Rukkileiva- ja pohlakook

Rukkileiva- ja pohlakook  on ehtne ja väga eestimaine kook. Ja mis on oluline: see ei ole küpsetatud kook. Ja mis veel tähtsam; see on kaalujälgijate kook. 🙂Kohupiim ja jogurt on madala rasvasisaldusega, kuid valgurikkad. Kääritatud rukkileib sisaldab B-rühma vitamiine ja häid probiootilisi baktereid. Ja pohlad on vitamiinide ja antioksüdantide allikas.

Ja nüüd unusta see eelmine lugu :) Rukkileiva- pohlakooki tasub valmistada, sest see on maitsev 🙂

Maitset annavad eestimaine kohupiim ja rukkileib ning pohlad. Imeline hapu ja magusa pehme ja krõbeda kombinatsioon.

Pohla- ja rukkileivakook.  

• Portsjonid: 20 cm
• Aeg: 2h 30min
• Raskusaste: lihtne

Kerge ja lihtne küpsetamata Eesti-hõnguline kook.

Kruubi-kohupiimakotletid

Kruubi- kohupiimakotletid on toit, mille puhul saab ise valida, kas tulemuseks on magus või soolane toit.

Minu kruubi- kohupiimakotletid on soolane roog. Kuid lisades veidi suhkrut, saate magusa magustoidu.

Üllatavalt maitsev ja hea idee kasutada keedetud odra jääke

Koostisosad

1 klaas odratange (umbes 200 ml)

sool (või suhkur)

100 g kohupiima

1 muna

leivapuru

õli või või praadimiseks

#puhkaeestis Hestia Hotel Laulasmaa Spa

Mulle lihtsalt meeldib raha eest magada.
Jõudsime reede õhtul õhtusöögiks. Sõime ja siis tundsin, et enam ei jõua. Heitsin kell pool seitse voodisse ja ärkasin hommikul hommikusöögiks sätitud äratuskella peale.
Ma magasin 14 tundi. Kiusatus on öelda, et ei pööranud külge ka, kuna ärkasin asendis, milles uinusin, aga see pole  ilmselt tõsi.
Ehk siis mu varasemalt korduvalt tehtud pakkumine:  kui keegi sooviks vahetada oma energiat minu une vastu, siis palun... :)
Järgmisel päeval piisas õnneks vaid 11 tunnisest unest :) Täiesti väljapuhanuna sai hakatud kohapealset avastama.

Jalutan mööda randa Klooga poole. Okei. Tegelikult ei jaluta, vaid sumpan pahkluudeni liivas...:)
Unelen oma maailmas, vesi on mõnusalt jahe. Liiv annab päris korraliku koormuse. Järsku märkan meres porgandpaljast meest.
Pööran pilgu diskreetselt rannale. Ja. Roostikus seisab teine paljas mees. Keeran pilgu kaugusesse. Ja ka seal on alasti mees!!
Tuli välja, et ma olin jõudnud eakate meesnudistide rannaalale.
Ma palun väga vabandust! Aga päriselt, mitte ühtegi silti polnud !! :)

Euroopa rannikurada

Suvel lugesin Osalise  suvisest meeleolukast perematkast mööda Euroopa rannikurada.
Kuna Oandu Iklaga läks nagu läks, siis otsustasin järgmiseks väljakutseks võtta Rannikuraja.

Ma pean tunnistama, et guugeldasin üsna tublisti, enne kui õige lehekülje leidsin. Kindlasti on põhjus minu vähestes oskustes leida õiget infot, aga minu jaoks oli see koduleht küll päris hästi peidetud.
Ehk siis teile kõigile, kes tahaksid matkata Portugali või lihtsalt mere ääres jalutada või rattaga sõita. Õige leht on
https://coastalhiking.eu/et

Minu jaoks on selle raja suur pluss, et pea igasse lõpp- ja alguspunkti pääseb ühistranspordiga. Ja kuna enamik rajast kulgeb tsivilisatsioonis, siis omad plussid-omad miinused, aga nälga ja külma ei jää.

Tallinna Sadam Tabasalu
Raja algus st siis lõpp Tallinna Sadam kuni Tabasalu pani mind kulmu kergitama, Kuna käin väidetaval trajektooril üsna tihti, pole ma seni märganud mitte ühtegi infot selle kohta, et tegemist oleks rannikurajaga.
Etteruttavalt võib öelda, et silte polegi. Vähemalt mina ei näinud ühtegi viita, silti, teemärki jne. Ehk siis, kui tahad matkata, siis võta kaart kaasa.

