Koroona-aja toidud

Kui selles karoonas midagi head on siis, rahvusvahelised meemid, toidud, mida kogu maailm katsetab (sest mida muud tarka kodus teha, kui on distantsõpe ja komandanditund, eks).

Ilmselt ja kindlasti oli neid ka varem, aga ju ma siis ei olnud sihtgrupp. Kevadel oli potisai. Eks soe sai on alati hea, aga peale mõnda korda, ma seda enam teha ei viitsinud.

Nüüd vallutab maailma väidetavalt soome koka poolt leiutatud ( hmm.. nojah) feta-tomati-pasta. Originaalretsepti leiad kiirelt, guugeldades. Proovisin eile järele, natuke kohandades.

Pane ahi sooja.
Ahjuvormi põhja läheb pakk fetat.
Ja iga sööja jaoks peotäis kirsstomateid.
Ning viilutatud küüslauguküüned.
Puista peale pipart ja suhkrut (sest tomatid on hapud!) ja
piisake õli. Sega läbi.
Pane ahju 180 C- ning taimer 15 minuti peale.

Kui taimer heliseb, pane keema makaronid. Tomatid las jäävad ahju edasi.
(mul oli alles üks üksik küpse kanakoib, selle tükeldasin juurde)

Valmis makarone ära kurna, ära kalla vett ära.
Võta ahjust välja juust-tomat. Sega läbi 
ja ( vana Jamie Oliveri nipp) tõsta sinna lusikaga sisse pasta, nii et ka keeduvedelikku tuleks kaasa.
Sega ja maitsesta lõplikult
Pane seniks ahju, kuni lauda katad.

Valmis toidule puista peale basiilikut.

Mu mees armastab selliseid kreemiseid sööke ja sõi kahe suupoolega. Minu jaoks oli, okei. 

Nipp 

• mul kolleeg ütles, et lapsed teevad tänapäeval makarone mikrouunis
• tavalise pasta asemel panna wokinuudleid või niitnuudleid, need saab toorena kastme sisse segada ja lasta seal paisuda.

Ja teine retsept: Minu ema lihapirukad.

D. Glattauer Hea põhjatuule vastu

Seda raamatut oli raske lugeda, sest pidevalt segasid mälestused vahele. See oli raamat minust. Mina olin kirjutaja.

Kõik algas süütult. Nagu kõikidel korralikel pioneeridel olid ka minul kirjasõbrad. Oli Michelle Sidneyst. Oli Manja Karl Marx Stadtist. Oli Triin Tallinnast. Ja veel peotäis tüdrukuid ja poisse, kellega olid põgusamad kirjasuhted.

See oli hea. Sai võõrkeelt praktiseerida ja teada, kuidas elatakse mujal maailmas. Tookord oli see uudis ja uudne.

Siis sain suuremaks ja mulle tekkis kohutav komme. Kui läksin sõbrannadega tülli, saatsin neile 10 leheküljelise kirja. Toona oli siis päris paber, ümbrik ja mark. Ega ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, aga mõne mulle vastu saadetud kirja järgi, mis mul siiani alles, selgub, et ma tegin neile väga haiget.

Siis sain veel vanemaks ja ega ma õppinud. Mul on olnud kaks sellist suhet, nagu selles raamatus. 

Selles raamatus hakkavad segaduse tõttu teineteisele saatma meile mees ja naine. Täiesti juhuslikult ja loomulikult on nad sobiva vanusevahega ja imeilusad. Ja miks mitte. Kes viitsiks lugeda koleda teismelise poisi ja keskpärase vanaproua või vastupidi, kirjavahetusest ja suhtest.

Mina teadsin,  kellele ma kirjutasin ja mõlemad suhted lõppesid suht koht nagu raamatuski. See oli aeg enne guuglet, kui kellelegi meili saatsid, siis helistasid üle, et ma nüüd saatsin

Miks marineeritud seened on sinised

Sel aastal ei olnud männiriisikaid. Aga oli kuhjades kaseriisikaid. Igal metsaskäigul tassisin dressipluusitäie välja, kuniks taipasin  koti metsa minnes taskusse pista.
Mulle kaseriisikad maitsevad, seega polnud sellest midagi hullu. Marineerisin nad ära ja saabus talv, kui oli aeg esimene purk lahti teha.

