10 kõige populaasremat retsepti selles blogis

Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...

teisipäev, 7. juuni 2016

RMK Matkatee Aegviidu - Ardu

seljakotid selga. On ikka raske
Jess!!! Tehtud!

Tegutse. Ära mõtle.
Ma sain aru, et kui ma veel kaua planeerin, siis jääb mul matkamata. Eelmisel aastal oli sada takistust. Sel aastal lubas vihma ja külmaks läks ka.

Tuleb lihtsalt võtta  ja minna. Puudu oli vaid telk.

Kes oleks võinud arvata, et matkamine on nii kallis. Seljakoti ostsin eelmisel aastal, ma ei mäleta palju see maksis, aga kindlasti polnud odav.
Nüüd oli vaja veel telki. See suur, mis mul kodus olemas oli, oli liiga raske ja ka liiga suur. Ideaalis oleks vaja olnud 1- inimese telki, mis kaaluks alla kilo. Sellised on maailmas täiesti olemas, ja teate, palju nad maksavad? 500-700 eurot. Ma pidin toolilt maha kukkuma.
Jah, on natuke kehvemad, mis on ca 200 eurot. Aga ka see on hobi jaoks, mille osas ma veel ei tea kas ja kaua ja mis sest saab, liiga palju.
Võimalik, et ma ei oska guugeldada, aga ma ei leidnud Tallinnast ühtegi kohta, kes üheinimesetelke laenutaks. Nii et kas üldse mitte, osta uus või tassida kaasa suur ja raske.

Ma ostsin Jyskist 15 eurose telgi, 1,5 kilo.
See lendab sul minema. Arvas mees. Ma ei tahtnud öelda, et mu suurim hirm oli hoopis see kas ja kuidas ma üldse telgi püsti saan. See oleks ju eeldus, et üldse lennata saaks.

Jalgade pärast ma väga ei muretsenud, pelgasin hoopis seda, et selga hakkab valutama. Selg hakkas valutama täpselt sel hetkel, kui ma kodus kotti selga proovisin.
Mis sul siin küll nii rasket sees on, imestas mees?
Mitte midagi....

Suur abi oli pakkimisel oli sellest leheküljest. Pisikesed olulised asjad, mile peale ma poleks tulnudki, aga lugedes väga loogilised- tõepoolest, villased sokid. Ma elan täiesti sääsevabas keskkonnas ning ma olin unustanud ka selle, et hommikuti on kaste maas.









kaasa said:
kahjuks unustasin pildi teha päris alguses 
Telk, magamiskott, väga õhuke magamisalus.
Sääse- puugitõrje.
Plaastrid, antiseptik, märjad salvkad, wc paberit
vihmakeep ja nn kilepüksid
vahetusjalatsid
vahetus- ja villased sokid, püksid, pesu
magamiseks retuusid ja 3 õhukest sooja pesu pikkade varrukatega pluusi
hambahari, pasta, deodokas, pintsetid puukide eemaldamiseks
prügikott.
Väike käterätt.

Noa ma unustasin koju. Tikke ei võtnud, kuna ei planeerinud tuld teha. Taskulamp oli telefonis.
Nööri läks vaja kohe rongis, kui pakkisin koti paremini ringi.

Ja söök. Reisiklassika kurgid ja õunad ja šokolaad. Ning 21. sajandist Põnni beebtoidud, beef jerky ja kartulivahvlid. Vesi. Vett kulus väga palju, oleks võinud rohkemgi olla.
valge tee viib kaugusse

Telk oli mul poolpidune, aga seeeest on mul investeering tehtud superjopesse, mida ma meie kliimas kannan pea aastaringselt. Ning mille taskud mahutavad u pool seljakotti mahutatust.

Mees vaatas mind suuri silmi. Ainult ohkas raskelt.
Oskamata midagi öelda. Päev varem saatsime lapse tundmatusse. Nüüd naine... helista. Ma tulen sulle järele, kuhu iganes vaja.

Rongis oli minuga ühes vagunis suur rühm noori, Saledad, noored, sportlikud, profivarustusega. Häbenesin oma  aukudega dressipluusi ja mind haaras PAANIKA: mida ma ometi teen? Kas ma olen hulluks läinud??? Ei, ma sõidan Aegviidust kohe tagasi...
Ma ju kardan. Kardan usse, puuke, sääski, et ei saa telki püsti...

