Kreeka Agioi Theodoroi ja natuke Ateenat

keskpäevane rannapromenaad

Nii sürri reisi pole mul vist ammu olnud.

Väljun lennujaama rongist üksinda. Ja kõnnin üksinda läbi tühja linnakese hotelli poole. Nagu oleks jaanuar.
Majutuskohaga panin seekord natuke puusse. Hotell on nn linnast ja keskusest ca 3 km kaugusel. Muul ajal oleksin rõõmustanud. Aga praegu küll käia ei viitsi.

Kreeka on vaene ja räpane. Miskipärast meenuvad mulle kohe read Eesti kirjandusklassikast. Vaene ja puhas.
Kontrastid. Kuivanud, kõrb.
Mahajäetud majad. Aknad uksed kinni löödud. Ja siis selline villa kõrval, et jääd lausa vaatama.
Mõnisada meetrit mu hotellist on suur suur park, kus männid annavad kenasti varju ja puhkajate jaoks on ehitatud kohvikud, baarid, mänguväljakud, tennise- ja võrguplatsid. Kohvikute aknad on kinni löödud, kiiged katetega kaetud.
Taamal on seitsmekorruseline tühi (remondis?) hotell.
Toidukohad on tühjad. Kui välja arvata omanik ja tema sõbrad.

See kõik peaks paksult suvitajaid täis olema.

Ma muidugi ei tea. Võib olla siis, kui ma magama läksin, algas ohjeldamatu ööelu.

Meil ei ole raha, et reklaamida, ütleb mulle vastuvõtust Maria. Ja valitsus praegu arutab, kas tõsta makse. Kui maksud tõusevad, siis paneme hoopis kinni.
Ja see on suvilate piirkond. Siia tullakse nädalavahetustel.


Aga hotell on kena, puhas ja kaasaegne. Mereveega bassein. Kivine puhta veega rand. Ja see kõik on ainult mulle.
Lainetekohin ja kukelaul. Paljudel on aias kanad, kuked ja pardid.

kuhu sina oma sidrunid paned

Vaade on äge. Mäed ja meri.

Tõeline enesekehtestamise suvekursus. Jah ma olengi kõrgest soost ja see, et mind ümbritseb pidevalt teenindav personal, on väga normaalne.
Hotell on minu, Söögisaal on minu. Ja bassein on ainult minu.

Lisaks minule on basseini ääres vaid püksikutes pruun mees, Michelis. Kes päev läbi jalutab, lobiseb telefoniga, vahel istub varjus. Siis haarab võrgu, et püüda basseinist sinna kukkunud lible.
See on tema töö.
Ilmselgelt on tal väga igav. Ja niipea, kui ma lugemise katkestan, on ta sipsti kohal, et rääkida.

minu sõber Michelis

Ma oleks tegelikult hea meelega rääkinud antiikkreekast või Tsiprase poliitikast. Aga tema sõnavara piirdus kahjuks  ainult küsimustega mu delikaatsete isikuandmete kohta....

Kärsitu inimesena, tahan ma tegutseda ja otsustan minna Ateenasse.
Nagu ma eelnevalt välja uurisin, siis netist pileteid ette osta ei saanud. Küll, aga, tõmbasin alla mingi äpi, mis teavitas mind iga päev uutest "suurepärastest pakkumistest- nüüd vaid 100 euro eest järjekordne tuur!"
Mul oli olemas Ateena kaart, mille järgi tundus, et vaatamiskohad on lähestikku (tegelikult väga polnud) ja ma lootsin google mapsile.

Vastuvõtust antakse teada, et saab ka bussiga, mis väljub maja eest.
Kas pole tore.
Kammin pea. Panen kleidi selga ja jään bussi ootama.
Lähen igaks juhuks veerand tundi varem. Kreeka värk, mine sa tea.
Mida ei tule, on buss.
Kuna moraal on juba valmis, siis otsustan, et lähen ikka. Rongiga. Eile ma ju tulin rongiga, ja veendusin, et need on reaalselt olemas. Taksot ei viitsi võtta. Rongijaama on u tund aega kõndida, aga aega mul on.
Jaamas, üllatus! valitseb tühjus.
Koristaja annab mulle teada, et täna rongid ei käi.
Ülejäänud jutt on kreekakeelne, hiljem guugeldan, ja...
Jah, teil on õigus. Streik.
Esimest korda elus saan ma omal nahal tunda streiki. Kuidas ma lennujaama saan, haarab mind paanika.. aga otsustan, et mõtlen sellele siis, kui aeg käes.

Otsustasin seda võtta esoteeriliselt. See on sõnum.
Kullake, ütlen endale. Sul oli hullumeelne tööperiood. Siis veel see matk. Võta nüüd rahulikult ja ära rapsi. Pikuta, loe, uju ja päevita.

kui kõike ei jõua, tee ülemine

Ja seda ma tegin. Magasin. Magasin. Kuulasin lainete müha ja magasin veelkord.

Tegelikult oli basseini ääres veel hingi. Sirutasin käe oma koti järele ja.. nägin kuidas paanikas põgenes pikk peenike liivakarva uss...
Kui irooniline.
Ma läksin metsa üksindust nautima, aga seal oli rohkem rahvast kui hotellis. Ma pääsesin metsast ühegi sääsepunnita ja ka ussi ei näinud. Siin ärkasin ma esimesel hommikul sääskedest puretuna ja maduussid roomavad ringi...