Kuna ma tahtsin testida, et milline mu vorm on ja kas märgistust on või mitte, ja kuidas on üldse talvel matkata, kui juba  pool neli läheb hämaraks ning taevast sajab kõike. Siis alustasingi linnast. Raekoja platsi jõuluturust. Ma pole seal aastaid käinud. Mulle väga meeldis. Haarasin kaasa topsi kuuma glögi ja väga priske piparkoogi ja vantsisin rajale.


Ma ei saa öelda, et see rada pole huvitav. Teele jäävad Patarei vangla, Lennusadam, Energia ja siis see uus avastuskeskus. Palju poode ja bensukaid, mistõttu ma jätan aja enda teada.
Tõeline linnaorienteerumine " tunne oma kodulinna" :) Ma nägin elurajoone, parke ja nurki, millest mul aimugi polnud.
Aga kindlasti ei ole see hea rada, väga elava liiklusega sõiduteede ääres.
Soovitan läbida jalgrattaga või siis alustada hoopis Pelgurannast st Stroomilt.

Kes leiutas toidu ?

Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt igas maailma nurgas leidus kunagi natuke terasem inimene, kes segas kokku purustatud teravilja ja vee ning küpsetas selle ära.
Tehnoloogia oli erinev, kasutatud vili oli erinev.  Aja möödudes  võidi lisada õli või piima või lasta segul enne hapneda...
ja nimi oli igas maailma nurgas erinev. Aga idee oli õhus ja algallikat leida pole võimalik.

Me teame falafele. Eesti rahvusköögist on teada oa- ja hernekäkid. Ehk siis ei olnud just raketiteadus tampida kaunvili puruks ja röstida, küpsetada ära.

Ja kindlasti juhtus nii mõneski maailma nurgas, et hapupiim unus pliidinurgale ja sellest sai (toor)juust-kohupiim. Sieras, Sõir, Sõr...

Loomulikult. Võtmesõna on kliima ja kohalik tooraine. On üsna keeruline leiutada riisitoite,  või lisada oliive, kui neid sinu piirkonnas ei kasva. Ja loogiline, et teatud kliimavöötme ja piirkonna toidud on sarnased.
Aga vaatama peaks suuremat pilti.


Oli vist MEM lehel tagasihoidlikult kirjas, et ... mis Eesti rahvusköök... ei meil pole midagi, kõik on mujalt laenatud...
nii eestilik, mis nüüd meie....ehk ongi, ja ilmselgelt on Eesti toit fusion,
aga  turunduse kuldreegel ütleb: võitja pole mitte see, kes esimesena ütleb/mõtleb/teeb/ leiutab.
Võitja on see, kes ütleb seda esimesena kõige kõvemini.

Olles nüüd mõnda aega toidublogi pidanud, võin öelda, et meie toidutoorainest jäävad kõige rohkem silma ja tekitavad vau .. efekti: oder st kruubid ja odrajahu, tatar, rukis, peet, metsaseened. Ja kohupiim.
Täiesti tavalised asjad, aga me kasutame neid natuke teisel viisil ja kombinatsioonides, kui meist u 600 km kaugemal on harjutud.

Meie menüüs on ka teiste jaoks eksootilisemaid toite/toorainet. Aga unikaalseid asju on raske mujal tarbida, kasutada, populariseerida. Põdrasammal ja murakas on äge, aga paljudes piirkondades neid lihtsalt ei kasva.

Eestlasi on tänaseks üle maailma väga palju. Ja mulle hullupööra meeldiks kunagi mõnel turismireisil leida eesti toidu buss või lausa kohvik....

RMK Matkatee Kalmeoja- Aegviidu. Osa 2

Rabamurakas

Jehuu, umbes 70 käidud ja 300 km veel minna :) Ma tahtsin puhkuselt võtta maksimumi, aga kahjuks ei õnnestunud leida kahte järjestikust vaba päeva.

Seega seekord ühepäevamatk. Kalmeoja- Aegviidu 38 km. Eelmisel korral alustasin Aegviidust.  Nii et, võtsin tüki eespoolt.

Alustama samast kus eelmise matkapostituse lõpetasin. Kiidan endiselt RMKd loodud infrastruktuuri eest ja laidan info pärast. Neil oleks hädasti vaja tööle võtta üks IT tüüp ja nutikam turundusinimene.