Ma olen sada korda telkinud ja mitukümend korda matkanud, nii et ööbisime kas kämpingus, või metsaonnis või kusagil mujal. Aga mõlemat korraga... ei mäletagi. Ja nii ehk naa, kõik see toimus viimati paarkümmend aastat tagasi.

Esimene päev. Tee viib kaugusse.
Aga.
Läksin rajale.

Ilmateade lubas äikest ja vihma. Pilt mu telefoniekraanil ka. Aegviidus oli ka pilt taevas sünge ja ähvardav. Aga Järvamaal hakkas paistma päike ja paistis kuni viimase hetkeni.
Et siis asi, mille ma maha jätsin- päikesekreem, kuna uskusin ilmateadet. Matka lõpuks oli näost põlenud ja punane.

Mägede telkimiskoha järv
Piibelehed ja maasikad õitsevad. Kägu kukub. Näpsan tee äärest kuusevõrseid näsimiseks, elu võiks olla lill kui poleks seda faking seljakotti. See kott oli ikka pagana raske.
Küll ma leiutasin meetode et raskust hajutada. Nipp üks. Kõndida käed selja taga, toetades kotti altpoolt. Nipp 2 panna käed rihmade vahele, et õlad saaks puhata. Nipp 3 lasta õlgadel kanda kotti ükshaaval.... Aga ikka oli RASKE.

Mulle tulid meelde pioneerid. Kaelarätt uljalt lehvimas, seljakott seljas, lauluviis huulil..
Üritasin  ka laulda ja pidin ära surema. Hing kinni. Ju ma kõnnin liiga kiiresti.

Ma ju ei tea matkaetiketist mitte midagi. Tavaliselt, niisama metsas käies, ma lihtsalt naeratan vastutulijatele. Aga esimesed matkajad, keda nägin, hõikasid Jõudu!. Ja järgmised ka- tere, Hei!. Nii siis ka mina:) Nüüd ma siis tean !

Maailma otsas on päikseline koppel
kus elavad hobused
RMK äpp on jama. Ma lootsin, et see näitab nagu google map kus ma parasjagu olen ja ega ma teelt kõrvale ei kaldu. Aga see on lihtsalt staatiline kaart.
Näiteks. Tee Aegviidust Mägedeni on igav. Peamiselt kruusarada. Kõrval, metsavahel jooksis Presidendirada. Oleks ma teadnud, et see lõpuks õiges suunas jookseb, oleks ma pigem metsas käinud.
Minu parimaks abimeheks osutus väljatrükitud teekirjeldus.

Muidu peab RMK d kiitma. Kuivkäimlad. Mõnes isegi paber. Lõkkeplatsid, puud. Lavatsid, kuhu vihmavarju minna ja kui telki ei viitsi tassida.  Väga hea töö.

Esimene peatus  Mägede  kell 13.16.  Minu taatlemata sammulugeja näitas 13 843  sammu ja 10.3 km.
Ilus vaikne järveke. Sõin, pikutasin ja marssisin edasi.


Jõudsin just mõelda, et viitadega on hästi, kui jõudsin Valgehobusemäele. Juhendis oli kirjas, et rada suundub metsa. Väga asjakohane juhis kui su ümber on 360 kraadi mets...
Õnneks olid seal inimesed, kellelt sai abi küsida.

Valgehobusemäel juhatab metsa Kuulsuste allee
Aga tore oli see, et sealt algas rajalõik, mis tegi rõõmsaks. Metsarada. Eestimaa loodus on imeilus!!
Kõnnin kõnnin. Ja järsku ees jõgi.  Silda pole. Jõe põhjas vaid mingid palgid.
Siit ma küll üle ei saa.
Kontrollin juhendid, et ega ma eksinud pole. Juhend kinnitab, et "üle Tarvasjõe".

Kisun tossud jalast. Kahlan läbi jõe. Vesi on soe ja mõnus.
Teisel kaldal kuivatan varbaid ja...

