottpimedas metsas, kus polnud võimalik sõna otseses mõttes näha isegi mitte oma kätt. Ja teine: kuigi olin korduvalt käinud rabas marjul, olin ma esimest korda vööni soos. Päris kole kogemus oli.

Aga telgis olen ilmselt liiga tihti ööbinud. Ma ei taha enam pesta järveveega hambaid. Pesta rasvaseid nõusid liiva ja külma veega. Ärgata vappekülmas lombis. Võidelda sääskedega, Käia asjal nõgesepõõsas ning pühkida tagumikku kobrulehtedega. Ma ei taha, et mu riided haiseksid niiskuse ja lõkkesuitsu järele ja et ma olen päevade kaupa pesemata....
jah, ma tean, et elu on edasi läinud ja materjalid paremad. Ehk ma varsti olen uuesti valmis.

Lugesin seda raamatut ja sain aru, et tegelikult peab lihtsalt pihta hakkama. Ma ei pea end varustust hankides vaeseks ostma. Ma ei pea sundima end suuskade või ratta selga. Ja ma ei saaks nagunii töölt nii pikka perioodi vabaks, et võiksin otsast lõpuni käia oma unistuse raja: Eesti ühest otsast teise.

Ma võingi minna käed taskus. Ma võin igal õhtul koju magama sõita ja kui ma planeerin oma jalutamised hilissuveks- sügiseks, siis joodab- söödab mind loodus....

Peab lihtsalt alustama ja mitte kartma. Nagu Cheryl.

Yrsa Sigurðardóttir "Kes teisele hauda kaevab"

Kriminulle üldjuhul arvustada ei saa.
Kuna nad ongi ju lihtsaks lugemiseks mõeldud, siis oleks mingi sügava sisu otsimine lihtsalt silmakirjalik, tegevusliini kohta vihjete andmine poleks eetiline jne. Aga see on tõesti väga hea raamat ja  väärib natuke reklaami.
Ma pole, ausalt ka, juba ammu midagi nii põnevat lugenud, et ei sa käest- enne, kui viimane lehekülg käes.

Võimalik, et ma suhtun teatud positiivse eelarvamusega: Island on üks neist riikidest, kus tahaksin enne surma kindlasti ära käia.

Mis mulle siis meeldis?
See, et selles raamatus olid minu jaoks proportsioonid vägivald vs muu jutt, paigas. Paralleelselt oli käsil kaks mõrvalugu, aga raamatu fookus oli pigem lool. Põneval lool.
Mis seal salata. Genealoogia on üks mu hobidest. Ja pole midagi paeluvamat saladusest, mille alguses on sul lihtsalt üks nimi ja siis tuleb ja tuleb ja tuleb pisikesi puzzletükke nii, et kokku saab üks suur lugu.

Kuna mu empaatiavõime on üsna madal, siis on mul reeglina väga raske kaasa tunda raamatumõrvade ohvritele ja paljudes raamatutes on ohrvid ka ise mingid paharetid.
Ses raamatus oli ühe liini ohvriga juhtuv suur ülekohus. Ja see liigutas mind väga.

Ma pole just väga palju kaasaegset põhjamaade kirjandust lugenud, seega on raske võrrelda, aga mingid sarnased detailid, stilistika, kasvõi näiteks Lohetätoveeringu triloogiaga, olid sarnased.
Näiteks natside teema. Eesti kirjandusest mulle midagi sarnast ei meenu ja ma ei kujuta ka ette, kas kellegi natsi-ajalugu Eesti kontekstis kutsuks esile mingeid traagilisi sündmusteahelaid?

Teine ühine detail on tugevad naised. Või õigemini sooneutraalsus. Kuna Islandi nimed on nagu nad on, siis vahel kulus ikka mitu lehekülge, enne kui asesõna reetis tegelase soo. Ja ma eksisin rohkem kui korra. Ikka müstika, kuidas soorollid istuvad meie alateadvuses.
Lõpuks, aga polnudki ju vahet. Inimene on inimene.

Mis mulle aga väga meeldis, oli selle raamatu huumor. See kõlab krimka puhul veidralt, aga nii oli. Mu mees vaatas mind kõrvalt ilmselt kui veidrikku, kes lugedes nutta löristas ja hetk hiljem naerma purskas.

 Väga hea ajaviiteraamat, Soovitan kindlasti.

