Naljakate raamatute edetabel

Liidripositsioonil on kaks mu lemmikut: Asta Kassi "Pahupidi puhkus" ning Klaus-Peter Wolfi "Rocke`n`roll ja ridamaja". Ma olen neid mõlemaid lugenud vast sadu kordi ja ikka on naljakas.
Nende läbi sain ka esimese kogemuse sellest, kui erinevad on inimeste huumoritajud. Täditütar suutis need raamatud läbi lugeda nii, et isegi ei muianud, kehitas õlgu ja viskas kõrvale...

Teise kategooria moodustavad raamatud, milledel peaks olema kindlasti hoiatus- Ettevaatust, doseerida mõistlikult. Need on raamatud, mis on teadlikult naljakaks kirjutatud. Kuuldavasti tehti Sõprade seriaali niimoodi, et kui stseeni peale stuudiopublik ei naernud, siis tehti seda niikaua ümber  kui publik vähemalt muigas (või väsimusest alla andis ja naerda üritas?).
Igaljuhul, tundub, et ka nende raamatute puhul on toimetaja punase pliiatsiga alla tõmmanud laused, mis pole piisavalt naljakad ning lasknud need siis ära vahetada. Kusagil keskel tekib (minul) küllastus. Vahepeal on vaja pisukest puhkust, hinge tõmmata ja siis saab jälle edasi lugeda.
Siin grupis on näiteks: Sue Limbi Tüdruk 15 sari, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi teejuhi sari, Juha Vuorineni Joomahullu raamatud, S.Cilauro ja co Molvaania, Stephen Clarke Merde ning Helen Fieldingu Bridget Jones. Midagi kindlasti veel.

Kolmas grupp on lasteraamatud. Ja neid on tegelikult kõige rohkem- Lindgren, Rannap, Tungal... jpt. Siia kuulub ka Kivirähk, sest kui järele mõelda, siis ei Rehepapp või Mees, kes teadis... pole ju naljakad. Kivirähu huumori tipp on tema lasteraamatud.
Nagu esimene grupp, pole ka need kirjutatud naljakateks, vaid need lihtsalt on. Paraku on neid, mida aeg edasi, seda raskem lugeda. Kurkukriipiv teadmine, et see aeg on pöördumatult möödas, hulluksajav nostalgia.....viimati, kui Karlssonit lugesin, siis tönnisin suure häälega.
Nii et rohkem nutu kui naeruraamatud:)

No ja siis muidugi spetsiaalsed huumorikogumikud ja päris mitu väga head blogi. Näiteks 100-st parimast kolm näidet -terav  ja terane täiesti out of box Rents või Tavainimene. Neist esimene pisut lihtsam, teise lugemine eeldab ka mõne võõrsõna teadmist. Või siis Eesti oma tulevane Lindgren Iibis. Kui nad kirjutaks oma blogi mõnes suures võõras keeles, siis ilmselt rehitseks nad praegu miljoneid kokku:)
(Jumal tänatud, et nad seda ei tee)

Öko

Pole vist hotelli, kus ei ripuks silti selle kohta kuidas nad bla-bla hoolivad loodusest ja vahetavad käterätikuid vaid siis kui sa need põrandale viskad.
Aga tundub, et see sõnum ettevõtte keskkonnasõbralikkusest ja kulude kokkuhoiust on alati unustatud edasi rääkimata neile tädidele, kes neid rätte reaalselt vahetavad.
Sest pole vist hotelli, kus mul tuima järjekindlusega neid rätikuid ikkagi iga päev ei vahetataks. Või saame me mõistest "põrand" väga erinevalt aru?

Täna oli ära viidud isegi korra kasutatud, aga pakist välja võetud seep. Tundub, et tädid saavad palka vahetatud kilode pealt...

Hapud mandariinid

Mu aju töötamine tundub olevat pöördvõrdelises seoses interneti levikuga. Kui on probleem, siis esimene liigutus on avada internet ja otsida sealt vastuseid.
Ammu pole juhtunud, aga õnnestus koju tuua kilojagu tulihapusid mandariine. Kahjuks google mind seekord ei aidanud, koogiretsepte oli, aga mul pole koogisööjaid. Pisut inspiratsiooni ma sain, aga see, mida tulihapude mandariinidega pihta hakata, tuli lõpuks ikkagi ise välja mõelda...


Niisiis, esimene lahendus- kaste/püree, mida saab siis kasutada kas marinaadina (liha või kana jaoks) või kastmena.
Lisamaitsetena haakub mandariiniga väga hästi ingver, soja ja kõik muu hiinamaine. Samuti on päris hea piparmünt sinna sisse.  Ettevaatust- mitte uskuda internetis olevat väidet, et kuumutamine vähendab mõrudust. Mandariin tuleks enne kasutamist korralikult nö fileerida, ehk siis kelmetest puhastada.  Mis pole raske aga on väga tüütu tegevus.