Paar meetrit ülesvoolu on SILD. Täiesti korralik sild.
P...sse
ma ei tea kas seal elas kalu
aga nimi oli Suur Kalajärv

Kas linnulaulust võib tüdida?
Söösauna turismitalu juures sai metsatee otsa. Ja minu mõistus ka. Loogikat järgides läksin otse edasi, aga õnneks hakkasin ruttu kahtlema ning tulin tagasi.
Tegelikult olid sildid olemas, aga varjus, ma kohe ei märganud.
Ehk siis Söösauna turismitalu juurest tuleb minna asfaltit mööda paremale, kuni väikse aja pärast läheb kruusatee vasakule. Tegelikult on korralikult tähistatud, aga peab oskama vaadata.


Sealt algas ka kõige nõmedam rajalõik. Kruusatee, aga palju autosid. Kuhu nad küll sõidavad?
Tsahh ja tsahh. Metsavahel jääb tolm õhku seisma. Ma nägin välja kui valge tont.

Tee peale jäi Suur Kalajärv. Kus sai õnneks pesta. Sinna oleks võinud ka ööbima jääda.  Kas ma juba ütlesin, et Eesti on imeilus! Vaikne  puhas metsajärv. Vesiroosid,

Eesti on ilus
Aga kuna mu eesmärk oli Noku telkimiskoht, kõmpisin edasi. Ma ei tea, kas ma keerasin kusagilt valesti ära, sest juhend  ütles " mööda metsarada". Mina, aga, jõudsin tagasi, oma "lemmikteele".

Lõpuks Nokule jõudes, sain aru, et kogu rahvamatk suunduski siia. Sealt algas Kakerdaja raba, kuhu inimesed jalutama läksid.

Nokule jõudsin u pool viis. Lisaks veel sammulugeja järgi 9.6 km ja kokku  sel päeval 32 293 sammu. Juhendi järgi oli see teelõik Aegviidust 19 km pikk.

telk püsti!
Telgi püstitamiseks kulus 20 min. Ma olen see inimene, kes usaldab juhendeid. (Ja nagu hiljem selgus, siis asjata)
Algul tegin valesti, kuna järgisin juhist kus kästi panna vaiad aasadese. Tegelikult pidi panema tunnelisse. Aga hea teada, et mu inseneridiplom on saadud asja eest:)

Ajasin jalutajatega natuke juttu. Ma ei tea, kas nad tegid nalja, sest mu välimuses küll midagi välismaist polnud, aga üks eesti paar pakkus mulle inglise keeles abi... teised arvasid, et ju ma seal passides olen ilmselt kohalik ning küsisid teed rappa.


Aga õhtu jõudis, ja inimesed sõitsid koju. Ma jäin üksi.

Ja tegelikult oleks võinud kl 6 magama minna. Energiat veel oli, jalutasin ringi.
Istusin Kakerdaja rabas. Jalad vees. Mingi lind kaebas maailmavalu.
Btw, te ju teate, eks, et Eesti on imeilus!!!!

Kuldsed jalad Kakerdajas
Adrenaliin ja energia. Väsimus on, aga magada ei saa. Lugeda ja messengeris ei viitsinud enam olla. Muusikat ei raatsinud kuulata, sest linnud laulsid. Mu meelest laulsid terve öö.
Mõtlesin, et mulle sobiks ilmselt selline variant, et igaüks matkab omas tempos ja siis saame õhtul kokku.  Ajaks juttu ja oleks lõbus.

Öö oli sääsevaba aga telgis magamine pole aastatega paremaks läinud. See pole ikka üldse minu teetassike. Magamiskott oli kitsas, telk väike ja küljealune kõva.  Nii kõva.
Kui ma peaks veel kunagi telkima, tuleb eelnevalt paar kilo juurde hankida..:)

Magasin kohutavalt. Linnud ei lõpetanud laulmist  ja lootsin, et hommik jõuab kiiremini.

Teine päev. Üksinda maailmas.
Ärkasin u kuue paiku.  Pesin, sõin. ja alustasin rännakut  umbes 7.45
Hommik  oli imeline.  Selle päeva algus kuni Napuni oli mu lemmikrajalõik. Selline oleks võinud olla kogu matkatee.