Tõsi, ma tõesti ei tea, äkki enamik inimesi käib matkal nii, et sõidab autoga punkti A, jalutab seal ringi ja tuleb alguspunkti tagasi. Sellisel juhul ma vabandan. Ehk siis, mu pahameele põhjuseks on see, et ülitäpselt on kirjutatud kuidas saab alguspunkti autoga, palju on parkimiskohti jne. Aga kuidas saaks algusesse/lõppu ühistranspordiga?? Ilmselgelt ei käi buss iga telkimisplatsi juurde, aga nagu ma tänaseks tean, siis kilomeetri- kolme kaugusel on alati mingi bussipeatus või asustatud koht.
Jah, mul ei ole keeruline see guuglest ise välja otsida. Aga miks ma pean? Miks see eeltöö ei ole eelnevalt RMK infomaterjalide koostajate poolt tehtud.

Viru Raba

Niisiis. Kalmeoja telkimiskoha juurde saab Ulliallika peatusest. Kas pole tore nimi ?:)
Kui bussist maha tuled, jaluta paarsada meetrit tagasi ja keera vasakule metsavahele. Kilomeetrike kõndida ja oledki alguspunktis. Väikese metsajärve kaldal, kõik vajalik olemas, ideaalne ööbimiskoht.
Soovi korral võib selle vahele jätta, sest Viru Raba on kohe sealsamas.
Bussisr väljusin kell 9.30

Viru raba, nagu rabad ikka, oli imeline. Muuseas, tulemas on super murakaaasta, murakaid oli palju, aga nad polnud veel valmis.
Rabasse oli toodud ka neli bussitäit sakslasi. Ja nii nad tulid mulle sel kitsukesel real gundersendi meetodil vastu. Õhates ja pildistades ja viisakalt tänades, aga tüütu oli. Astuda iga mõnekümne meetri pärast kõrvale. Nagu oleks kesklinnas :)

Kuhu minna mida näha. Reisisoovitused

esimese maailma probleemid.
Leidsin delfist sellise nimekirja Mitmes neist paikadest oled käinud ja neid põnevaid asju teinud? Poolsada kohta Euroopas, mida peaksid elu jooksul nägema

Ausalt tunnistades, on need soovitused pisut imelikud. Aga umbes pooled neist tehtud. Noppisin välja need, millega ma olen hakkama saanud.

Kuhu siis veel edasi, ma küsin :) :)
Ma väga tahaks minna Inglismaale- kogu saar on läbi käimata. Ma pole käinud Norras ja Islandil. Eriti see viimane kõlab väga ahvatlevalt. Taanis olen ma käinud pigem nime poolest- komandeeringutel ja läbisõidul ja korduvalt lennujaamas :).
Horvaatias pole käinud, aga tahaks kindlasti minna. Mu blogisõprade hulgas on mitu Rumeeniast ja Horvaatiast pärit kirjutajat, nende köögid ja riigid  näivad võrratud.

Tee laevareis Amsterdami kanalitel. Vänta jalgrattaga Amsterdamis — see linn on rattasõiduks loodud
Esimene pool on tehtud, ja tõeliselt kiidan. Kuigi ekskursiooni kvaliteet sõltub giidist. Võib olla nii, aga võib olla ka naa. Samas, see teine soovitus. Jah, teoreetiliselt on Amsterdam rattasõiduks loodud linn. Aga mulle peaks ikka väga kõvasti maksma, et ma seda seal prooviks. Kuna ratturite tempo ja nahaalsus on lihtsalt.. kohutav. Minu jaoks. Aga kui oled prof rattur, siis muidugi proovi.
Amsterdam on mu lemmiklinn!! Ja ma soovitan kõigil kord elus minna. Imeline klišeelik nukulinnake. Minu Amserdami- mida teha, soovitus, on hoopis: Osta kaasa süüa ja  pea mõnes neist imelistest parkides piknikku.
Loe rohkem siit.


Mine ostureisile Grand Bazaari turule Istanbulis.
Istanbulis pole käinud (st lennujaamas ja hotellis olen olnud) Musta merd olen siiski näinud:)
Ja Türgi turul kaubelnud, Istanbuli tahaks ka kindlasti minna, kui olukord turvalisemaks muutub. Ning turust rohkem huvitaks mind Yerebatan Sarayi.
Aga ma jätsin Türgi siia nimekirja põhjusel, et paketireis Bodrumis oli mu ilmselt kõigi aegade parim, huvitavaim reis üldse. Kuidas iganes see ka kõlab (paketireis ja tore).
Loe sellest reisist siin.

