Esiteks oleks võinud olla see kirjutatuna online, olevikus, mitte meenutustena. Sest tagantjärele oleme me kõik targad. Näeme märke ja vihjeid.
See pole aus.
Mind hirmutas see, kui palju ma tundsin ära omaenese elu.
Mind ärritas see, kui valesti käitus Kevini ema. Ja kui ema väidab, et ta nägi kõike läbi, siis miks ta midagi ette ei võtnud. Miks ta ei kehtestanud ennast.
Ja veel rohkem vihastas mind poisi isa, kes äpardus täielikult.
Aga trikk on selles, et seda, kas me täna ja praegu käitume ning kasvatame oma lapsi õigesti, me ei tea.
Me teamegi seda hiljem.
Ma näen, et Kevini ema ja isa tegid valesti, nüüd. Ma tean, et tegin ise omal ajal vigu, nüüd.
Ja seetõttu pole tagasivaade õige.
Me kõik oskame olla tagantjärele targad. Aga keegi ei õpeta meid lapsevanemateks.
Ja mul oli väikesest Kevinist siiralt kahju.
Ma ei osta ära teooriat, et imik sünnib plaaniga kiusata vanemaid. Jah, me sünnime teatud isikuomadustega, asudes kohe peegeldama ümbritsevat. Kui ma vaatan oma tuttavaid väikelapsi, siis on iga jonni ja enesekehtestamise taga pigem teatud vajaduse mitte rahuldumine.
Pigem meeleheitlik appikarje armastuse järele.
Ja võti on selles, kuidas vanemad sellele reageerivad. Kius ja kättemaks ja vandenõud tekivad hiljem.
Laps peegeldab sind ennast, ütles mulle üks psühholoog. Ja tal oli õigus. Sai korda mu elu ja sai korda ka mu laps.
Aga vanemad on inimesed. Ja meile meeldivad mõned asjad ja inimesed ja teised mitte.
Ja see, kas sul veab, et saad inimese, kellega klapid, on loterii.
Ning kas meil on õigust ette heita seda, et paljud meist ei oska aimata õigeid mustreid, suhtlemisviise ja seda, millega mõjuda.
Kui koolis lasti maha õpetaja, siis ma mõtlesin sellele. Me ei tea igapäevases krimirubriigis ilmuvate uudiste peategelaste- täiskasvanud lasteahistajate ja oma laste vigaseks peksjate isikuandmeid. Aga tänu Postimehe ajakirjaniku ennastsalgavale tööle on meil tänaseks teada alaealise mõrvari elukoht. Pere teised lapsed on saanud kaassüüdlaseks.
Ja muidugi vanemad.
Lihtne on neil, kel on oivikud. Mu fb voog on täis viielisi tunnistusi. Omamoodi lihtne on ka neil, kel lapsega täiesti untsus. On siis laps haige, see pälvib kaastunnet. Või päris kaak. Üks mu kolleeg tuli igal nädalal looga, kuidas lapsel politseis järel käis.
Aga keskmised. Tavalised lapsed.
See, kas sa suudad ta sisemisele vihale ja kirele leida ohutu väljundi või mitte. See, kas sa ütled okei, lapsed ongi ju sellised, või kehtestad reeglid.
Saadad sõjakooli. Kohtud psühholoogiga.
Mina küll nii tark ei olnud. Sa käitud ikkagi oma enese kogemuste ja oskuste ja sisetunde baasil. Eeldades.
Eeldades, et ta on nagu sina. Või siis vähemalt selline nagu su kaasa. Et talle meeldivad ja mõjuvad samad asjad ja kõnetavad samad väärtused ning sama temperamenditüüp.
Kas teile ei tundu, et suur osa elus juhtuvatest jamades toimub seetõttu, et me eeldame.
Eeldame liiga palju.
Ma ei arva, et vanemad tegid midagi väga valesti, aga väidan, et sündides teistsuguste vanematega perre, poleks Kevinist saanud Kevin.
Millal ja miks said meist vanemad, kes on lastega sõbrad. Kes annavad andeks ja aksepteerivad lollusi. Mäletame lapsepõlve ja anname seetõttu andeks.
Mu vanemate põlvkond tegi hirmsaid nurjatusi, kuid meie pahandusi karistas.
Sest nii ei tehta. Pahandused peavad jääma saladuseks.
Need ei ole osa lapsepõlvest, ei ole norm. Vaid hälve.
Ja nüüd oleme me ise kasvanud vanemateks, kelle meelest on see kõik ok.
Lapsed on lapsed. Me kõik oleme teinud rumalusi, kas sa siis omal ajal ei teinud seda..
Me eeldame et nad on sama targad kui meie.
ja need kes ongi targad, nende jaoks ongi see ilmselt ok. Aga paljude laste jaoks, mulle tundub, on see tegelikult väga halb. Ma olen väga kaugel autoritaarsest kasvatusest. Aga vahel ma mõtlen, et äkki ikkagi peab. Ehk siiski paljud lapsed vajavad seda. Nad tahavad raame ja reegleid ja süsteemi ja seda, et vanemad poleks sõbrad, vaid on vanemad.
Tugisammas.
Raamatus kordus mõte, et liiga hea elu teeb meid selliseks. Et noored tahavad päris elu ja päris asju.
Olla vajalikud.
See on loogiline ja tuttav tunne, aga raamatus rõhutati ka rohkete näidetega korduvalt, et inimesed ei oska pigem suhelda ja konflikte lahendada.
Sa ei peagi olema kiusatu ja/või veidrik. Lihtsalt mingid asjad käivad alati närvidele.
Ja kas tugevad on siis need, kes suudavad käest ära anda kontrolli. Ja hävitada kas ennast või siis teisi. Samas, nii üksi ei ole vist iialgi mitte keegi, ja ka ennast hävitades mõjutab see paratamatult teisi ning rikub ära nende elu.
Lahendada jamad sellega, et teha lõpp.
Või on tugevad hoopis need, kes üritavad siiski kontrollida. Eitada, põgeneda, kohaneda.
Muuta või muutuda?
Mulle tundub, et mina oleks pigem tulistaja, kui enesetapja. Ja pole vaja politseisse pöörduda, sest siin oli Kevini emal õigus. Kui elad kõrbes, on väga raske uppuda. Kui sa nägid viimati püssi 30 aastat tagasi sõjalise tunnis, siis on päris keeruline ette kujutada, et leiad tänavanurgalt relva.
Nad võivad leida mistahes statistikat tõestuseks, aga ma ikkagi usun, et relvad ei peaks olema liiga kättesaadavad.
Tõsi, nagu tõestab see raamat, kes tahab väga, saab ikka.
Aga suur osa meist ei tee seda.
Me elame edasi. Kohaneme ja saame hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!