Laudtee üle Kakerdaja raba.  Kakerdi järv. Sealt tasub joogivett kaasa võtta, kuna hiljem enam häid kohti ei tule.
klassika. tegelt oleks võinud pool kg fotokas kaasas olla

Jah, mõtlesin. u 20 aastat tagasi polnud mingeid laudteid. Käisime rabas matkal ja olime sõna otseses mõttes  vööni laukas. Päris hirmutav oli.

Laudtee jätkus metsateega
Peatus 9.43 Napus.

Etteruttavalt võin öelda, et kuni Paunkülani nägin vaid kahte autot. Üks vedas palke ja teine pere, nägin neid pärast hiljem metsa all, tegid samuti ilmselt õhtuseks saunaks puid.
Mitte kedagi.
kohtume Jägala jõel
Väga sürr tunne on olla ihuüksinda maailmas.
Aga, Eesti, Eesti on ju... imekaunis!!!

Ma nägin kunagisi talukohti, kus olid alles vaid müürid ja sirelid ja õunapuud. Ma nägin lagunenud majasid ootamas uusi omanikke, kes tahaks tulla ära. Ma nägin teid kirjaga- eramaa. Huvitav, mõtlesin, kas siin pärapõrgus on tõesti nii palju segajaid, et viitsitakse silte ja aedu üles panna. Kes? Minusugused rändajad, kes küsivad juua?  Ma ei küsinud.  Kui eramaa ja sisenemine keelatud, las siis olla.

Kui pikk on kilomeeter.
Kõnnin.
Lobisen telefoniga ja jään järsku soolasambana seisma. Tee servas on valed märgid!
Ühest kohast pidi tee hargnema teiseks matkarajaks. Ja ma magasin selle maha!
Siinkohal oleks ära kulunud korralik äpp mis öelnuks kas kannatab lõigata või peab tagasi minema
Läksin tagasi.  Mis mul üle jäi. Kokku edasi tagasi ca 4 km
Persse.
Tagasi minnes nägin  märke küll. Ja pööramiskoht oli see, kus olin tossu paelu sidunud.. viitasid vaadanud ja... vales suunas kõndisin.

tossud pidasid vastu. Jalad on läbi
Teine päev on teine päev. Seljakott on küll talutavam.  TALUTAVAM. Aga jalad on ümmargused. Väsimus peal. Iga puhkepausi lõpp mõjub järjest raskemalt.

Loen kilomeetreid.
Arduni.
Unistan külmast veest.
Lõpuks jõuan teeristile, "kust edelasse jääb 3 km Ardu".
Vaatan taevasse . Edel on ju lõuna ja lääne vahel ?
Edel asub vasakul
Kell on u pool kaks, seega pole keeruline edelasse vadata. Üks tee viib umbes itta ja teine läände. Ma valin selle läänesuunalise, Tundub kuidagi rohkem edel.

Näen puudel märke ja teepeale jääb  nagu lubatud Hiieveski telkimiskoht.
Rõõmustan, ju olen õigel teel. Muidu oleks ju öeldud, et vastassuund..
Ja.
Jõuan Kiruvetesse.
???
Avan esimest korda google mapsi.
Ardu on teisel pool Paunvere veehoidlat.

Kell on 14.45  ma olen kõndinud 42 782  sammu ja 30 km.
Nutsin ja naersin samaaegselt. 
Viskasin rohule pikali. Mina siit ei tõuse. Ei huvita. Ma ei suuda mitte ühtegi sammu enam astuda. Helistan  ja las mees tuleb järele. 

Lebasin mingi veerandtundi. Vastasin töömeilidele. 
Ja otsustasin, et ikkagi lähen. Ardusse.
Põhimõtteliselt.

Ja seal ei olnud tõepoolest mitte ühtegi silti ega viita. Nii et kui tulete, siis kruusatee lõppedes tuleb keerata Ardu poole soovides asfaltteel vasakule. Edel on vasakul.

Mehe kutsusin ikkagi järele. 
Seda et ma bussiga Tallinna asemel  kogemata Tartussse sõidaks.
Oleks olnud ühe päeva kohta liiga palju

49 417 sammu ja 34,59  kilomeetrit kell 15.30. Kui Ardus külma õlut jõin.

Sääski oli vähe. Ussi ei näinud ja tundub, et ka puukidest õnnestus pääseda.
Tehtud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!