Kalle Muuli "Kodanike riik"

Olles läbi lugenud Kalle Muuli triloogia, võib kokku võttes öelda järgmist.
1. Poliitika on vastik. See, mida tehakse võimu nimel... see on. Vastik.
2. Kui hämmastavalt suur roll on maailmas juhusel. Rohkem kui kord algab lugu nii: mõjukas mees X oli tähele pannud üht noort aktiivset Y-t ja kutsus ta endale nõunikuks(!).
 Loomulikult, sellel Y-l peab ka sisu olema, muidu ei saa asja. Aga ilmselgelt ei tee need Y-d tripodi teste, ei esita CV-sid, ega osale konkursil. Nad on õigel ajal õiges kohas ja tunnevad õigeid inimesi.

Lapsed, kui soovite saada rikkaks, õppige reaalaineid. Kui soovite saada rikkaks ja kuulsaks, siis õppige politoloogiat või haldusjuhtimist... ja ärge keelduge plakatite kleepimisest.
Juhus ei mängi rolli ainult inimeste puhul. Ka asjad ja tegevused ja sündmused saavad rohkem kui tihti alguse juhusest.
Sellest tulenevalt ka kolmas järeldus:
3. aeg peab olema küps. Ma ei oska seda ratsionaalselt selgitada, aga kuidagi nii on, et vahel võib kõik olla õigesti, kuid ikkagi ei saa soovitu teoks. Ning siis ühel päeval on aeg küps ja isegi, kui ettevalmistus pole täiuslik, asjad õnnestuvad ning juhtuvad.


Neist raamatutest kõige huvitavam on ilmselt "Vabariigi sünnimärgid". Loogiline, kuna räägib üleüldiselt Eesti lähiajaloost ja keskendub eelkõige tähtsamatele ja olulisematele sündmustele.

"Isamaa tagatuba" oli samuti väga huvitav.
 "Kodanike riik", aga, kuidagi... steriilne..?
Mida lehekülg edasi, seda enam oli soov heisata sini-must-valge, pühkida silmanurgast liigutuspisar ja  raamatu lõppedes lausa  püsti seistes aplodeerida. Kestvad kiiduavaldused. Mis oleks meist kõigist küll saanud, kui poleks olnud RE kindlat ja konkreetset juhtivat kätt, mis on toonud meid rikkasse ja helgesse tulevikku...
Ilmselgelt tuleb järgmistel valimistel hääletada nende poolt. Kes siis veel...

Skandaale sellest raamatust ei leia. Kallase 10 miljonit on küll lahti räägitud, kuid Meikari case piirdub kolme lausega, millest üks on  a la kõik oligi juriidiliselt korrektne.
Vastust ei saa sellel aastal toimunud vangerdustele ning juttu pole ka fooliummütsikestest. Võin saladuskatte all öelda, et isegi mina tean RE ladvikust värvikamaid fakte. Ma ei tea, kas seda raamatut on asjaosaliste poolt toimetatud.  Või ongi RE ajalugu nii veatu ja ladus, täis õnnestumisi. Erinevalt IRL ajaloost, mis oli värvikas. Aga ehk on õigus Rõivasel, kes viimati raadios manitses, et vahel ongi asjad lihtsad ja lihtsalt. Polegi skandaale  või vandenõud.

Ilmselgelt võidab tugev turundus aated või maailmavaated (M.O.T.T)
 Inimesed on mugavad. Ühes oma postituses küsisin retooriliselt, miks enamik eesti meestest, kes on loomu poolest konservatiivid hääletavad ikkagi RE poolt.
 Hundi Ulg vastas: Reformierakonna on loonud aastatega imago edukusest, enesega hakkamasaamisest jne. Reformierakond on poistekampade mõistes alati teistest paremad (üksteist aastat võimul). Ning kuigi mees võib lugeda enne igat palgapäeva väheseid sente, siis iseendale tunnistamine oma ebaedukusest on ületamatu. Mees TAHAB kuuluda edukate, võitjate hulka...

RE on oma edu oskuslikult tsementeerinud jättes meid tegelikult valikuvõimalustest ilma. Erakonnad, mis väljendavad selget maailmavaadet, ei saa ilmselgelt mitte kunagi meeldida laiadele massidele. Ja kui ka RE ei peaks mingi ime läbi valimisi võitma, jääb ta  nii ehk naa kaalukeeleks. Neutraalseks kas konservatiivse või siis sotsiaaldemokraatliku maailmavaate tasakaalustajaks.
Enne, kui ühe teise suure partei ladvikus midagi ei muutu, ei muutu ka Eesti poliitmaastikul midagi. Ma ei oskagi põhjendada, miks selline stabiilsus ja valikute puudumine mind häirib. Lihtsalt häirib.

