Aiandusminutid

Ma ei teagi nüüd mitu aastat mul on Click and Grow olnud. 6 aastat tagasi tegin postituse. Seega 6 aastat vähemalt.

Mulle ei meeldi kohe hommikul ärgates ere valgus. Seega olen kõik need aastad alates mingi oktoobrist sättinud CG alustama hommikul enne ärkamist ja see valgus on piisav ja silmasõbralik, et esimesed toimetused ilma laelambita ära teha.

Ja nii olen seal aastaid kasvatanud maitserohelist. Ja kui hommikuti piisavalt valge on, siis panen CG väljateenitud suvepuhkusele.

Sel aastal läks kuidagi nihu. Taimed kidusid ja muld hallitas. Kahtlustasin, et ju oli liiga külm. Ta oli mul kinniehitatud rõdu ukse kõrval. No ja kassil on ju vaja kogu aeg edasi tagasi kõõluda.

Andsin alla. Hakkasin CG ära panema ja avastasin, et see seade käib täiesti osadeks lahti! Miks keegi mulle seda varem pole öelnud? No vot. Lammutasin laiali ja see sisu oli rõve. #piinlik..

Järeldus. Pese aeg-ajalt oma CG.

Internetis surfates leidsin idee kasvatada võrseid. Redise- ja herneseemneid olid mul kodus olemas. Paki- tatar millegipärast ei idanenud (khm?).  Miks pole mulle kunagi öeldud, et redise võrsed on nii head ?!

Nüüd ootan maisi ja peedi tärkamist.

 

Igal aastal on sama teema. Millal külvata seemned. Kui ma teen seda eelmisest aastast õppides veebruaris, siis tuleb külm kevad ja taimed kasvavad üle. Kui siis teen järeldused ja panen märtsis, tuleb kiire suvi ja taimed jäävad pisikesteks.  

Nüüd sain raadiost hea nipi. Vähemalt tomati varre võib keerata vastu mulda ja lasta tal kuni ilma soojenemiseni lisa juuri kasvatada. 

Mul on külvatud tomat ja kevadlilled.

 

 

Ausammas valgele hiirele

Ma keeldun uskumast, et keegi pole veel kirjutanud ulmekat laborihiire vaatepunktist. Kas see on piinav kahetsus ja masendus, et oled sündinud selleks, et surra suvaliste tüüpide ideede nimel. Või vastupidi, privileeg ja au olla teerajajaks ning hiirte paradiisis ootavad sind hiireneitsid ja puhas vesi ja palju juustu?
Ja kui sama idee teisendada inimestele. Mitte need, kes on sattunud totalitaarsete reziimide katsejänesteks, vaid need, keda paljundataksegi eesmärgil teha inimkatseid. On ju hea ulmeka teema ?

Igatahes, Joalate ning Pätside asemel peaksime me ehitama altari kõikidele neile miljarditele laborihiirtele, kes on hukkunud, et tuhanded kord elada seal saaks.

Ma olen seda mõtet varemgi väljendanud, aga on tõesti kummaline, kuidas õiged ja sarnased raamatud lihtsalt juhtuvad samal ajal. Nüüd juhtusid mul järjest kaks raamatut:
M. Hengstschläger Geenide vägi (2006) ja 

M.Richtel An Elegant Defense: The Extraordinary New Science of the Immune System: A Tale in Four Lives (2019)

mõlemad hullult põnevad, vaimukad, minusuguse koduperenaise seisukohast arusaadavalt kirjutatud, huvitavate näidete ja ajaloofaktidega. Ja mõlemat raamatut oli väga raske lugeda. 

Pohla- kartulivorm

 

Pohla- kartulivormi retsept on pärit internetist. Olen teinud seda nii täiesti tooretest komponentidest (toores liha, kartul) kui ka allpool kirjeldatud viisil. Toore kartuli puhul peab arvestama, et pohla- kartulivormi valmimisaeg on pikem

Soovitan kõik komponendid viilutada õhukesteks viiludeks, siis toimub valmimine argiõhtule sobivalt kiiresti )

Kui sul mingil veidral kombel pole kodus pohli :), siis sobib kevadel nt rabarber või midagi muud hapukat

Pohla - kartulivorm

Pane ahi sooja

Lõigu sealiha ribadeks ja prae pannil kergelt mõlemalt poolt läbi.
Seni kuni küpseb, haki ära sibul
Maitsesta liha soola ja pipraga. Kalla liharibad ahjuvormi põhja.