Siis sobis ta väga hästi salati sisse. Samuti fileerituna- kapsas, hiinakapsas, kurk, porgand mahendavad hapet. Lisaks võib panna pähkleid, juustulisi vms mis kellelegi meeldib ja passib. Muuseas, sama retsept sobib ka rabarberiuputuse korral.

Riisiga oli väga hea. Ehk siis keedetud riis segada kergelt kuumutatud fileeritud mandariini tükkidega ( + küüslauk, pähkel, hernes jamidaiganes veel).

Internetist leidsin aga väga hea idee- mandariinikrõpsud. Koorimata mandariin tuleb lõigata paberõhukesteks viiludeks, paneerida jahus ning praadida kergelt mõlemalt poolt krõbedaks. Originaalis paneeriti maisitärklises. Usun, et sama tulemust on võimalik saada ka rasvavabalt ahjus, küpetuspaberil- aga ei jõudnud proovida.
Retsepti raskus on teises lauses- mandariin tuleb tõepoolest lõigata imeõhukesteks viiludeks. Paksemate lõikudega sama efekti ei saavuta. Tulemuseks on krõbe mõru-hapu lisand mingi lihalise asja kõrvale. Päris huvitav tuli välja.

Toit. 20 aastat hiljem

Üht küsimustikku sattusin täitma, päris huvitav meenutada mis ja kuidas viimase 20 aasta jooksul laual ja poes ja köögis juhtunud on.
Üks mis kindel, tollal ei mõeldud toidust niipalju kui täna. Mis iseenesest on paradoksaalne, sest just tollal, 20 aastat tagasi oleks pidanud toidule mõtlema.

Elasin tollal ühikas. Suur osa toiduainetest kas olid või just läksid üle nö talongisüsteemile. Suhkur, sai, piim, viin. Tol ajal lõpetasin suhkrutarbimise. No polnud, siis polnud.
Kodust tõin ühikasse kaasa isa tehtud super-hüper kotlette. Sirtsu ema pani kaasa lihakonserve ja suussulavat vaarikamoosi. Manni ema oskas teha fantastilist pasteeti. Kust ja kuidas nad tooraineid hankisid, sellest me tollal ei hoolinud. Põhitoit olid praekartulid ning lagunevad makaronid. Ma ei näinud probleemi 200 grammise lihatükiga toita pere nädal aega või suurendada kartulimassi tasuta käes olnud õunte lisamisega. Leidlikust oli rohkem.

Mõned toidud olid teised. Oliividest ja hallitusjuustust polnud me kuulnudki. Ma vihkasin aias kasvavaid õunu, maasikaid ja ploome (loll laps!) ja unistasin ajast, mil olen nii rikas, et mu laual on ainult banaanid...:) Sügavkülmikusse panid moose- marju ainult me Soome tuttavad. Kodumaised keedeti ikka moosiks- mahlaks. Täna me teame, et õigesti keedetud moosis säilib vitamiine tegelikult rohkem, aga tollal tundus see värske nii ahvatlev...:)


Minu enda maitseeelistused on kindlasti küpsemaks muutunud. Tollal vihkasin ma teadmata põhjustel ketsupit, kilu ja heeringat. Kalaga oli 20 aastat tagasi üldse veider suhe. Mereriigi Eesti ENSV lasteasutustes osati teha kalast jubedaid roogi, mistõttu uue vabariigi tulles läks ikka aega, et kalatoitude suhtes eelarvamusi murda.

Kas me sõime tollal tervislikumalt või täna? Samavõrra, kui tollal oli toit maalähedasem ja naturaalsem, oli ta ka kõvasti ühekülgsem ning ma julgen uskuda, et ka kaloririkkam. Täiesti uskumatu tundub praegu, et värske kurk oli kevadekuulutaja. Talvel oli salatiks porgand, peet ja kaalikas. Värskeid puuvilju peale õuna oli ikka väga harva. Liigne rasv ja süsivesik sai maha joostud mängides.

Mõned aastad hiljem, kui Eesti vaimustus esimestest viilutatud vorsti-väikepakenditest, irvitasime rootslase üle, kes tuli meile pidama loengut toidutrendidest. Et leibkonnad muutuvad väiksemaks ning valmistoidu asemel muutub trendikaks jälle toidu isetegemine. No mis trend? Me ju kõik tegimegi ise.
Kulus vaid tühine 10 aastat ja sõnad osutusidki tõeks. Õnneks on alles pr. Masso kokaraamatud neile, kes vahepeal unustasid seentemarineerimise ja pasteedikeetmise...

Aga eks me oleme ikkagi kõik pärit oma lapsepõlvest. Kuigi menüüsse on lisandunud pastad, pizzad, kalad, lambad ja pardid... siis kodune ja hea toit seostub ikkagi mannavahu, seaprae ja suitsukalavormiga...