Võta ette alastiujumine mõnes Stockholmi privaatses rannas valgete ööde ajal. Mine Stockholmis sõjalaevale — Vasa muuseumis saab vaadata vana sõjalaeva sisemusse
Kas Eesti rannad sobivad? Või peab seda kindlasti tegema Rootsis?
Aga Stockholm on ka riietatuna väga kena linn. Ning sõjalaev on uhke, aga mulle jättis viimati parima elamuse hoopis Abba muuseum. Ning kui oled pruudieas naisterahvas, kes soovib mehele saada. Siis sõida Stockholmi hoopis Paldiskist, DFDS laevadega ...:)

Narva-Jõesuu SPA ja Sanatoorium

Ma  olen lõunaeestlane, mistõttu Virumaast palju ei tea. Umbes 15 aastat tagasi saabus mu ellu Virumaa. Läbi töö.

Mu toonased juhid Portugalist ja Rootsist, kes niigi ei suutnud ära imestada, miks küll vajab üks tilluke Baltikum kolme erinevat keelt, said veel suurema väljakutse. Kuidas hääldada Virumaa linnade nimetusi:Jõhvi, Sillamäe, Kiviõli, Järve ja Jõesuu... jne.

Mingil põhjusel lähtusid nad inglise keelest ja Jõhvi on minu jaoks siiani Dzõuvi. Tänaseks võin öelda, et käin Virumaal väga tihti. Tallinn- Narva maantee on peas. 
Aga näinud.
Olen ma Virumaad endiselt väga vähe.

Mehele kingiti Narva Jõesuu kinkekaart ja kuna ta oli nii armas, et võttis ka minu kaasa, siis läksin rõõmuga.

Mu viimatine Narva Jõesuu kogemus pärineb umbes 10 aasta tagusest ajast, einestasime baaris Yes. Noo, see oli ikka yessss... Ma mäletan seda kogemust siiani....Täiesti tagasi 80-dates. 

Vahepeal on linnake natuke, et mitte öelda palju, raha saanud. Aga  erinevalt näiteks Jurmalast, on pilt endiselt äärmiselt eklektiline.  Vanad kokkuvajumisäärel datšad kõrvuti uusrikaste tornikeste-kaarekestega villadega. Nende kõrval täitsa maitsekad lossid ja samas 9 kordsed mahajäetud kortermajad.

Kubija Hotell ja Spa

paraadpilt

See on nüüd üks hea näide sellest, kuidas reklaam töötab. Nägin kuulutust ja leidsin, et sinna võiks minna küll.

Sõitsime mööda Lõuna- Eesti kuppelmaastikku.
Noh, kuidas tundub, küsib mees. Kas on kodune tunne.
Jah, on, vastasin. See on minu koht ja geneetiliselt kuidagi õige ja omane.
Samas jätsin ma ütlemata, et tegelikult. Tegelikult meenub mulle mööda neid mägiteid ja orge sõites hoopis üks teine osa mu lapsepõlvest. See, kuidas me alati sõites oksendasime. Ema sundis meid vaatama otse ette ja kõva häälega laulma. Aga ka neist ettevaatusabinõudest hoolimata varem või hiljem läks ninaots valgeks. Ema pistis meile ajalehest volditud torbikud pihku ja tormas ette bussijuhti paluma, et see ivakeseks kinni peaks. Et lapsed saaks oksendada...

Vot selline apetiitne algus :)

Võrru jõudes tunned, kuidas tempo. Muutub. Aeglasemaks.... Mu meelest isegi veel aegalasem, kui Viljandis või Kuressaares. See on üks huvitav paradoks. Lõunamaalased seostuvad mägede ja temperamendiga. Lõuna- Eestis on mäed küll, aga tempo on aeglane.

Sanatooriumis. Värska sanatooriumis.

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, mehed, muusika! Mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! 

parafraseerides klassikaks saanud filmi "Mehed ei nuta". 

Mu mees on läbi käinud pea kõik Eestimaa spaad- mina olen rikkumata, puhas ja eelarvamusteta. Kogemusi on napilt ja seda rohkem olin ma põnevil eesootava suhtes.

Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.

Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.

Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).

Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?

Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.

Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.

Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka. 

Värskas saad aru kahest asjast. 

Esiteks. Turundusõpikutes pähe taotavast "sa pead ületama ootusi". 

Ma ei saa selle kogemuse kohta öelda mitte üht halba sõna. 

Värskas oli kõik okei. Normaalne. Hästi.

Tõepoolest, miks peaks olema restoran, kui võib olla söökla. Kõhu sai täis ja tõesti väga maitsev oli (ma võtsin 2 kg juurde!!)
Kui mitu erinevat toitu on siis vaja, et seda võiks nimetada  buffeeks?

Kõik oli. Aga midagi jäi puudu. Nagu romaanides- vaene, aga puhas ja aus. 

Termosesse valmis tehtud tee. Toad ja ühiskondlikud ruumid olid saanud värske värvi ja plastaknad, aga tervikuna vajab kompleks ikkagi remonti. Tubades on telekad, aga neid on keeruline paigutuse tõttu vaadata. Majas on wifi, aga tubades pole ei wifit ega mobiililevi jne.  