Vastuvõtutüdrukul oli õigus. Nädalavahetuseks tuli inimesi juurde. Väga nõme. Minu privaathotelli:) ei saanudki õhtul basseinis privaatujumist:)

Ei saa öelda, et linn või hotell oli nüüd ülerahvastatud. Mõned sajad tuhanded oleks veel mahtunud.
Rahvas tuli ja poed pandi kinni.


Ma pole kunagi aru saanud Lõuna Euroopa mentaliteedist. Mitte- teeme nii, et kõigil oleks parem, teenime raha ja saame kõik rikkamaks. Vaid: puhkame kõik koos. Ega töö jänes pole, et sel ajal ei saaks korraks poodi lipata.
Aga ma ei saa ka muudest asjadest aru. Kuidas nad jaksavad nii palju saia süüa.
Miks prügi maha lendab, kuigi prügikaste on piisavalt.

koerad

Ja minu sadistlikud rõõmud poes, kui keelan kõik ostetu ükshaaval kilekotti pakkida ja tõmban välja oma poekoti, mispeale on garanteeritud järjekorra tähelepanu ja ooo...
Või kuidas ma sunnin autosid vöötraja ees peatuma. Ma tean see võib kord lõppeda fataalselt.

Huvitav, et lõunas pole jalakäija mitte keegi. Kõnniteid on vähe või on need pigem sümboolsed.

Ja mis nõme komme on lasta signaali. Ma olen ikkagi küpses keskeas daam.

Kreeklased armastavad koeri. Apaatsed ja stoilised aia taga. Ja agressiivsed aias.
Ma saan mõistusega aru, et siinses kliimas saavad nad hakkama. Minusugused hullud turistid ju toidavad... aga ikkagi on see kuidagi kurb. Igas toidukohas paar kõhna kassi ja kurva näoga koerakarjad pargis pikutamas.

Kuna rahvast oli nüüd liiga palju:) otsustasin anda Ateenale teise võimaluse.
Raudteejaamas oli seekord päris mitu inimest. Üks vanem härrasmees võttis lauluviisi üles. Väga hästi laulis, muuseas. Ma ei saanud küll sõnastki aru, aga oleks võinud vanduda, et laul oli õnnetust armastusest.
Selgus, et Ateenas siiski elas inimesi.
Otsustasin, et seekord ei tee ühtki sammu kaartita. Üritan selgust saada, kuhu keerata- siltidega on seal maal kõvasti kokku hoitud. Kui äkki pärib üks hallipäine härrasmees, et kas saab aidata.

Tule minuga kaasa, ma viin su kohale..
Eeemm. Aga miks ka mitte.

Tavapärased soojendusküsimused, et kas olen abielus ja kas mul on lapsi.
No tõsiselt, mõtlen...

Monastiraki. Mäe otsas Akropolis

Aga Dimitrios osutus väga intelligentseks: ta teadis kus on Eesti ja mis on pealinn. Väitis, et Tsipras on rumal mees ning lohutas, et põgenikega on nüüd rahulikum.
Aga lisaks olid tal megateadmised Kreeka ajaloost. Nii et ma kõndisin nagu kreeka- kuuskemaaga ja kuulasin suu ammuli legende ja selgitusi.

Huvitav, räägib ta. Ateenas on nii palju ägedat näha ja vaadata. Miks kõik just Akropoli juurde  jõuda tahavad...
Ma ka ei teadnud,
Jõudsime Akropolise juurde. Ja läksime sõpradena lahku.

Vaatasin elupikka järjekorda. Ja otsustasin... Et ma tõesti ei viitsi. Seista sabas, maksta 20 eurot. Ronida lõõskavas kuumuses mäe otsa, et vaadata varemeid...
Võimalik, et tegin valesti ja ma ei sattu enam kunagi Ateenasse. Istusin hoopis hop in bussi ja lasin end sõidutada. Käisin turul ja kaubatänaval.  Kuulasin fantast tänavamuusikuid. Sõin head kreeka toitu ja nii tšill oli.

minu lemmikpilt. Hinnad samad, mis Eestis

Võimalik, et olin üksindusest tüdinud. Aga mulle meeldis see väike osa linnast, mida nägin. See idamaine kauplemine, sagimine ja segadus.
Ma usun, et ma tahan Ateenasse tagasi. Ja siis kas korraliku giidiga, kes mind bussiga punktist a punkti b veeb. Või teeks söögi-veini ja muusikareisi.

Kui ma varem tegin nalja, siis nüüd arvan päris tõsiselt, et Kreeka peaks võlgade katteks oma maad pakkuma. Et rikkad riigid saaksid selle kalliskivi läikima lüüa. Eriti, kuni Egiptuses ja Türgis on segased ajad.
Milline loodus, mäed, meri. Ja väga toredad inimesed.  Väga võimalik, et neil oli lihtsalt igav, aga igaüks tahtis minuga rääkida, suhelda. Küsida, mida mujal maailmas Kreekast räägitakse ja kas meil, Eestis on ikka nii külm, nagu räägitakse.

Puhata on ikka nii nii hea.