Uuring ise on siin

K.Hosseini Lohejooksja

Kui ma olin punaseks nutetud silmadega ja tühja pilguga seina umbes viis minutit  põrnitsenud, ütlesid kaks toas viibinud inimest mulle korraga, täpselt ühel ajal- ära loe enam seda raamatut.
Aga ma võtsin uue paki taskurätikuid ja lugesin ikkagi edasi. Ma pole ammu midagi nii head lugenud.

Kui me joonistame väga täpselt üles mõne kena päikeseloojangu, siis saame üsna kindlasti kriitikutelt sarjata. Suure tõenäosusega pole kompositsioon paigas ning kindlasti oleks see elutruu pilt ka liiga magus. Kui me elus kiigume või peegli lõhume, siis üldjuhul teeme me seda lihtsalt. Et meeldib või juhtus nii. Kui see aga sellisena raamatusse kirja panna, siis muutub see klišeeks. Kas pole veider?
Mina, selle raamatu toimetajana, oleksin päris karmilt mitu tegevusliini ära kärpinud. Samuti poleks vaja olnud hollywoodlikke "saatusepöördeid". Aga kas saab kirjanik parata, kui elu ise mängib sulle need piltlikud kujundid ja tasapinnad ning sümbolid kätte? Külm puhas valge lumi ja suured värvilised lohed sinise taeva, vabaduse, poole püüdlemas. On see kirjaniku tarkus need hetked elust üles noppida või mugavus ja mõttelaiskus?

Eelmise, sama autori raamatu juures, ma vingusin kirjutamisstiili üle. Selle raamatu tõlkis teine inimene. Võimalik, et ka mu ootused olid madalamad- aga mu meelest oli Lohejooksja ladusam ja loetavam. Ma kahtlustan, et eelmises elus olin ma araablane. Kuidagi väga läheb peale see aupaklik väärikus. Ilus.

Sellest raamatust tuli kaasa kaks mõtet. Esimene lastest ja vanematest, kes teineteist tingimusteta ei armasta ning on tänu oma ootustele pettunud. Sellest kirjutan eraldi, mõnel teisel korral.

Ning teine teema- vägivald. Ok, Hosseini pole Dostojevski ega Burgess. Aga ehk see ongi õõvastavam. Mitte kirjaniku geniaalsuse poolt konstrueeritud sümbolitest ja allhoovustest pulbitsev rafineeritud vägivald. Vaid realistlik, täna ja praegu maailmas eksisteeriv vägivald, mis raamatusse panduna omandab sümbolid ja alltekstid?
Kas oma naise ja lapse ema ohverdamine selle nimel, et bussitäis inimesi pääseks vabadusse on ok? Aga ühe lapse ohverdamine, et paljudel teistel lastel oleks pisut parem? Ja kõige olulisem- mina. Kas ma olen valmis riskima oma eluga sõbra, lähedase pärast? Need on küsimused, millele me tõenäoliselt mitte keegi ei tahaks vastata (Ja annaks jumal, et poleks vajagi). Ja me ei räägi siinkohal eneseületusest, raskest sammust vmt. Me räägime reaalsest sadismist, kontrollimatust vägivallast. Kui sa näed, et su vaenlane on sinust füüsiliselt niivõrd palju üle, kas siis mitteriskimine ja kartmine on taunitav? Et päris elus ei tarvitse juhtuda ootamatud lahendust, mis su päästab- või peaks lootma? Kas peaks ennast selle pärast süüdi tundma? Ehk on see normaalne enese alalhoiu instinkt. Et kogu rahvas välja ei sureks?

Millisel hetkel kaotavad inimesed lootuse. Kui me põgeneme sõda alustavast riigist või jätame oma sõbra hätta, kas me oleme siis reeturid? Tegelikult saame me ju ainult tagasivaatena  nentida, et riigist lahkumine oli õige otsus, sest tollel hetkel me ju ei tea, kas sõda kestab 5 või 50 aastat. Et reetmine oli õigustatud, kuna muidu oleksime hukkunud mõlemad. 
Ma ei kujuta ette, kuidas lõppevad sõjad riikides, kus sul pole välisvaenlast, mis ühendaks ja kus säiliks lootus, et "ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja". Vaid sinu enese rahvas tapab su enese rahvast. Suul Jumala nimi ja eesmärgina silme ees võim. Üle laipade, vahendeid valimata.
Ma ei tea, mis tunne on elada alatises hirmus. Aga ma oletan, et hirm pärsib loovust, muudab ebakindlaks, apaatseks, umbusaldavaks. Kas sellistes riikides saabki iial, tasalülitatud rahvaga, sõda lõppeda? Kas neis riikides Afganistaanist Sudaanini ongi üldse lootust?
Oh, tahaks vahelduseks lugeda raamatut, kus on vastused, mitte küsimused...