Rahu sõna otseses mõttes...:)

Teiseks. Aeg voolab teisiti kui Tallinnas. Hämmastav paralleelmaailma kogemus, nagu oleks tagasi lapsepõlve väikelinnas. Vaikus. Ööbikud. Soprankäod. Võrratu loodus.
Meil vedas ka ilmaga.

Kõik teenindajad olid ülisõbralikud ning Seto majamuuseumi tegijad asjalikud. Lisaks mõnus huumor: Vana Jüri seebipoodi juhatas vietnamikeelne viit. Omanik selgitas, et kuna paar aastat tagasi tuli grupp vietnami põgenikke just tema maade juurest üle piiri, siis taheti  võõrastele tee leidmisel abiks olla...:)

Väga ägedas veekeskuses igast nurgast mudituna- masseerituna, istusin hiljem soolakambris (btw, kust pärineb arvamus, et paaniflöödil esitatud  popmuusika on rahustavam kui originaalesitus) ja mõtlesin, kas ma suudaksin seda sanatooriumit müüa. Ja sain aru, et  oskaksin küll. 

See on koht maailma äärel, kus aeg seisab.

Ma arvan, et neil läheb tänagi üsna hästi, aga ta vajaks hädasti kõrvaltpilku ja värsket mõtet. Ehk läheks siis veel paremini.

Tallinn, Riia ja Novgorod on Värskast üsna samal kaugusel. Tillukesed detailid: täna Tallinnast bussiga  tulija õhtusöögiks kohale ei jõua ja teistest linnadest tulek on päris keeruline. 

Ja vanemaealiste ja/või töönarkomaanide, kes otsivad just rahu ja levist väljasolekut, osakaal ainult kasvab. 

Ilmselgelt ei ole see asutus täna suunatud lastega peredele. Ja ehk peakski nii jääma. Minema ju kedagi ei aeta, aga vaikus on see, mida on võimalik järjest enam ja kallimalt müüa.

Ma saan aru, et Värska vesi aitab nii umbes 100 haiguse vastu, muu hulgas on nende seas ka seedimisprobleemid. Taas kasvav segment, kusjuures veel selline, mida inimesed armastavad ise endale diagnoosida.

80 stiilina on vägagi in,  miks mitte seda veelgi võimendada. 

Võimalik, et me polnud sihtgrupp. Sanatooriumis peaks vist teoreetiliselt käima haiged inimesed, kes tahavad puhata ja ravida. Mitte pidu ja seiklust. Minu isiklikust seisukohast jäi meelelahutust pisut väheks: baar oli naljakas ja veekeskus super, aga seda oli vähe. Ma ei jaksa nii palju raamatuid lugeda. 10 tuhat sammu sai kuhjaga täis tehtud. Telekat saan ka kodus vaadata ja rannas peesitamiseks oli natuke külm. Mu mees on kahtlemata huvitav inimene, nalja sai palju; aga paarikümne viimase aastaga on meil suur osa juttudest räägitud:)
Lähimad vaatamisväärsused on 3 km ja 5 km kaugusel- seda on jalgsi tegelikult natuke palju ja ausalt öeldes vaadata ka natuke vähe. Meie olime autoga, aga kui poleks, oleks päeva sisustamine üsna keeruline olnud.
Mina, turist, tahaks väga teile oma raha jätta.

Miks mitte retropeod ja vanematele naistele suunatud laulupeod ja line-tantsuõhtud. Ma lugesin  seinalt, et kord nädalas tehakse bussiekskursioon piirkonnas ja et kunagi kusagil on toimunud ka seto õhtud. Ehk ei ole need menukad?- ei tea, aga mina oleks küll rõõmuga osalenud, kui juba nii kaugele tuldud sai.

Söögiga tuleks ka veel tööd teha. Söökla on okei, aga juurde oleks vaja ka restorani, kus saaks õhtut veeta ning mis toimiks toiduturistidele lisaatraktsioonina. Naabervald, Võrumaa ( lisaks Saaremaale) on üks väheseid maakondi Eestis, kus on suudetud eestlased koos tööle ja ühist asja ajama panna. Selle koostöö vilju - Uma Mekk, ma oleksin tahtnud Värskas tunda ja näha. Kohalik toit peaks sellises kohas olema kohustuslik- ei nõua mingeid investeeringuid peale ettevõtmise ja kommunikatsiooni (võetagu eeskujuks Pühajärve).

Ühesõnaga. 

Koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud. Oli tore nädalavahetus...:)