Pane pannile törts õli ja sibulad.
Kui kasutad moosi asemel marju- pohli, jõhvikaid, õunu, rabarberit... kuumuta neid koos sibulaga

Koroona-aja toidud

Kui selles karoonas midagi head on siis, rahvusvahelised meemid, toidud, mida kogu maailm katsetab (sest mida muud tarka kodus teha, kui on distantsõpe ja komandanditund, eks).

Ilmselt ja kindlasti oli neid ka varem, aga ju ma siis ei olnud sihtgrupp. Kevadel oli potisai. Eks soe sai on alati hea, aga peale mõnda korda, ma seda enam teha ei viitsinud.

Nüüd vallutab maailma väidetavalt soome koka poolt leiutatud ( hmm.. nojah) feta-tomati-pasta. Originaalretsepti leiad kiirelt, guugeldades. Proovisin eile järele, natuke kohandades.

Pane ahi sooja.
Ahjuvormi põhja läheb pakk fetat.
Ja iga sööja jaoks peotäis kirsstomateid.
Ning viilutatud küüslauguküüned.
Puista peale pipart ja suhkrut (sest tomatid on hapud!) ja
piisake õli. Sega läbi.
Pane ahju 180 C- ning taimer 15 minuti peale.

Kui taimer heliseb, pane keema makaronid. Tomatid las jäävad ahju edasi.
(mul oli alles üks üksik küpse kanakoib, selle tükeldasin juurde)

Valmis makarone ära kurna, ära kalla vett ära.
Võta ahjust välja juust-tomat. Sega läbi 
ja ( vana Jamie Oliveri nipp) tõsta sinna lusikaga sisse pasta, nii et ka keeduvedelikku tuleks kaasa.
Sega ja maitsesta lõplikult
Pane seniks ahju, kuni lauda katad.

Valmis toidule puista peale basiilikut.

Mu mees armastab selliseid kreemiseid sööke ja sõi kahe suupoolega. Minu jaoks oli, okei. 

Nipp 

• mul kolleeg ütles, et lapsed teevad tänapäeval makarone mikrouunis
• tavalise pasta asemel panna wokinuudleid või niitnuudleid, need saab toorena kastme sisse segada ja lasta seal paisuda.

Ja teine retsept: Minu ema lihapirukad.

D. Glattauer Hea põhjatuule vastu

Seda raamatut oli raske lugeda, sest pidevalt segasid mälestused vahele. See oli raamat minust. Mina olin kirjutaja.

Kõik algas süütult. Nagu kõikidel korralikel pioneeridel olid ka minul kirjasõbrad. Oli Michelle Sidneyst. Oli Manja Karl Marx Stadtist. Oli Triin Tallinnast. Ja veel peotäis tüdrukuid ja poisse, kellega olid põgusamad kirjasuhted.

See oli hea. Sai võõrkeelt praktiseerida ja teada, kuidas elatakse mujal maailmas. Tookord oli see uudis ja uudne.

Siis sain suuremaks ja mulle tekkis kohutav komme. Kui läksin sõbrannadega tülli, saatsin neile 10 leheküljelise kirja. Toona oli siis päris paber, ümbrik ja mark. Ega ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, aga mõne mulle vastu saadetud kirja järgi, mis mul siiani alles, selgub, et ma tegin neile väga haiget.

Siis sain veel vanemaks ja ega ma õppinud. Mul on olnud kaks sellist suhet, nagu selles raamatus. 

Selles raamatus hakkavad segaduse tõttu teineteisele saatma meile mees ja naine. Täiesti juhuslikult ja loomulikult on nad sobiva vanusevahega ja imeilusad. Ja miks mitte. Kes viitsiks lugeda koleda teismelise poisi ja keskpärase vanaproua või vastupidi, kirjavahetusest ja suhtest.

Mina teadsin,  kellele ma kirjutasin ja mõlemad suhted lõppesid suht koht nagu raamatuski. See oli aeg enne guuglet, kui kellelegi meili saatsid, siis helistasid üle, et ma nüüd saatsin