Aastaid tagasi ei suutnud ma kuulata saadet "Olukorrast riigis". Sest see tõstis mu vererõhku ja ajas mind täiesti närvi. Aja möödudes, kas muutusin mina, või muutusid saatejuhid leebemaks- muutus see mu lemmiksaateks. Kuigi Samost ja Muuli olid teoreetiliselt erinevatel seisukohtadel, olin ma suurema osa ajast nende mõlemaga üsna nõus.  Ja kui algul Samost ja seejärel Muuli saatest lahkus, oli mul väga kahju.  Andku hr. Tankler mulle andeks, ta on küll andekas ajakirjanik, aga sest saatest puudub nüüd KIRG.

Ning huvitaval kombel, kui Muuli saadetes oli kirg, siis need raamatud on täiesti kiretud. See triloogia pole ilukirjandus. Muuli räägib, eriti viimases raamatus, täiesti kiretult ja faktipõhiselt.Objektiivselt? Ju vast nii peabki.

 Teatud lõigud, kuna ju sündmused on samad, neis raamatutes korduvad. Kuid mis on kummaline ja millest on natuke kahju: sündmused on lihtsalt sündmused, need pole edasi antud erinevast vaatenurgast- vastavalt siis näiteks RE või IRLi vaatepunktist. Üks väheseid teemasid, milles on tunda Muuli suhtumist, on Savisaar. Mu naiivne vaimustus, et Savisaar oligi meie iseseisvusaja kangelane, rikuti juba T. Vahteri raamatus "Vaba riigi tulek". Muuli mu meelest ei varjagi, kui väga talle Savisaar ei meeldi. "Vabariigi sünnimärgid" "paljastas" ja käesolev raamat kinnitas minu jaoks ka Kallase tegeliku(?) olemuse. Ja see pole positiivne.

 Hoolimata mu kohatisest kriitikast on need tegelikult väga head ja vajalikud raamatud. Ning mul on äraütlemata kahju, et Muuli end erakonnaga sidus. Kes kirjutab nüüd raamatud Keskerakonnast ja SDE-st?...

 Ja nüüd võiks tulla mõni kirglikum kirjutaja ning teha neist raamatutest kokku Eesti oma "Kaardimaja" stsenaariumi..

Udo Uibo Sõnalood

Ma olen vahepeal läbi lugenud mitu head raamatud, aga aju on ilmselt veel puhkusereziimil- ei oska midagi pikemalt nende kohta öelda.
Ei oska õigupoolest eriti lisada ka sellele raamatule, aga ma teen postituse, et soovitada.
Soovitada väga head raamatut.

Ma pole kunagi varjanud, et olen etümoloogiafänn. Kunagi, kui pensionile lähen, siis on vast aega ja võimalust seda teemat põhjalikumalt uurida.
Selle raamatu lugemiseks ei pea fänn olema. Sest ma ei kujuta ette inimest, keda ei huvitaks meie igapäevaste sõnade päritolu.
Sõnade valik raamatus on üsna veider.
Minu meelest.
Aga ju on ses oma loogika.

Kui Eesti Etümoloogiasõnaraamat on teatmeteos, siis Uibo jutustab oma raamatus mõnusaid lugusid. Kohati väga vaimukal moel.
Muuhulgas saab sealt näiteks retsepti ravimile laste jonni vastu:)
Intrigeeriv on see, et aeg- ajalt viitab autor  EES-le ja vaidlustab mõne seal avaldatud seisukoha. Õnneks või kahjuks on see teadus, kus on palju oletusi. Ja see teebki teema põnevaks.

Põnevaks teeb loo ka see, kui kiiresti ikka keel muutub ja areneb.
Udo Uibo toob raamatu alguses näite, et järgnevast lausest poleks näiteks Kristjan Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna. Mina oletan, et  välja arvatud sõna "kuninganna", on sellest lausest arusaamisega raskusi  ka tänastel alla kümnestel?

Üllas kuninganna veendus alluvate vooruses.

Kellel väikesed lapsed on- Iibis, Kaur, Ritsik, Laborihiir... proovige!
Keel muutub. Ja meie ka.