Ja seened olid sinised. Õige toon on tegelikult vist türkiis.

Seda, et kurkide sissetegemisel ei tohi kasutada Hiina küüslauku ja jodeeritud soola, ma juba teadsin. Sinine küüslauk on tavaline, ja sellest on isegi teadustöid kirjutatud.

Aga siniseid seeni nägin ma küll esimest korda. Kuna ma olen tänaseks 2 purki neid ära söönud, siis võin kinnitada, et tervisele ( halba) mõju ei avalda, nii nagu küüslaugudki, Lihtsalt veider on seda värvi toitu süüa. 

Kuid endiselt, miks?
Taaskord saab kinnitust, et minu puhul ütlemine "mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas"; ei kehti. Ma võin oma keemiadiplomiga... ee... aknaid kuivatada. Aga mingi hüpotees mul on.

Küüslaugu puhul, nagu juba kirjas, on tehtud teadustöid.

Kui küüslauguteema lühidalt ja väga pealiskaudselt kokku võtta, siis küüslauguk sisaldab väävlit sisaldavat alliini. Kui küüslaugule lisatakse hapet, näiteks äädikat, lõhub see küüslaugu küüne  rakumembraane, põhjustades küüslaugus sisalduvate aminohapete ja väävliühendite segunemise. Seejärel vabaneb ensüüm isoalliin. Isoallin reageerib aminohapetega, mille tulemuseks on sinised pigmendid, mida nimetatakse antotsüaniinideks.

Ehk siis põhjuseks on väävel. 

Pehme plaadipiparkook

Kas ma olen öelnud, et ma lihtsalt armastan piparkooke.
Päris ja minu lemmik piparkoogid on väga õhukesed ja krõbedad.  

Kuid mõnikord tahad vaheldust ja midagi muud. Pehmes plaadipiparkoogis on kõik piparkookide parimad omadused: maitse, lõhn, lõhn, maitseained... aga pehme.

Mahlane ja puuviljane pohla-õunakaste täiendab väga hästi piparkoogi maitset ja vähendab magusust (ning muudab selle tervislikumaks magustoiduks :))

Kui loomad räägiksid

Naljakas, aga mul on ka varem juhtunud, et juhuslikult valitud raamatud räägivad samal teemal. Ulmekas "Leap", mida lugesin, rääkis, kuidas teadlased suhtlevad arvuti abil loomadega. Ja nüüd siis raamat, Richard Louv  Our Wild Calling, mis räägib sellest nö päriselt.

Mu esimene mõte oli, et mis sellest teemast enam uurida. Niipalju kui ma aru saan, siis suurema osa elukate keele oleme me nn kaardistanud, millised on toidu- jahi- hoiatuse, armuhüüud jne.

Ja kas on vahet, kas vares ütleb täpsemalt "Jou, varrod, rumal inimene jättis prügikasti lahti, sööma". või "Lugupeetud kaasvaresed, meile on kaetud pidulik mitmekäiguline õhtusöök. Palun teid, auväärsed, lauda".

Ulmekas aitasid delfiinid leida laevavrakki lõksu jäänud inimesed ning ahvike paljastas mõrvari. Aga kujutlege, kui me saaks suhelda kõikide loomadega.. (muuhulgas mainitakse, et kassidel on väga lai sõnavara) Ning varestel olevat lausa 250 erinevat häälitust ( vs Inimsööja Ellotška, kes saab elus hakkama 30 sõnaga.)  suhtlemiseks teiste varestega ja teiste liikidega. ja siin ei räägi me ainult sõnadest. Vaid ka miimikast, mühatustest jne . 

Ühe näitena tuuakse Aafrikas juba kasutusel olevad SMS hoiatused, kui närvilised elevandid hakkavad teedele lähenema.

Meil on sarnased (küll teisel tehnoloogial põhinevad) radarid paigaldatud Tallinn- Tartu maanteele. Ja mõtle, kui äge, kui tõesti suudaksime kinni püüda konnade või kitsede arutelu, et läheks üle tee... ja siis liiklusmärgid reageerivad, et neid üle lasta.